kadunud tarkus

Kirjeldus

Must leeder kasvab elamute läheduses, harvemini ka metsaservadel, tarade ääres. 

Ta on enamasti 4-7m kõrgune põõsas. Tüvi ja oksad on kattunud pragulise hallikaspruuni või halli koorega; noortel okstel ja võrsetel on koor rohekas; oksad, eriti võrsed, on jämeda valge säsiga.

Lehed on paaritusulgjad, 2 või 3 paari piklike lehekestega; need on elliptilised, loogelise servaga, teritunud, ebaühtlaselt saagjad, nõrgalt karvastunud, helerohelised; abilehed väikesed, näärmekad, niitjad. 

Õiekroon 6-9 mm lai, valge või kollakasvalge; õied lõhnavad, palju- ja tihedaõielistes tipmistes, pealt lamedates ebasarikates.

Vili - must mari, 5-6mm pikk, enamasti kolmepesaline, veripunase mahlaga, kolme seemnega.

Õitseb juunis ja juulis. Marjad valmivad augustis ja septembris. Eesti NSV-s  esineb metsikult sagedamini mandri lääneosas ja saartel, mujal kasvatatakse ilupõõsana.

Võrdlemisi sagedasti esineb Eesti NSV-s, peamiselt mandril, elamute läheduses, aedades, parkides, varemetes, metsistunult ka kuuse- ja segametsades, punane leeder - Sambucus racemosa L. Selle õied on rohekaskollased, lõhnata, okste säsi pruunikas, marjad punased. Hiired ja rotid väldivad aitu, mille läheduses kasvab punane leeder. Ravimtaimena ei kasutata.

Ravim 

Varem on apteekides kasutatud musta leedri õisi - flores Sambuci, mõnikord ka vilju - fructus Sambuci - ja koort - cortex Sambuci. Praegusel ajal kasutatakse neid harva.

Nii õisi kui ka vilju kogutakse peamiselt aedades kasvavatelt taimedelt. Õisi kogutakse siis, kui nad on täiesti puhkenud. Lõigatakse maha õisikud ja asetatakse kohe tuuletõmbulises katusealuses kuivama, laotades nad kohevalt õhukese kihina paberile. Kuivanud õisikud hõõrutakse õievarte eemaldamiseks läbi sõela.

Droog koosneb valkjaskollastest, nõrgalt aromaatse lähnaga pisikestest õitest. Standardnõuded näevad ette niiskust kuni 14%, õiepõhju ja -raage kuni 8%, 1mm2 suuruste avadega sõela läbivaid purunenud ja peenikesi osi kuni 8%.

Värsked õied sisaldavad mürgist, sinihapet sisaldavat glükosiidi sambunigiini, mis kuivatamisel laguneb. Kuivatatud õied sisaldavad tundmata koostisega higileajavat glükosiidi, flavoonglükosiidi rutiini, eeterlikku õli (0,32%), C-vitamiini (82 mg%), orgaanilisi happeid.

Musta leedri marju kogutakse augustis, kui nad on täiesti valminud. Marju lastakse algul õhukese kihina sõelal või paberil närbuda, seejärel kuivatatakse tuuletõmbuses või kuivatis temperatuuril 60-65°C

Toimed

Kasutatakse sissevõtmiseks kootava, higileajava ja diureetilise vahendina. Võetakse leotisena või teena.

Tee valmistamiseks valatakse 1 supilusikatäiele õitele klaasitäis keeva vett, lastakse 20min tõmbuda ja kurnatakse. Juuakse 3 või 4 korda päevas, 15min enne söömist, veerand klaasi korraga. 

Teena kasutatakse ka külmetushaiguste ja köha puhul. Välispidiselt tarvitakse seda teed suuõõne loputamiseks.

Marju on kasutatud köha lahtistava ja higileajava vahendina.

Lehtede ja pungade keedist soovitatakse kirpude tõrjeks.

Koort ja koorest valmistatud ekstrakti kasutatakse higileajava, lahtistava ning uriini eritumist soodustava vahendina neeru- ja põiehaiguste puhul.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Küüslauk kasvab ainult kultiveeritavana köögiviljaaedades. 

Ta on mitmeaastane sibultaim, 20-60cm kõrge. Sibul on enamasti liitunud, külgsibulad ümarmunajad, ümbritsetud ühise nahkja kattega, mis on valkjas või rohekas. 

