Kadri maailmas

Kuna olen sel aastal natuke aega veetnud hispaania ja portugali keele keskel, siis tahtsingi kõigepealt kirjutada keelest.

Portugali keel

Esimene asi, mis seostub hispaania ja portugali keelega (ja mida veel mäletan itaalia keelest), on muidugi see, kuidas näed seoseid kõigi nende ladina keelest pärinevate keelte vahel. Näiteks mitmed sõnad, kus hispaania keeles on täheühend “ct”, kaob portugali ja itaalia keeles “c” ära (hispaania: producto, portugali: produto, itaalia: prodotto). Häälduse poolest on eestlastele lihtsamad hispaania ja itaalia keel, kuna tähti hääldatakse tihti samamoodi, portugali (ja ka prantsuse keeles) on see keerulisem, portugali keelel öeldakse tihti olevat ka slaavipärane kõla.

Minu jaoks oli huvitav avastus, et mitmed sõnad on hispaania keelest portugali keelde minnes lihtsalt “l” tähe vahetanud “r”-i vastu. Näiteks: blanca - branca, playa - praia, flasco - frasco, iglesia - igreja. Kirjapildis ongi hispaania ja portugali keel tihti üsna sarnased ja saan mõnest asjast isegi aru, aga kõnes on asi teine. Kui välismaalased räägivad portugali keeles, on aru saada lihtsam, aga kohalikud vuristavad kõik sõnad kiirelt üheks joruks ja kõrva jäävad vaid üksikud sõnad heal juhul. Võrdlusena võib öelda, et hispaania ja portugali keel on omavahel nagu soome ja eesti keel. Nagu eestlased saavad paremini aru soomlastest, saavad portugaallased paremini aru hispaanlastest, kui vastupidi.

Üldjoontes tahaksin mõlemast keelest paremini aru saada ja juurde õppida. Kuigi Portugalis saab inglise keelega oluliselt paremini hakkama kui Hispaanias.

Muud tähelepanekud

Öeldakse, et portugaallased on sõbralikumad ja avatumad kui hispaanlased. Eks see natuke võib ka nii olla, kuna see riik on väiksem ja vaesem ning inimesed on tagasihoidlikumad. Kuid lõppkokkuvõttes on minu kogemus erinevalt reisidelt see, et ma võin leida inimesi välismaalt, kes on minuga sarnasemad kui nii mõnigi eestlane. Ehk siis sarnase maailmavaate ja huvidega inimesed on igas riigis üsna sarnased ning see võib olla suurem kui ühine rahvus-kultuuriline taust.

Avastasin sel reisil aina enam, et mulle pigem meeldib rohkem näha elu maal ja olla linnast väljas, tunne, mis on ka Eestisse kaasa tulnud. Loomulikult on väga mõnus jalutada mööda päikselisi tänavaid ja juua väike kohvi mõnes välikohvikus ja seda detsembrikuus. Ja Lissabon on üldse omaette teema, sest see on vist mu lemmiklinn Euroopas. Kuid maal ja looduses olemine on hoopis midagi muud. Ka inimesed on seal ju teistmoodi. Eks lõpuks olegi pigem tegu tasakaalu leidmisega. Et mitte maal oma talutegemistesse ära kaduda (mis võib juhtuda, kui sul on oma talukoht ja pidevalt nii palju teha), vaid ka aeg-ajalt linnas olla ja sõpradega aega veeta. Ja samamoodi toiduga: toitu tuleks süüa naudinguga ja mitte endale liiga palju keelata, kuid nautida saame seda vaid siis, kui sööme mõõdukalt ja laseme ka näljatundel tekkida, mitte ei söö meeletuid koguseid ega näksi pidevalt.

Ja viimaseks õppetunniks sellelt reisilt on ilmselt see, et iga kord, kui läheme natuke pikemaks ajaks kodust ära, õpime ja areneme jälle ootamatus suunas ja mahus. Mäletan, kui enne Uus-Meremaale minekut olin suht kindel, et kui palju ma ikka seal muutun, välismaal-elamise-kogemus oli ju Maltalt juba olemas. Aga neid arenemisi ja muutuseid oli seal ikka omajagu. Nii ka seekord, küll ehk väiksemas mahus, sest reis oli lühem ja lähem, aga ikkagi. Ning see paneb rõõmustama, sest tean, et kui kuhugi järgmine kord lähen, on see taas võimalus rohkem kontsentreeritult õppida ja areneda. Sest see ongi minu jaoks reisimise eelis - paljud meie koduses keskkonnas olevad igapäevaelemendid on eemaldatud ja näed mõndagi asja selgemalt, peamiselt iseennast.

Viimasest postitusest on juba kuu aea möödas,kuna reisi lõpp läks üsna kiirelt ning midagi märkimisväärset ei juhtunud ja Eestis tulid kohe pühad peale.

Tahtsin teha ühe kokkuvõta postituse Portugalist ka, nii muljetest riigi kohta kui oma õppimistest. Kuna juttu on vist päris palju, jagan selle aga kahkes jupiks ja esimene teema on loomulikult TOIT :)

Portugal on nagu teisedki Vahemere riigid, kus toidu headus peitub selle lihtsuses. Restoranid ja kohvikud on üldjuhul üsna lihtsad, kus toidud serveeritakse metallkandikutel, lauad on kaetud valge paberiga, ning sisekujundusele pole ilmselt keegi tähelepanu pööranud või on see segu väga veidratest asjadest. Kohvikutes üle riigi on sisusliselt samad asjad müügil - kohvijoogid, alkohol, samad kondiitritooted ja sama tüüpi võileivad. Väljas kohvitamise ja söömise komme pole seega luksus, vaid osa igapäevaelust. Seega on ka kõige väiksemates külakestes kindlasti vähemalt üks kohvik. Miks peaksid sa kohvi kodus jooma, kui saad minna õue ja samal ajal kohvikupidajaga ka viimaseid uudiseid arutada?

Mulle see lihtsus väga meeldis. Kuigi eks vahel on ikka tore mõnda moodsamasse kohta ka minna ja on arusaadav, et meie külmas kliimas me otsime rohkem kohti, kus on diivanid, kuhu sisse vajuda ning omanäolisest suurest tassist kuuma jooki rüübates väljasolev külm unustada. Aga vahel tundub selline kohvikukultuur, kus peab sügavalt läbi mõtlema selle mis värvi su lamp, lauanõud ja tugitoolipadjad, väsitav ja ülepingutatud. Portugalis on see nii stressivaba. Muidugi on sealgi peeneid ja moodasid kohti, aga oluliselt vähem kui meil.

