#kevad

Näen õues sajab taas valget lund.

Juba nii mõnigi mitmes tund.

Kattub maa ja valgendab kõik.

Ainult veel näha on üks peenralõik.

Ka valged on kõik kurvid ja käänud.

Sügis on seljataha jäänud.

Puudelt langenud lehed on kõik,

ka lume all nüüd on peenralõik.

Talv järsku saabunud õue peal.

Lapsed juba mängimas seal.

Lumememmed kerkimas kõik,

kuid puutumata jääb peenralõik.

Nii hoogsalt jõulud saabuvad taas.

Kingitused kuuse all maas.

Rõõmsaid jõule soovivad kõik.

Oo, puhka rahus mu peenralõik.

Ja aasta lõpuks värvidemaar

katab kogu must taevakaar.

Kisa-kära on täis siis kõik.

Ikka nii tasa on peenralõik.

Kuid keset talve kui kõik on jääs,

katus läigib ja härmas on ääs.

Pliidi ees soojendavad end kõik.

Ei jää külmaks ka peenralõik.

Kui peetud sõda ja vastlasõit,

nende seas ka libedaim võit.

Hernesuppi söövad siis kõik,

kuid alles magab veel peenralõik.

Kui talv on möödas ja kevad käes.

Soojad kiired jõudsuse väes.

Õitsvail pungil tärkamas kõik.

Nii, kuis viljapuudki, ka nii peenralõik.

on varavarahommik

Ja pole päikest näinud ammu,

ehk varsti kiired taevavõlvil

.

Mu nööritud saapad on porised,

jalad on villis

Hoolimata kõigest tahaks veel laulda

ja mängida pilli

.

On õhus tunda kevadet veidi,

kuid kargus siiski tungib põue

Tean, et olen üksi,

ärkajad veel ei piilu õue

.

Ma tahaksin jääda sellesse hetkesse siin

ja mitte minna koju

Tahaksin, et kõik jääkski nii –