Vars on püstine, keskkoohani lehistunud. 

Lehed lai-lineaalsed, kuni 12mm laiad, andruga, servast karedad, tipust teravad. 

Õied pikaraolised, õiekattelehed valkjaspunased või rohekad, 3mm pikad, tolmujad lühemad kui õiekattelehed; kolm sisemist tolmukaniiti kahe lühikese tömbi hambaga.

Õitseb juunist augustini.

Ravim

Samuti nagu sibulat, ei kasutata ka küüslauku apteekides otseselt, küll aga ravimpreparaatidena, nagu allilisat, allokool, küüslaugutilgad - tinctura Allii sativi - jt.

Küüslaugus leidub 0,3% väävlit sisaldavat ilma lõhnata ainet - alliini. Küüslaugu peenestamisel laguneb alliin fermentide toimel kiiresti, andes küüslaugu lõhnaga allitsiini. Viimane on tugeva bakteritsiidse toimega (lenduv antibiootikum!). Suures koguses limaskestale sattudes tekitab põletikku.

Peale selle sisaldab küüslauk 0,4% di-, tri- ja polüsulfiididest koosnevat lenduvat õli, fütosteriine, C-vitamiini (10 mg%).

Toimed

Küüslauku kasutatakse seedeelundite tegevuse korrastamiseks, vererõhu alandamiseks, veresoonte lubjastumise tõkestamiseks, veresoonte laiendamiseks.

Sagedasti kasutatakse küüslaugu keedise klistiiri soolenugiliste (näiteks naaskelsabade) väljutamiseks; selleks võetakse üks külgsibul klaasitäie vee kohta, keedetakse kergelt ning jahutatakse.

Apteekides väljastatavatest valmispreparaatidest tarvitatakse küüslaugutinktuuri peamiselt roiskumis- ja kääritamisprotsesside pidurdamiseks soolestikus ning soolte lõtvuse ja jämesoolepõletiku puhul. Allilsatti ja allokooli kasutatakse ainult vastavalt arsti määramisele.

Peenestatud küüslauk või küüslaugu mahl on tugeva antibiootilise toimega. Kasutatakse mädanevate haavade, ka nohu raviks.

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Köömen kasvab kuivadel niitudel, teeservadel, võsastikes.

Ta on kaheaastane rohttaim tugeva käävja peajuurega.

Vars on püstine, oksine, 30-60cm kõrge, paljas.

Lehed kahelisulgjad, sulglõhiste lehekestega, lehekeste tipmed lineaalsed; alumised sulglehekesed asetsevad risti; ülemised lehekesed on väiksemad; leherootsud pikkade pehetuppedega.

Õied valged või roosakad; katis puudub või on vaid üheleheline, osakatis puudub. 

Viljad tömpide roietega, kandilised, paljad, pruunid, aromaatse lõhnaga.

Õitseb maist juulini. Esineb Eesti NSV-s kõikjal.

Kultiveerimine

Köömneid on lihtne kultiveerida. Kultuuris saadakse 8-16 tsentnerit hektarilt.

Üldiselt sisaldavad kultuurist saadud köömned eeterlikku õli rohkem. 

Köömned külvatakse kevadel võimalikult vara laiarealise külvina reavahedega 45cm, külvinorm 8 kg/ha. Saak saadakse järgmise aasta juunis või juulis. 

Esimesel aastal hoitakse põld reavahede pideva kobestamisega umbrohust vaba. Köömne idanemine kestab üsna kaua (3 nädalat). Et umbrohutõrjet õigeaegselt alustada, soovitatakse köömnete külvisele lisada ⅛ koguses salati seemet. Sadat idaneb kiiresti ning teeb read nähtavaks. 

Hiljem, kui köömned on tärganud, eemaldatakse salatitaimed (kõplamisel või ridade puhastamisel umbrohust). Koristatakse kombainidega või käsitsi.

Väikekultuuride rajamiseks võib kasutada eelmisel aastal kogutud köömneid.

Ravim

Ravimina kasutatakse köömne vilju - “köömneid” - fructus Carvi. 

Köömneid kogutakse juulis või augustis, kui osa vilju on juba valminud. 

Lõigatakse ära kogu taime maapealne osa, seotakse väikesteks kimpudeks ja kuivatatakse õhurikkas varjulises kohas. Kuivanud viljad kolgitakse varte küljest lahti ja puhastatakse tavaliste viljatuulaja abil, kusjuures tuleb vältida köömnete kokkupuutumist muld- või savipõrandaga. 