Igaljuhul, jagan mõnda toreda toidukoha nime, kus mulle meeldis.

Mira Wine & Tapas, Tavira - üks neid vähemtraditsioonilisi kohti, kui peaks tekkima soov natuke põnevamaid toidukooslusi proovida.

Mar d’Estorias, Lagos - tegelikult on see ilmselgelt väga peene ja ülehinnatud koht, kus asjad on keskmisest kallimad. Aga seal on tore katuseterrass ja toidud, mida sõin, olid tõesti head. Majaveini menüüs pole, kuid see valge vein, mida mina jõin, oli väga mõnus.

Vahemärkus: tavaliselt tähendab klaas majaveini seda, et sulle valatakse pea poole pudeli jagu veini, nii et klaas ikka suht ääreni täis oleks :)

Adega de Marina, Lagos - minu püsiväärtus Lagoses. Olen seal mitmeid kordi käinud ja pea alati tellin krevette ja/või merekarpe, mis koos omaenda mahla, sidrunimahla, küüslaugu ja koriandriga moodustavad imelise maitsekombo. Sisekujundus ja muusikavalik on oma jaburuses omaette vaatamisväärsus. Suvel on toredam väljas istuda. Pildil minu viimane õhtu koos Quinta Malveira sõpradega, kui ka siin käisime.

Marisquiera Fialho, Ria Farmosa rahvuspark - see oli see restoran, kus käisime jalgratastega ja kus oli väga hea mereannivalik. Väga traditsiooniline. Väidetavalt soovitatakse seda paljudes kohtades ning kuulsin mitmelt inimeselt, kui hea koht see on. Kui keegi sinna peaks minema hakkama, siis see on Olhao poolt tulles, enne Luz de Tavirat, keerata ära paremale Torre de Airesi poole.

Bioco, Olhao - väga mõnus tapas-koht, kus saab just erinevaid traditsioonilisi toite, mis on väikse konksuga. Mereannaid jällegi ülihead.

O Galo, Olhao - see koht sai kirja, kuna mulle meeldisid siinseid magustoidud. Kui tavaliselt on enamustes restoranides magustoiduks vaid erinevad kreemid (mousse), siis siin sõin huvitava magustoidu, mis koosnes apelsiniviiludest, mustast piprast, meest ja rosmariinist.

Magustoidust rääkides muidu tasub ära mainida delicacia algarvia, mis on mandli-viigimarja-jaanikaunakook, iseloomulik just Algarve piirkonnale. Väga maitsev, aga ühte tükki võiks süüa vähemalt kahekesi. Küpsetistest jäigi mu ainsaks lemmikuks pastel de nata, kõik muu tundus kunstlik, saiane ja liiga magus. Lissabonis proovisin muidu ära ka pasteis de Belem’i, mis on siis nö kõige audentsem ja salajase retseptiga pastel de nata. Maitses tõesti peenemalt, lehttainas oli küpsetatud krõbedamaks ja kuigi kreem oli veidi tükiline, tegi see kummalisel kombel maiuse isegi paremaks. Väidetavalt on pasteis de Belem väga hea soojalt, otse ahjust tulnuna ja suhteliselt halb jahtununa.

Lissabonis muidugi niipalju erilisi asju juhtus, et sain taas käia üliheas Gelado Daverro jäätisekohvikus, mis vist ikkagi ongi parim jäätis Lissabonis ja võimalik, et kogu Portugalis. Maapähkli-šokolaadijäätis on kuidagi eriti meelde jäänud. Siiski, ka Gelato MU oli päris tore, näiteks ricotta-kõrvitsa jäätis.

Ja siis lihasööjatele kindlasti meeldiks Atalho Real restoran, kus on eraldi lihalett, kust saab toreda lihatüki välja valida ja põhimõtteliselt peamiselt seda seal pakutaksegi. Nende jaanikaunabrownie koos kookosejäätisega oli ka tore.

Mul hakkab varsti juba imelik, sest kirjutangi vist koguaeg ainult toidu teemal :-P Talus elades on see aga lihtsalt suur osa elust. Lisaks jätkuvatele siseviimistlustöödele tõi see nädal teemaks linnud, seened ja medronho’d. Alustame viimasest.

Medronho ehk maasikapuu on peamiselt Lõuna-Euroopas leiduv puu, mis vist eriti südamelhedane portugaallastele, kes teevad sellest puskarilaadset asja. Kuna see nädal oli suht viimane aeg neid korjata, käisin mööda küngaste veeri ja proovisin marju leida. 1 liitri alkoholi jaoks on väidetavalt vaja 10 kg marju, ma sain vist lõpuks mingi 8 kg kokku (pildil). Aga see-eest leidsime perenaisega metsa all käies hulga seeni. Siin ikka tõeline sügis praegu, seened vohavad kenasti ja olemegi nüüd seenekastet söönud.

Kuna kohale jõudsid shitaake seente alged, aitasin aias ka neid “kasvama” panna. Nimelt tuli paraja pikkusega palkidesse väiksed augud puurida, sinna senespooridega nakatunud puupulgakesed sisse taguda, augud mesilasvahaga üle võõbata ja palgid siis niiskesse ja hämarasse kohta jätta. Esimeste seenteni läheb väidetavalt siiski vähemalt mõned kuud aega.

See nädal otsustasime ka lõpuks veidi liha süüa ja sügavkülmast sai välja võetud faasan, põldpüü ja lambajalg. Kusjuures linnud oli külmutuatud kogu sulgedega, pea ja jalad veel otsas. Ma sain siis elus esimest korda lindu kitkuda, taas natuke veider mõelda, et pole kodus selleni kunagi jõudnud… Täitsa huvitav tegevus, aga mul võttis see muidugi mingi 2 tundi aega, muuhulgas leidsin ka linnu tapnud kuuli :-P Potiroog kahe linnuga sai muidugi väga maitsev, aga eks nad ikka väikest mõõtu ole, et see töö end ära tasuks. Lambajalg jäi esialgu homset lõunat ootama. Pildil minu progressioon faasaniga.

