Kevad-sügis-jõulud
Viimase nädalaga on ilm lõpuks päriselt sügiseseks kiskunud. Selline meie september, kui hommikuti on ikka päris külm, päeva peale päike veel soojendab, kuid rannailma ikka enam pole. Ja õhtuti on päris külm, eriti meie köögis, kus kütet pole. Kusjuures, mul on kuidagi õnnestunud sattuda kohta, kus maja köetakse (mis on üldiselt Vahemeremaade majades ebatavaline). Meil on siis väike oma nö katlamaja, kus tuleb tuli alla teha ja igas toas on radikad sees. Nii et see on väga mõnus. Ja elutoas on meil suur kamin, nii et selle ees on ka hea istuda.
Lisaks siseviimistlustöödele (üks majaosa tehakse valmis nö eraldi stuudiokorteriks, mida saab välja üürida ja olen seal toimetanud) olen loomulikult sattnud taas kööki :) Naljakas mõelda, et mul tuli selleks tulla Portugali, et elus esimest korda hapukapsast teha. Perenaisele nimelt meeldivad hapendatud toidud. Seega panime fenkoliseemnetega hapukapsa käima ja siis ka kimchi-moodi hapukapsasegu, kus peamiselt oli must redis, sest seda oli palju ja sellega tuli midagi teha. Juures porgand, kapsas, värske ingver ja küüslauk. Mõlemad laarid said väga head. Mustast redisest proovisin ka veel krõpse teha ja tõestasin, et ükskõik millest sa neid teed, krõpsud on alati sõltuvustekitvad. Sellega seoses oli meil söögilaua taga ka jutuks, miks inimestele krõbedad toidud rohkem maitsevad. Google’st saime vastuse ka, mida saab lugeda siit. Mustast redisest tegin muidu jogurti ja ürtidega salatit ka ning panin seda tomati-sibulasupi sisse, mõlemad olid head variandid.
Küdooniad said ka suuremalt ette võetud. Lisaks uuele purukoogile (see on siinne klassika) tegin katselaari küdoonia chutney’t ja kuna see kõigile maitses, siis tegin ühe suurema koguse ka, mis läheb turule müügiks. Uuel nädalal ilmselt tuleb veel teha. Eks toidumõtteid on siin veel ja tundub, et köögis tegutsemist jätkub. Aga tore on katsetada.
Jätkates toiduga, siis oli Aljezuris sel nädalavahetusel suur ja tähtis maguskartuli festival. Nimelt on Aljezuri piirkonnas kasvatatud maguskartulil samasugune geograafilise piirkonna märk nagu Parmast pärit singil või õigel Parmesani juustul. Ehk siis sel festivalil pakuti kõiksugu võimalikke ja võimatuid asju maguskartulist. Ja igasugu muud tavaari ka. Käisime ka pärast oma turu lõpetamist seal laupäeval siis uudistamas. Põhimõtteliselt nägi see välja nagu üks suur kaarhalli mess. Omamoodi huvitav oli toiduala, kus erinevad restoranid olidki justkui oma filiaalid püsti pannud ning kõik toimis samamoodi nagu ühes tavalises portugali restoranis. Korralikud lauanõud, kelner käis ja võttis tellimusi jne. Sõime siis kaheksajalga maguskartuliga, väga hea oli tõesti. Minul oli millegipärast eesmärk proovida leida maguskartulijäätist. Ja üllatuslikult leidsin selle päris kiiresti. Hea oli, kerge kookose kõrvalmaitsega. See on praeguseks olnud ka ainuke hea jäätisekogemus Portugalis (va üks kord Lissabonis eelmisel aastal). Sellest järeldus; ainuke hea jäätis Portugalis on itaallaste tehtud :D Teised mekkisid jaanikauna-nougati ning apelsini-mündi jäätist, kõik väga head.
Täna oli lõpuks kena päriselt päikseline ilm ja vaba päev, seega sõitsin rattaga ookeani äärde, mis on meie juurest u 7 km kaugusel. Kuigi päike oli väljas ja tegelikult soe, oli väga tuuline ja nii ma seal jalutasin, paljad jalad vees, aga tuulejakk koos kapuutsiga tihedalt seljas :P Korraks isegi tundus, et äkki on ikka sooja ilma ka veel. Aga õhtul tuli külm jälle peale.
Jõulutunnet siin siiski üldiselt väga pole, sest ilm on ikkagi kevadine-sügisene ja kaubanduslikku jõulu tilu-lilu ning laule siin maal ka ei näe-kuule. Ainult täna õhtul kamina ääres istudes määrisin veidi valutavat kaela mingi määrdega, mis lõhnas jõulu-vürtsiselt ning natuke talvine tunne tuli peale küll.
Lõppu aga hoopis pilt viigimarjapuudest, mis on lehed küll maha lasknud, kuid uued viigimarjad kasvavad sellegipoolest. Elu muudki läheb edasi.