Droog on tarvitamiskõlblik kuni 3 aastat.

Köömned peavad olema hästi kuivatatud, pruunikad ja veifi virpjalt kõverdunud. Lõhn aromaatne, meeldiv, maitse vürtsikas. 

Sandardnõuded: niiskust mitte üle 12%, lehe- ja varreosi kuni 2%, kõrvalisi orgaanilisi lisandeid ja mineraalaineid minimaalselt.

Droog sisaldab eeterlikku õli 3-7% (standardnõue: mitte alla 4%). Õli koostisse kuuluvad d-karvoon (50-60%), d-limoneen, karvakrool jt. Droogis leidub ka rasvõli (14-22%), valku, parkaineid, flavonoididest kvertsetiini ja kempferooli.

Toimed

Köömned tekitavad söögiisu, soodustavad seedimist, vähendavad valutunnet mao- ja sooletrakti piirkonnas, kõrvaldavad spasme silelihastes organites, soodustavad diureesi, piimanäärmete tegevust ning lima ja röga eritumist.

Nii rahva- kui ka teaduslikus meditsiinis kasutatakse köömneid seedeelundite tegevuse ergutamiseks ja soolegaaside vähendamiseks.

Imikutel väldib köömnevesi (valmistatakse köömnete eeterlikust õlist destilleeritud veega) gaaside tekkimist maos ja sooles. 

Teeks või kergeks keediseks võetakse lastele 2-3 teelusikatäit, täiskasvanuile 4-6 supilusikatäit köömneid ühe liitri keeva vee kohta. 

Imikutele antakse kuni 3 korda päevas 1tl teed korraga, täiskasvanuile 4-5 spl päevas.

Köömneid kasutatakse laialdaselt ka maitse- ja lõhnaainena leiva-, kondiitri-, konservi-, kulinaar-, likööri-, viina-, parfümeerija- ja seebitööstuses ning kodusel toiduvalmistamisel.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Islandi käokõrv kasvab liivastel nõmmedel ja palumetsades maapinnal, harva ka vanadel kändudel, ja on 15cm kõrge. 

Ta rakis (varreks, juurteks ja lehtedeks jagunemata taimekeha) on põõsajas, lehtjas, püstine või tõusev, alusel ahenenud, osjalt renjas või torujalt kokku jäärdunud, ülal laienevate kitsaste, samuti torujalt käärdunud või ka lamedade, paljaste, serval lühiripsmeliste hõlmadega, peamiselt pinnalt pruun, oliivroheline või rohekashall, sagedasti veripunaste täppidega, alumiselt pinnalt helehall. 

Tumeda pealmise pinna tõttu on islandi käokõrv teiste taimede ja kuivanud männiokaste vahel raskesti märgatav. 

Värskelt või niiskunult on rakis pehme, nahkjas, kuivanult kare ja rabe.

Esineb kogu Eesti NSV-s.

Ravim

Ravimina kasutatakse islandi käokõrva maapealset osa - lichen islandicus. 

Islandi käokõrva võib korjata kogu suve jooksul. Puhastatakse mullast ja prügist ning kuivatatakse väljas, ka päikese käes.

Droog on lõhnata, märkjas-limase maitsega. Niiskust tohib sisaldada kuni 10%, orgaanilisi lisandeid alla 5%, mineraalaineid mitte üle 1%.

Droog sisaldab kuni 70% süsivesikuid, millest peamise osa moodustab polüsahhariid lihheniin koos vähese hulga isolihheniiniga; need lahustuvad kuumas vees, andes jahtudes sültja massi. 

Lihheniini nimetatakse ka samblikutärkliseks. Peale süsivesikute sisaldab droog 3-5% samblikuhappeid, neist peamiselt mõru maitsega fumaarprototsetraarhapet (2-3%) ja protolihhesteriinhapet (0,1-1,5%). 

Toimed

Samblikuhapped on tugeva antibiootilise toimega. 

Eriti tugeva toimega on teistest samblikest (Cladonia, Alectoria jt.) saadud usniinhape, mida kasutatakse naatriumisoolana (Natrii usninas). Preparaati nimetatakse ka binaaniks. Toimib bakteriostaatiliselt juba lahjenduses 1:2 000 000.