Eile õhtul käisime aga kulinaarses teatris. Tegu on ühe Belgia trupi etendus-õhtusöögiga, mis seisenb selles et ümmargusel laval-köögis toimetavad kokad, kes valmistavad neljakäigulust õhtusööki. Lava ümber on väiksed kambrid, igaühes viiene-kuuene õhtusöögilaud. Lava tiirleb, nii et vahepeal näeb köögi tegevust vaid väiksest aknast, vahepeal see avaneb, kust siis kelner ulatab järjest toite ja korjab taldrikuid. Näiteks leiba-võid ja vett tuli ise mööda pöörlevatest aknaavadest võtta. Lava sees oli ka üks väike kamber, kus igal pöördel oli uus näitlejatega sketš, näiteks nunn, kes armulaualeivale vahukoort peale pani, või vestlevad kalad või midagi muud. Igaljuhul oli tegu väga laheda ja originaalse kontseptsiooniga. Toidud olid valitud võimalikult kohalikud, aga mitte täielikult: arbuusiceviche, kitsejuust, porgandi-ingverisupp, lõhe baklazaani, maguskartuli, medronho'ga. Iga laud sai ka pudeli valget ja rohelist veini. Ja kogu asi maksis kokku vaid 8 eurot inimese kohta. Eks seda kirjeldada ongi veidi keerulin, aga kogemus ise oli väga põnev.

Siin mõned pildid: meie road ja kiikamine kööki.

Viimase nädalaga on ilm lõpuks päriselt sügiseseks kiskunud. Selline meie september, kui hommikuti on ikka päris külm, päeva peale päike veel soojendab, kuid rannailma ikka enam pole. Ja õhtuti on päris külm, eriti meie köögis, kus kütet pole. Kusjuures, mul on kuidagi õnnestunud sattuda kohta, kus maja köetakse (mis on üldiselt Vahemeremaade majades ebatavaline). Meil on siis väike oma nö katlamaja, kus tuleb tuli alla teha ja igas toas on radikad sees. Nii et see on väga mõnus. Ja elutoas on meil suur kamin, nii et selle ees on ka hea istuda.

Lisaks siseviimistlustöödele (üks majaosa tehakse valmis nö eraldi stuudiokorteriks, mida saab välja üürida ja olen seal toimetanud) olen loomulikult sattnud taas kööki :) Naljakas mõelda, et mul tuli selleks tulla Portugali, et elus esimest korda hapukapsast teha. Perenaisele nimelt meeldivad hapendatud toidud. Seega panime fenkoliseemnetega hapukapsa käima ja siis ka kimchi-moodi hapukapsasegu, kus peamiselt oli must redis, sest seda oli palju ja sellega tuli midagi teha. Juures porgand, kapsas, värske ingver ja küüslauk. Mõlemad laarid said väga head. Mustast redisest proovisin ka veel krõpse teha ja tõestasin, et ükskõik millest sa neid teed, krõpsud on alati sõltuvustekitvad. Sellega seoses oli meil söögilaua taga ka jutuks, miks inimestele krõbedad toidud rohkem maitsevad. Google’st saime vastuse ka, mida saab lugeda siit. Mustast redisest tegin muidu jogurti ja ürtidega salatit ka ning panin seda tomati-sibulasupi sisse, mõlemad olid head variandid.

Küdooniad said ka suuremalt ette võetud. Lisaks uuele purukoogile (see on siinne klassika) tegin katselaari küdoonia chutney’t ja kuna see kõigile maitses, siis tegin ühe suurema koguse ka, mis läheb turule müügiks. Uuel nädalal ilmselt tuleb veel teha. Eks toidumõtteid on siin veel ja tundub, et köögis tegutsemist jätkub. Aga tore on katsetada.

Jätkates toiduga, siis oli Aljezuris sel nädalavahetusel suur ja tähtis maguskartuli festival. Nimelt on Aljezuri piirkonnas kasvatatud maguskartulil samasugune geograafilise piirkonna märk nagu Parmast pärit singil või õigel Parmesani juustul. Ehk siis sel festivalil pakuti kõiksugu võimalikke ja võimatuid asju maguskartulist. Ja igasugu muud tavaari ka. Käisime ka pärast oma turu lõpetamist seal laupäeval siis uudistamas. Põhimõtteliselt nägi see välja nagu üks suur kaarhalli mess. Omamoodi huvitav oli toiduala, kus erinevad restoranid olidki justkui oma filiaalid püsti pannud ning kõik toimis samamoodi nagu ühes tavalises portugali restoranis. Korralikud lauanõud, kelner käis ja võttis tellimusi jne. Sõime siis kaheksajalga maguskartuliga, väga hea oli tõesti. Minul oli millegipärast eesmärk proovida leida maguskartulijäätist. Ja üllatuslikult leidsin selle päris kiiresti. Hea oli, kerge kookose kõrvalmaitsega. See on praeguseks olnud ka ainuke hea jäätisekogemus Portugalis (va üks kord Lissabonis eelmisel aastal). Sellest järeldus; ainuke hea jäätis Portugalis on itaallaste tehtud :D Teised mekkisid jaanikauna-nougati ning apelsini-mündi jäätist, kõik väga head.

Täna oli lõpuks kena päriselt päikseline ilm ja vaba päev, seega sõitsin rattaga ookeani äärde, mis on meie juurest u 7 km kaugusel. Kuigi päike oli väljas ja tegelikult soe, oli väga tuuline ja nii ma seal jalutasin, paljad jalad vees, aga tuulejakk koos kapuutsiga tihedalt seljas :P Korraks isegi tundus, et äkki on ikka sooja ilma ka veel. Aga õhtul tuli külm jälle peale.

Jõulutunnet siin siiski üldiselt väga pole, sest ilm on ikkagi kevadine-sügisene ja kaubanduslikku jõulu tilu-lilu ning laule siin maal ka ei näe-kuule. Ainult täna õhtul kamina ääres istudes määrisin veidi valutavat kaela mingi määrdega, mis lõhnas jõulu-vürtsiselt ning natuke talvine tunne tuli peale küll.

Lõppu aga hoopis pilt viigimarjapuudest, mis on lehed küll maha lasknud, kuid uued viigimarjad kasvavad sellegipoolest. Elu muudki läheb edasi.

