"MĂ€letan, kuidas sa mĂ”ne aasta eest sĂŒdametĂ€iega pahvatasid metsaraiumise kohta: see on ju riiklik laastamine! Ja veel enam jĂ€i hinge kĂ”rvulukustav vaikus, mis peale seda mĂ”tteruumis maad vĂ”ttis. Ei tĂ”tanud keegi noid sĂ”nu parandama ega ĂŒmber lĂŒkkama, las vana mees rÀÀgib, maailm veereb edasi, uued uudised tulevad ja ebamugavus lahtub, piinlik apsakas ununeb. Aga see, mis oli varjul nende sĂ”nade taga, jĂ€i. See pilt, kuhu osutas sinu tĂ”stetud sĂ”rm. Vaadake seda maad, milline hĂ€bi! See, mida riik on teinud oma loodusega, ei ole olnud vÀÀrikas. Eesti loodusega on lĂ€inud samamoodi, nagu lĂ€ks indiaanlastega. Selle maa loodus on lĂ”putute seadusemuudatuste, arengukavade ja töötubade kaudu viimaks ikkagi inimeste kĂ€est vĂ€lja petetud, nende hinge on vÀÀrkoheldud, vÀÀrikust alandatud. Eesti Loodus elab edasi reservaadis, see on ilus, seda saab imetleda, sealt metsaande korjata, piltegi teha, seminare ja töötubasid korraldada. Aga midagi on muutunud, lĂ”plikult. Midagi vĂ€ga olulist on surnud â eks sĂ”nastagem see. Mis see siis on? Pihta on saanud loodus, aga ka usk elu pĂ”hivÀÀrtustesse. Usk Eesti looduse kaitsesse on kokku kukkunud. Selle asemele on tulnud teadmine, kui odav on riik, kui alandlik ja hirmunud, kui lihtne on teda raha ja Ă€hvardustega ĂŒles osta, panna tegema seda, mida ta mingil juhul teha ei tohiks. Riik on samm-sammult taganenud raha surve ees. Riik on kaotanud vÀÀrikuse. See on kĂ”ige hullem asi, mis saab juhtuda. Loodus annab riigile vÀÀrikuse. Loodus on riigi sĂŒdametunnistus. Ăhiskonda ei iseloomusta mitte see, mida ta loob, vaid see, mida ta keeldub hĂ€vitamast. Nii on arvanud Ameerika looduskaitsja John C. Sawhill."
- Valdur Mikita JĂ€relhĂŒĂŒe Fred JĂŒssile "Head teed sulle, kotkas"
