Novembri päevitus, Portugali Võsu ja muud
Küngaste vahelt sai siis alla linna jälle tuldud. Viimastel päevadel sain näiteks perenaise keraamikakojas abiks olla. Taimemustritega plaate olin juba varem saanud proovida teha, nüüd võtsin ette erinevad kahe saviga mustriplaadid. Neid tehakse nii, et punasest savist rullid õige paksusega plaadi, lõikad õiges mõõdus ruudu või ristküliku välja, siis vajutad mustrikujukestega õige mustri sisse ning täidad need valge savi seguga, mis jääb siis kuivama. Järgmisel päeval sain natuke juba ka pindasid tasandada, kuid viimane kraapimine jäi siis meistri enda teha. Siin protsessist pilt ka, kus näha paar valmis eksemplari.
Kusjuures, avastasime mõlemad meistriga, et keraamika on kohati täitsa nagu küpsetamine. Rullid saviplaate taignarulliga, vajutad vormidega õigeid kujusid välja, paned valmis tükid restidele kuivama. Ning loomulikult kõige juures peab olema õige materjaliga töötamise tunnetus :)
Aga jah, pealkirjale viidates, siis õnnestus mul nende eelmise nädala päikseliste lõunapauside abil saada ka väike päevitus. Nina enam väga punane õnneks pole. Aga nüüdsest panen päeval ikka päiksekreemi jälle peale.
Nüüd Olhaos olles kasutasin juhust, et käia Ria Formosa rahvusparki kuuluval Faroli saarel, mis lisaks pikale ilusale valgele liivarannale tundus peaasjalikult kummaline. Selle tunde tekitasid üksteise kõrval tihedalt asuvad rannamajakesed, mis kohati isegi meenutasid oma väikeste uste ja väravatega nukumaju. Üritades seda millegagi võrrelda, mõtlesin, et see on natuke nagu Võsu Eestis. Asula, mis peaasjalikult koosneb suvitusmajadest. Ainult siin on männimetsa asemel erinevad sukulent-taimed, mis omakorda jätavad mulje, nagu oleks tegu filmivõtteplatsiga, mis kujutab mingit Mehhiko külakest. Ja just filmivõtteplatsi, sest mul oli pidevalt tunne, et keegi on käinud ja kõik asjad lihtsalt kohale sättinud. Tegelikkuses on need kõrbetaimed muidugi märk sellest kuivõrd karm on siinne suvepäike.
Praegu viibin siis paar päeva oma võõrustajatele kuuluvas vanas traditsioonilsies majas Olhao vanalinnas, kus teen enne lahkumist natuke värvimis- ja koristamistööd. Maja traditsioonilisusest annab märku näiteks see, et peaaegu ühelgi toal pole aknaid, välja arvatud pisikesed laeaknad, mis avanevad katuseterrassile ja mis üldjuhul suvel on kaetud. Ikka seesama karm suvepäike.
Nädalavahetusel käisime pererahvaga koos Olhaos lõunatamas. Ja eks ikka maailm taha tasakaalu. Kui eelmises kohas oli peamiseks teemaks taimetoit ja tervislikkus, siis see laupäeva lõuna oli puhas hedonism. Alustasime hea juustu-oliivi-prosciutto valikuga, millele järgnesid erinevad mereanni-tapas’ed, üks parem kui teine. Krõbedaks praetud koorikuga krevetid, merekarbid kaheksajala ja maguskartulitükkidega, eriti head olid põldoad koriandri ja küüslauguga ja kõige selle juurde õnnestus meil juua pool liitrit veini näkku :P Magustoidud üldjuhul pole Portugalis suurem asi põnevad, kuid proovisime neidki ja kõige peale tellis peremees kõigile pitsi brändit. Tunnistan ausalt, et koju jalutades olime kõik pisut napsused. Aga selleks siestad ongi, et pärast sellist söömingut puhata.
Muidu olen siin nautinud Olhao vanalinna ning imelist vaadet meie maja katuselt. Üks vaade hakkas kohe nii meeldima, et tegin täna sellest pea iga muutuva päevavalgusega pilti. Kokku sai selline kollaaz.
Aga siis kokkuvõttes: elu on jätkuvalt lill, nii et natuke isegi tekitab süümepiinu :P