Pealkiri kõlab ehk poeetilisemalt, kui esialgu mõtlesin. Käisin täna talu ümber jalutamas, ümberringi palju põldusid ja metsa. Ja mõtlesin, et need, kes mõtlesid välja meile tuntud Euroopa muinasjutud, ilmselt elasid sarnases kohas. Korgipuud oma jändrike tüvedega on täpselt nagu muinasjutumetsast välja võetud ning igalpool vohav põldmarjavõsa, mis kohati moodustabki müüre tundub just see, mis printessi vangistava torni ümber kasvas.

Sattusin mõnest taimest makropilte tegema, mis ka kergelt muinasjutulised hakkasid tunduma.

Ehk siis mulle meeldib siin väga, eriti mis puudutab jalutusvaateid. Ja kui eelmises kohas oli kergelt Uus-Meremaa tunne peal, siis siin seguneb see mingite meenutustega Itaaliast. Võibolla on see sellepärast, et siin on ka lambad. No ja sead on ka. Ja köök on suur. Ja laupäevane turg, mis on küll oluliselt väiksem kui omal ajal Toskaana turud.

Seltskond on ka tore. Siin on omamoodi väike kogukond. Talu omanik on briti päritolu naisterahvas, kes on vaid pool aastat minust vanem - väga muljetavaldav, et ta nii suurt talukompleksi haldab ja kõigist asjadest nii palju teab. Lisaks on siin tema portugali elukaaslane ja 2 britti, kes on töötajad, kuid ka elavad siin. Kõik tundub kuidagi orgaaniliselt kokkusobivat siin. Ma tean, et see võib olla vabalt lihtsalt esmane mulje, kuid üks hea näide. Minu esimesel hommikul oli minek Aljezuri (lähima linna) turule. Tavaliselt peaks seal kell 8 kohal olema. Auto aga ei läinud käima. Ja mitte keegi polnud närvis selle pärast. Isegi kui selgus, et tegelikult keegi kasutas hoopis vale võtit käivitamisel ja me hilinesime u tunni jagu, pani see kõiki lihtsalt naerma.

Toit on jätkuvalt teema. Oleme juba teinud küdoonia-ingveri puruvormi ning vanast riisipudrust sai imekombel šokolaadi-mousse (uskumatu, et selleks oli vaja vaid pudru blenderisse panna ja šokolaadi lisada). Täna räägiti lugusid imeheast riisi-maguskartuli kreemist. Nii maguskartul kui küdoonia on siin praegusel aastaajal laialt saadaval. Küdoonia portugalikeelne nimi on muideks marmelo, mis tähendab, et marmelaad tähendab portugallaste jaoks üldiselt vaid küdoonist tehtud keedist.

Kuna eile ja täna hommikul sadas vihma, oleme praegu tubaseid töid teinud ehk siis köögi seinu lubivärviga värvinud. Ja taskuhäälinguid kuulanud. Sain teada, et põnevaid lugusid kuuleb Sustainable World Radiost. Näiteks eriti huviav oli tänane lugu jaapani prakikast nimega shinrin-yoku, mida tõlgitakse ka kui metsas kümblemist. Tegu on meditatiivse metsas viibimisega. Soovitan sedasama taskuhäälingut kuulata siit.

Aga lõppu pilt talust, et natuke aimu anda, kui suur see kompleks on. Maad on neil kokku u 80 ha, seega loomulikult see kõik pildile ei mahu :P

Veetsin nüüd mõned päevad Lagoses, vahepeatusena enne oma kõige viimasesse vabatahtlikukohta tulekut. Peatusin oma uue Portugali sõbranna Beatrizi juures, kellega kohtusime juba Quinta Brazis.

See oli jälle selline tore väike seiklus, sest Beatriz huvitub ka vaimsetest praktikatest ja nii näiteks alustasime neljapäeva hommikut linnast väljas, ühes lähedalasuvas zazen templis, kus tegime tunniajase hommikumeditatsooni. Siin ka pilt meie meditatsiooniruumist.

Mulle meeldivad inimesed, kes hoiavad erinevaid asju taskaalus. Kuna meditatsioon algas 7:30, olime kõik söömata ja sel seltskonnal on traditsioon pärast mediteerimist koos väikses külakohvikus hommikust süüa. Nii et pärast tõsist ja vaikset iseendaga olekut jõime kohvi, sõime croissante või ja juustuga ning ajasime muhedalt juttu.

Ülejäänud päeva veetsin Lagose peal chillides ja rannailma nautides. Praegu on selline veider aeg, kus ööseks tõmbab ikka nii külmaks, et paned kõik oma soojad riided selga ja istud heameelega kuskil radika kõrval. Päeval on aga jätkuvalt nii soe veel, et saab päevitada ja jalgupidi merevees sulistada.

Õhtul saime kokku veel Saksa tüdrukuga, kellega ka Quinta Brazis kohtusime, ja kes lõpuks on nüüd hoopiski vabatahtlikuks selles paastukohas, kus mina alustasin. Jõime veini ja käisime minu lemmik-mereannirestoranis söömas. Koriandri, küüslaugu ja sidruniga tehtud merikarbid on siin jätkuvalt üks parimaid asju. Hiljem sain oma ekslemisannet jälle testida ning üksi Beatrizi kodu üles otsida, kusjuures ma ei eksinudki seekord ära :)

Täna hommik algas veelgi varem, sest osaliselt sama seltskonnaga, kellega zazen meditatsiooni tegime, kohtusime 6:45 rannas, et päiksetõus mediteerides vastu võtta. Soojalt riides olles ning magamiskotti mähituna oli väga tore päeva algus. Siis tegime ka väikse qigongi sessiooni, millele järgnes loomulikult hommikune rannapiknik puuviljade ja koduste küpsistega.

Nüüd olen siis oma viimases talus, mis on ilmselt kõige rohkem minu oldud kohtadest päris talu mõõtu. Maad ja metsa on siin ümberringi palju, nii et on, mida avastada. Siin on sead (kes vist detsembri algul saavad lihakehadeks), lambad ja pardid, suur aed, kust müüakse laupäeviti kraami kohalikul turul. Ja maja restaureerimised, mille jaoks mina siin peaasjalikult olen. Kuid tundub, et saab ka muud põnevat teha. Nii et jääge kuuldele.

