#karjatamine

Täna hommik algas siis uudisega, et Trump on USA presidendiks saanud. Selle uue reaalsuse peale tegin endale rammusa hommikusöögi võis praetud juustusaia näol, vahele paprikat ja pisut tumedat šokolaadi. Kõht on siiamaani veel sellest täis.

Naabritel oli täna oliivikoristamise päev,  mina saan oma karjase CV’sse tänasest kitsede ja vasika juurde ka kanad lisada. Kusjuures avastasin, et kanade jälgimine on päris meditatiivne. Kui on olemas kitsejooga, siis miks mitte ka kanameditatsioon. Ja võibolla maailm polegi veel hulluks läinud, ja kui hakkab minema, siis on viimane võimalus seda rahu nautida. Tabasin end ka mõttelt, et elan hetkel elu, kus mul on aega ja tahtmist vaadata kanu siblimas. Võtan seda kvaliteedimärgina.

Lisaks proovisin täna võõrustajate palvel pavlovat teha. Ja nagu magustoidule nime andnud priimabaleriin, kes võib olla nii õrn kui tujukas, jäi õige pavlova täna tulemata. Kuskilt tuli niiskus sisse ja võimalik, et kuumus ei olnud ahus ühtlaselt jaotunud. Aga vähemalt tegin juurde sidrunikreemi ja ülejäänud munakollastest majoneesi, mis mu enda jaoks selle kokandusliku läbikukkumise veidi korvasid.

Muidu kulgeb elu jätkuvalt vaikses rütmis, elan rohkem omaette oma väikses majakeses, käin küngaste vahel jalutamas, loen õhinaga siinsest maitsete raamatut (erinevate toiduainete omavahelistest kokkusobivustest) nign võtan lõunati terrasil päikest. Mõnes mõttes meenutab see koht väga Uus-Meremaad, rosmariinipõõsad, eukalüptipuud, samad lõhnad, õhtust hommikuni on väljas juba päris külm, piiratud internetiühendus :P. Ainult korgipuud tuletavad meelde, et olen jätkuvalt Portugalis. Korgipuud, mis oma jändrike okstega oleks justui vaid korraks keerukuju-mängus tardunud.

Lõppu jälle pilte. Üks pilt minu praegusest kodust, vaade majale küngaste vahelt ning väike märk igavikulisest lootusest - oad, mis aias ise uusi võrseid on hakanud ajama.