Lõppu, nagu ikka, veel pilte. Lagos eemalt ning paar tänahommikust rannaklõpsu.

Olen seda siin-seal jõudnud juba hõisata, aga ikka ei saa sellest üle - “The Flavour Thesaurus” on lihtsalt võrratu raamat!

Lühidalt: raamat on omamoodi toiduainete sõnastik, kus iga toiduaine juures on nimekiri teistest toiduainetest, millega seda erinevad allikad soovitavad kombideerida. Toiduained omakorda on maitsete gruppidesse pandud. Siin-seal on retsepte ka, aga peamiselt on tegu kokandusliku inspiratsiooniallikga, kus on lihtsalt antud ideid, mis maitseid võiks kokku panna. Täpsete retseptide asemel õpetab see kokanduslikku tunnetust ning loovust.

Kuigi tegu on nö sõnastikuga, on see ka väga nauditav lugemismaterjal. Autor on suutnud kombineerida nii teaduslikku infot maitsekeemiast, ajaloolisi noppeid teistest raamatutest, omaenda reisimuljeid, viiteid kuulsate kokkade menüüdele kui ka muidu humoorikat ning väljendirikast teksti. Mõned näited:

Butternut Squash & Chestnut - sounds like a couple of fat Shetland ponies

Nutmeg - botanical name for nutmeg, Myristica fragrens, makes it sound like a Bond girl - appropriately enough for such an exotix, beautifl double-agent of a spice.

Nutmeg & Avocado - avocado contains vitamin B6, which supposedly stimulates the prdduction of testosterone. Nutmeg turns everyone on. Together they transform the mildest-mannered mummy’s boy into Javier Bardem.

Basil & Egg - kombo on kirja pandud luuletusena, mida siinkohal ei hakka ümber trükkima :)

Ja näiteks selline fakt, et sõja ajal väidetavalt prooviti Inglismaal olude sunnil banaani asendada pastinaagiga ja aprikoosi porgandiga.

Pean nüüdseks kahjuks sellest raamatust lahkuma, nii et kolmandik jääb lugemata, kuid loodetavasti ootab mu täitsa oma raamat mind Eestisse jõudes, nii et siis saab edasi lugeda. Ja minna kööki katsetama!

Küngaste vahelt sai siis alla linna jälle tuldud. Viimastel päevadel sain näiteks perenaise keraamikakojas abiks olla. Taimemustritega plaate olin juba varem saanud proovida teha, nüüd võtsin ette erinevad kahe saviga mustriplaadid. Neid tehakse nii, et punasest savist rullid õige paksusega plaadi, lõikad õiges mõõdus ruudu või ristküliku välja, siis vajutad mustrikujukestega õige mustri sisse ning täidad need valge savi seguga, mis jääb siis kuivama. Järgmisel päeval sain natuke juba ka pindasid tasandada, kuid viimane kraapimine jäi siis meistri enda teha. Siin protsessist pilt ka, kus näha paar valmis eksemplari.

Kusjuures, avastasime mõlemad meistriga, et keraamika on kohati täitsa nagu küpsetamine. Rullid saviplaate taignarulliga, vajutad vormidega õigeid kujusid välja, paned valmis tükid restidele kuivama. Ning loomulikult kõige juures peab olema õige materjaliga töötamise tunnetus :)

Aga jah, pealkirjale viidates, siis õnnestus mul nende eelmise nädala päikseliste lõunapauside abil saada ka väike päevitus. Nina enam väga punane õnneks pole. Aga nüüdsest panen päeval ikka päiksekreemi jälle peale.

Nüüd Olhaos olles kasutasin juhust, et käia Ria Formosa rahvusparki kuuluval Faroli saarel, mis lisaks pikale ilusale valgele liivarannale tundus peaasjalikult kummaline. Selle tunde tekitasid üksteise kõrval tihedalt asuvad rannamajakesed, mis kohati isegi meenutasid oma väikeste uste ja väravatega nukumaju. Üritades seda millegagi võrrelda, mõtlesin, et see on natuke nagu Võsu Eestis. Asula, mis peaasjalikult koosneb suvitusmajadest. Ainult siin on männimetsa asemel erinevad sukulent-taimed, mis omakorda jätavad mulje, nagu oleks tegu filmivõtteplatsiga, mis kujutab mingit Mehhiko külakest. Ja just filmivõtteplatsi, sest mul oli pidevalt tunne, et keegi on käinud ja kõik asjad lihtsalt kohale sättinud. Tegelikkuses on need kõrbetaimed muidugi märk sellest kuivõrd karm on siinne suvepäike.

Praegu viibin siis paar päeva oma võõrustajatele kuuluvas vanas traditsioonilsies majas Olhao vanalinnas, kus teen enne lahkumist natuke värvimis- ja koristamistööd. Maja traditsioonilisusest annab märku näiteks see, et peaaegu ühelgi toal pole aknaid, välja arvatud pisikesed laeaknad, mis avanevad katuseterrassile ja mis üldjuhul suvel on kaetud. Ikka seesama karm suvepäike.

Nädalavahetusel käisime pererahvaga koos Olhaos lõunatamas. Ja eks ikka maailm taha tasakaalu. Kui eelmises kohas oli peamiseks teemaks taimetoit ja tervislikkus, siis see laupäeva lõuna oli puhas hedonism. Alustasime hea juustu-oliivi-prosciutto valikuga, millele järgnesid erinevad mereanni-tapas’ed, üks parem kui teine. Krõbedaks praetud koorikuga krevetid, merekarbid kaheksajala ja maguskartulitükkidega, eriti head olid põldoad koriandri ja küüslauguga ja kõige selle juurde õnnestus meil juua pool liitrit veini näkku :P Magustoidud üldjuhul pole Portugalis suurem asi põnevad, kuid proovisime neidki ja kõige peale tellis peremees kõigile pitsi brändit. Tunnistan ausalt, et koju jalutades olime kõik pisut napsused. Aga selleks siestad ongi, et pärast sellist söömingut puhata.

Muidu olen siin nautinud Olhao vanalinna ning imelist vaadet meie maja katuselt. Üks vaade hakkas kohe nii meeldima, et tegin täna sellest pea iga muutuva päevavalgusega pilti. Kokku sai selline kollaaz.

Täna hommik algas siis uudisega, et Trump on USA presidendiks saanud. Selle uue reaalsuse peale tegin endale rammusa hommikusöögi võis praetud juustusaia näol, vahele paprikat ja pisut tumedat šokolaadi. Kõht on siiamaani veel sellest täis.

Naabritel oli täna oliivikoristamise päev,  mina saan oma karjase CV’sse tänasest kitsede ja vasika juurde ka kanad lisada. Kusjuures avastasin, et kanade jälgimine on päris meditatiivne. Kui on olemas kitsejooga, siis miks mitte ka kanameditatsioon. Ja võibolla maailm polegi veel hulluks läinud, ja kui hakkab minema, siis on viimane võimalus seda rahu nautida. Tabasin end ka mõttelt, et elan hetkel elu, kus mul on aega ja tahtmist vaadata kanu siblimas. Võtan seda kvaliteedimärgina.

Lisaks proovisin täna võõrustajate palvel pavlovat teha. Ja nagu magustoidule nime andnud priimabaleriin, kes võib olla nii õrn kui tujukas, jäi õige pavlova täna tulemata. Kuskilt tuli niiskus sisse ja võimalik, et kuumus ei olnud ahus ühtlaselt jaotunud. Aga vähemalt tegin juurde sidrunikreemi ja ülejäänud munakollastest majoneesi, mis mu enda jaoks selle kokandusliku läbikukkumise veidi korvasid.

Muidu kulgeb elu jätkuvalt vaikses rütmis, elan rohkem omaette oma väikses majakeses, käin küngaste vahel jalutamas, loen õhinaga siinsest maitsete raamatut (erinevate toiduainete omavahelistest kokkusobivustest) nign võtan lõunati terrasil päikest. Mõnes mõttes meenutab see koht väga Uus-Meremaad, rosmariinipõõsad, eukalüptipuud, samad lõhnad, õhtust hommikuni on väljas juba päris külm, piiratud internetiühendus :P. Ainult korgipuud tuletavad meelde, et olen jätkuvalt Portugalis. Korgipuud, mis oma jändrike okstega oleks justui vaid korraks keerukuju-mängus tardunud.

Lõppu jälle pilte. Üks pilt minu praegusest kodust, vaade majale küngaste vahelt ning väike märk igavikulisest lootusest - oad, mis aias ise uusi võrseid on hakanud ajama.

Lahkusin täna Quinta Brazist ja ees on nädal või veidike rohkem küngaste vahel rohkem omaette elu. Aga kõigepealt viimasest nädalast.

Suur sündmus oli see, et jaanikaunakorjamine sai lõpuks päriselt läbi ning kokkuostja viis kaunad ära – kokku olla olnud 2,5 tonni :P

Inimeste arv mõneks ajaks kahekordistus – peremehe vanemad tulid nädalaks külla ning 2 uut vabatahtlikku käis läbi, aga mõlemad ei olnud pikaks ajaks ja jõudsid isegi enne mind lahkuda.

Mina sain oliividega tegeleda. Sisuliselt tähendas see tegelikult vaid igale oliivile mõra sisselöömist ja vette panemist ning iga päev selle vee vahetamist. Nö lõhkiste oliivide meetodist rääkis mulle juba Valencia kokk, et see on selline kiirem viis oliivide valmistamiseks, sest maitsed lähevad kiiremini sisse. Siinpuhul siis tuleb oliive hoida vee sees, nii et õhku pääseks võimalikult vähe ligi (nt pudeli sees), aga mitte täitsa suletult, sest oliivid hakkavad kergelt vees käärima ja mullid tahavad välja kuidagi saada. Vett tuleb iga päev vahetada niikaua kuni oliivid on saavutanud õige maitse, mis võib olla ühest nädalast ühe kuuni (vesi võiks ideaalis olla allikast). Pärast seda lisatakse sidrunimahla, soola ja oreganot ja lastakse veel seista, ka ligi kuu aega. Ehk siis minu käimapandud oliive saab pererahvas enamvähem jõulude ajal süüa.

Käisin rattaga ka uuesti selles toredas kohalikus restoranis rahvuspargi veerel ja nautisin täiega külavaheteel rattasõitu, tundes ennast nagu Julia Roberts “Söö, palveta, armasta” avastseenis. Samal päeval, kui restoranis mereande nautisin, grillisid peremehe vanemad õhtul kala, nii et oli tore kalapäev. Siit ka üks pilt meie söögitoast.

Viimasel õhtul tegin lõpuks ka ühe suhkru- ja gluteenivaba veganmagustoidu ehk siis ahjuõunad mandli-ingveri-kaneeli-meetäidisega, juurde väikse kardemoni ja piparmündiga kookoskreem. Täitsa tore kooslus tuli.

Täna liikusin siis uude kohta. Koht on rohkem sisemaal, küngaste vahel, põhimõtteliselt autotee ääres ning lähim küla on 9 km allamäge. Võõrustajad on briti abielupaar 3-aastase tütrega. Mul on siin omaette väike majake, paarikümne meetri kaugusel pererahvast. Külmkapp on toitu täis, lauale on pandud šokolaadiküpsised ning riiulis pudel punast veini :P Nii et tuleb vist veidi teistmoodi olemine. Eks siis vaatame kuidas järgmine nädal kulgeb. Siinne perenaine on muideks keraamikakunstnik, tema stuudio on kohe minu majakese kõrval ja ma juba jõudsin tema kätetöösse täiega ära armuda. Ilmselt midagi väikest tuleb siit minuga Eestisse kaasa ka.

Seekord kirjutan ka natuke laiemal teemal, nimelt oma kehast. Keha on teadagi eriti naistele tundlik teema. Ma arvan, et ma pole kunagi päriselt oma keha vihanud, aga eks rahulolematust on aegade jooksul ikka olnud.

Olles oktoobri algusest saati olnud kohtades, kus tervislik toitumine ning jooga on igapäevane teema, olen avastanud, et olen just nüüd oma kehasse teadlikumalt suhtuma hakanud. Siin oleme igal hommikul joogat teinud, kas koos sessioonina või igaüks eraldi oma harjutusi. Ja tihti teeme just seda, mida tunneme, et keha vajab. Näiteks täna oli meil selline natuke pool tantsuline sessioon, mis lõppes igaühele eraldi massaaži tegemisega, kokku veetsime oma kehadele pühendudes ligi 2 tundi.

Samal ajal olen lugenud ka ühte Krija jooga raamatut, mis võrdleb keha ja selle tšakraid majaga. Panen siia illustratsiooniks ka pildi tšakratest, kes neist väga ei tea.

Selle järgi, altpoolt siis üles liikudes on tšakrad:

1 (pärak) - kontor, igapäevased asjaajamised, ostud, materiaalsed tegevused

2 (genitaalid) - magamistuba, pere- ja seksuaalelu

3 (nabapiirkond) - köök ja söögituba

4  (süda) - elutuba, sõprade ja sugulastega koosolemine

5 (kõri) - raamatukogu, intellektuaalsed tegevused

6 (kulmude vahel) - palveruum, vaimsed praktikad

7 (nn “peakroon”) - tempel, ühinemine Jumalaga

Selleks, et elu hästi elada, tuleb oma kodu korras hoida ning veeta aega igas toas parasjagu, selleks vajalikeks tegevusteks.

Pole saladus, et toit on minu elus tähtsal kohal, ja oli seda juba enne kokakooli minekut. Uus-Meremaal sain aru, milline on toidu roll esmase turvatunde tekitamisel uues kohas ning milline sotsiaalne sidusaine see on uute sõpruste vormimisel. Seekord Portugalis olen sattunud toidust veel omakorda uue nurga alt mõtlema.

Kirjutasin juba, et minu praegused võõrustajad on enamuse ajast veganid. Vahel satub meil juustu ka lauale ja traditsioonilised küpsetised või ja munaga on ka ikka vastu võetud, kuid üldjuhul sööme vaid taimset toitu. Kuna tegu on ka keskmisest spirituaalsemate inimestega, siis püütakse ka pöörata tähelepanu toidust kõrgematele väärtustele. Mis muidugi ei tähenda, et me head toitu siin ei naudiks. Aga näiteks eelmisel nädalal pidasime kõik Ekadashit, mis on hindu kalendris kaks korda kuus (4-5 päeva enne täiskuud ja noorkuud) peetav paastupäev.

Kui palju paastuda, on igaühe otsustada, algselt olid keelatud oad ja teraviljad, ning loomulikult liha. Meie otsustasime vedelikupaastu teha. Ehk siis kogu päeva jooksul jõin ma ohtralt vett, ühe sidruniga tee, väikse klaasi kurkumi ja pipraga vett, pool klaasi värsket apelsinimahla, pärastlõunal jõime kõik tassitäie sooja  vürtsidega mandlipiima (mille eelmisel päeval olin teinud, mandlijahu sai hiljem sidruniküpsisteks) ja õhtul veel taimeteed. Päris kerge polnud, õhtul sai varem magama mindud, et mitte toidule rohkem mõelda. Aga samas oli palju kergem kui arvasin. Päris tihti näksime me päeva jooksul mitte näljast, vaid harjumusest ja sellepärast, et niipea kui mõte toidule läheb, on võimalus midagi ampsata. Paastupäeval töötas sel puhul näiteks vee joomine. Päev andis ka veidi laiema mõistmise, kui palju päeva jooksul toidule mõtleme ja kui palju sellest ajast võiks millegi muuga tegeleda. Olles toiduga professionaalselt ka seotud, olen mina võibolla natuke teine juhus, aga sellegipoolest.

Paastupäev paneb Sind ka toitu rohkem hindama. Järgmine päev oli kohati täiesti imeline. Loomulikult tuli alustada jälle vaikselt. Hommikusöögiks vaid puuviljad, aga oi kui head need olid. Lõunaks sõime vaid veidi suppi ja värsket lihtsat salatit. Pärast seda muidugi hakkas juba näljatunne peale tulema, oleks tahtnud palju rasvaseid asju kugistada. Aga pärastlõuna tee juurde oli perenaine poest toonud värskeid pastel de nata’sid ja ka praegu tundub mälestuses see maailma parim maius.

Muidu olen siin õppinud ka näiteks aeglasemalt sööma, iga paari suutäie järelt korra peatuma ja hinge tõmbama. Ka on muutunud arusaam sellest, mis on toekas toit. Tegin siin ükspäev lõunaks rosmariiniga maguskartuleid ahjus ja pannil aedube suvikõrvitsa, noorte brokkolite ja paprikaga (kuna toit oli ilus värviline, tegin pilti ka) ja see tundus juba selline tugev eine (tärklis kartulist ja proteiin oast), mis täitis kõhtu kõvasti.

Kuigi ega ma ise ka väga raskeid toite tee, siis varem oleks toekus siinkohal tähendanud ka juustu või liha. Nüüd on hoopiski nii, et kui Taviras käies kuuma šokolaadi jõin, mis oli lehmapiimaga tehtud, oli see juba paras ports seedida.

Üldplaanis on toit muidugi jätkuvalt meie elus siin tähtsal kohal. Toit on keel, suhtlusvahend, mille kaudu väljendame oma tänu ja hoolt, loovust. Toidukorrad on ikkagi need korrad päevas, kui tuleme kokku, vaatame üksteisele otsa, ajame juttu. Tänapäeval on toit ka maailmavaade, poliitiline seisukoht. Veganlus, mahetoit, õiglane kaubandus, ise oma toidu kasvatamine. Toit on suhe maaga, oma ümbruskonnaga, ka oma kogukonnaga, kui ostad kohalikelt tootjatelt. Toit on psüühika, kui vaadata kui palju inimesi kaldub kas ülekaalulisusele või teisalt söömishäiretesse. Tabasin end just hiljuti mõttelt, et paljud inimesed mõtlevad ilmselt pea koguaeg toidust, välja arvatud siis, kui see nende ees on ja nad seda söövad. Ehk siis kokkuvõttes tahan öelda, et nii nagu teiste asjadegagi, peaksime toidu suhtes rohkem kohal olema. Süüa tehes ja süües keskenduma sellele toidule ning muul ajal mitte lasksma sel kinnisideeks muutuda.

Aga lõpetuseks veidike ka sellest mis me toidu liinil siin teinud siis oleme. Kuna näiteks lehtkapsas lausa vohab aias, olen sellest püüdnud erinevaid asju teha, nagu soe pesto-moodi wok ja lehtkapsa-krõpsud. Prantslane tegi ahjus kapsarulle näiteks. Kõrvits sai aiast korjatud, sellest sai maapähklitega karritoit. Ja ülejäänu läks eile Halloweeni puhuks kõrvitsa-ja-ülejääkide kooki. Vahepeal käisid meil ka külalised, kellega koos sai söödud kolme erinevat toorkooki, mis kõik olid ülimaitsvad, kuid kuna enamuses koosnesid pähklitest, võtsid ka tükk aega seedida.

Paastupäeval käisime väiksel väljasõidul ning korjasime mahajäetud majade juurest hulga oliive (mis varsti marinaadi lähevad), apelsine ning suure kastitäie granaatõunu. Viimaseid olemegi nüüd söögi alla ja peale söönud ja igasse toitu pannud.

Ja lõpuks olen ikkagi kuidagi kööki sattunud toimetama. Võõrustajate palvel tegin väikse satsi viigimarja chutneyt, mis sai tõepoolest väga hea. Ja eile tegin kõigile lihata borši, sest aiamaalt oli peete saada. Päeval keetsin aedviljapuljongi veel ja puha. Valgeveiniäädikas muidugi päris õiget maitset ei andnud, kuid kuna keegi teine seda ei tea, läks kõigile peale küll :)

See oli siis, kui Maltal elasin ja sain sügise tulles aru, et selles Euroopa osas on sügise asemel tegelikult teine kevad, sest pärast kuiva ja kuuma suve tuleb taas vihm, ning kuna ilm on jätkuvalt soe, hakkab kõik uuesti õitsema. Siin on nüüd sama lugu. Pärast nelja päeva peaaegu pidevat padusadu on ilm taas ülisoe ning pisikesed rohelised rohulibled pistavad pea mullast välja. Kusjuures ma arvasin, et vihmadega koos on nüüd jahedamad sügisesed ilmad käes, aga paari viimase päeva ilmast ei tahaks vaestele külmetavatele kaasmaalastele rääkidagi, sest meie mõistes on siin taas sellised südasuvised palavad ilmad. Täna õhtupoolikul basseinis jahutamas käies ei häirinud isegi see, et vesi juba veits külmapoolne.

Aga tegelikult on see teine kevad tore ikkagi taimede osas. Nii tore on igalpool tärkavat rohelist näha ja mõelda kuidas paari nädala pärast ilmselt kuiva maapinna asemel on lokkav rohelus. Täna tegimegi tööd aias. Mina rohisin natuke peenraid ja siis valmistasime ette mõned peenrad ja külvasime herneid-ube-nisu. Sellised katsepeenrad, et pärast näha, mis üles tuleb. Tegime sügavamaid ja vähem-sügavamaid peenraid, jälle katsetamise eesmärgil. Samamoodi olid osa külvimaterjalist enne vees natuke leotatud. Peale panime multšiks jaanikaunapuu vanu lehti. Eks siis paistab kuidas peenardel läheb.

Eks natuke naljakas mõelda, et siin on võimalik aasta läbi asju istutada ja külvata. Praegu olla just kapsaste ja ubade aeg. Ja kuna siin öökülmasid kunagi pole, kasvavad aia ääres kenasti ka banaanipuud, mis muideks viskavad kasvu jube kiiresti, kevadel istutatud taim on nt üle meetri jagu pikem.

Aga väga tore oli täna taas käia aiast lõunakraami korjamas: brokkolivõrsed, rosmariini ja salveid. Järgmine kord kirjutangi rohkem toidu teemal jälle. Lõppu aga pilt täna hommikust ja üleeile õhtust, kui vihm lõpuks järgi jäi.

Siin on siis lubatud lugu jaanikauapuust, ladina keeles Ceratonia siliqua, inglise keeles carob tree või St. John’s bread, portugali keeles alfarroba. Ja kirjutan sellest sellepärast, et vähemalt nädala jagu oleme jaanikaunu korjanud ning jaanikaunatooteid on siin igalpool müügil. Hetkeks on meil vist mingi 120 suurt kotitäis jaanikaunu katuse all kokkuostjat ootamas. Selline näeb umbes puu-alune enne korjamist välja.

Tegu on igihalja puuga, millel on küll lehed, kuid need ei lange sügisel maha. Puu tõid siiakanti araablased, praeguseks võib seda pidada kohalikuks liigiks. Ökoloogiliselt on jaanikaunapuu väga tore liik, kuna on väga põuakindel ning pakub varju teistele liikidele. Jaanikaunapuu on muideks samas perekonnas koos hernega, seega on ka viljadeks kaunad. Neid kaunu võib niisama puust võtta ja süüa või õigemini närida.

Jaanikaunal on naturaalselt magus maitse ning selle jahu on tumepruun, mistõtte seda kasutatakse ka kakao aseainena. Meil pani nt prantslane tükeldatud jaanikaunad vette likku ja päeva pärast maitses vesi nagu oleks mett sisse segatud. Siin kasutatakse jaanikaunu väga palju, kuna neid on lihtsalt igalpool väga palju :) Kuigi, väidetavalt on jahu keeruline teha, kuna tuleb eemaldada nii seemneid kui kilene välis- ja sisekiht, mis ei ole kõige lihtsam. Siinkandis on tüüpiline maius kolmevärviline mass, mis on siis kolmest kohalikust viljast - viigimari, mandel, jaanikaun. Meil prantslane katsetab siin erinevate toodetega - alates jahu kasutamisest kreppides, tükeldatud jaanikaunad küpsistes ja nüüd üritab ta vist õlut neist teha.

Siin ka pilt turult, kus hulga viigimarja- ja mandlitoodete seas ka jaanikaunamaiused.

Huvitav info jaanikauna kohta on veel see, et selle seemne nimest tuleb ka sõna “karaat”, kuna vanasti olla seemneid kasutatud vääriskivide kaalumisel ning tänapäeval ka kulla puhtuse määramisel. Sellest ma küll täpselt aru ei saa, kuidas seemned kulla puhtusega saavad seotud olla, aga ju siis on vaid nimi siinkohal laenatud.

Lõppu ka pilt puust endast.