Islandi käokõrval on omadus katta limaskesti, seepärast kasutatakse teda sooletegevuse häirete, kõhulahtisuse, aga ka maolihaste lõtvuse (atoonia), kroonilise kõhukinnisuse ja isutuse puhul keedisena, süldina, teena jne.

Rahvameditsiinis on islandi käokõrve tarvitatud köha, nohu, kurguhaiguste, eriti aga tuberkoloosi ravimisel. Juba 200 aastat tagasi andsid Islandi arstid seda samblikku mitmel kujul raskete haiguste tõttu kurnatud haigetele toitva ainena ja seedetegevuse reguleerimiseks.

Viljaikaldusaastatel on Soomes ja Skandinaaviaamaades lisatud islandi käokõrva leivajahule.

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Harilik käokuld, mitmeaastane rohttaim, kasvab kuivadel kinkudel, liivikuniitudel, nõmmedel, lubjavaesel liivapinnasel.

Vars on püstine või tõusev, lihtne või kobarjalt oksine, valgeviltjas, rikkalikult lehistunud.

Lehed terveservalised, lamedad, mõlemalt poolt valgeviltjad, vanemalt enam-vähem paljad; alumised lehed äraspidisüstjad või lineaalsüstjad, teravad, ümardunud alusega, rootsutud.

Õied kuldkollased, korvõisikud kerajad, 6-7mm pikad ja umbes niisama laiad; moodustavad varre otsas enamasti kända; servmised keelõied puuduvad; kattelehed munajad või piklikud, nahkjad, asetunud hõredalt, kollakad või ruuged.

Õitseb juulist septembrini. Esineb peamiselt Lõuna-Eestis, väha garva ka Põhja-Eestis.

Ravim

Ravimina kasutatakse hariliku käokella korvõisikuid - flores Helichrysi arenarii (ka flores Stoechados citrinae).

Veel mitte täielikult puhkenud korvõisikud umbes 1cm pikkuse raoga kogutakse õitsemise algul, juulis ja augustis. 

Kuivatatakse varjulises kohas. Täielikult õitsele puhkenud õisikud pudenevad kuivatamisel. Samuti pudenevad õisikud kuivatamisel soojas või päikesepaistelises ruumis. 

Droogiks on vaid korvõisikud või nende kobarad. Standardnõuded: niiskust alla 12%, õisikute pööriseid üle 1cm pika varrega kuni 5%, pudenevaid osi, mis läbivad 2mm2 suuruste avadega sõela, alla 5%. 

Droog säilib tarvitamiskõlblikuna 3 aastat.

Droog sisaldab flavoonglükosiide: salipurposiidi, isosalipurposiidi jt., flavonoide: kempferooli, apigeniini, naringeniini; natuke eeterlikku õli (0,05%), steriine, orgaanilisi happeid, fenoolseid värvaineid, karotinoide, C-vitamiini jne.

Toimed

Käokulda kasutatakse peamiselt maksa- ja sapipõiehaiguste ravimisel, ka sapikivide puhul. Käokullateed tarvitatakse põiehaiguste ja vesitõve korral, sest ta suurendab uriinikogust ning alandab vererõhku. 

Teeks võetakse 16 grammi õisi kahe klaasitäie keeva vee kohta. Juuakse soojalt 3 korda päevas enne söömist, pool klaasi korraga.

Eesti NSV apteekides väljastatakse käokulda kuiva droogina ja flamiini nime all tablettidena. Ka kuulub ta sapinõristust soodustava tee koostisesse, mis on järgmine: käokullaõisi 4 osa, ubalehelehti 3 osa, piparmündilehti 2 osa, koriandrivilju 2 osa; 1 supilusikatäis sellest segust valmistada teeks 2 klaasitäie keeva veega, lasta 20 minutit tõmmata, siis kurnata. Teed juua 3 korda päevas, umbes pool tundi enne söömist, pool klaasi korraga.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Sinine käoking on aedades ja elamute ümber kasvatatav mitmeaastane ilutaim. Ta on 50-150cm kõrge rohttaim, tugeva naeritaolise lihaka juurikaga.

Vars on püstine, tugev, paljasvõi kaetud liibunud karvadega.

Lehed sõrmjagused, 5-7 osaga, piklike, lineaalsete, süstjate või tömpide tipmetega.

Õied on ebakorrapärased, violetsed, harvemini sinised, punakad, valjkad, lapilised; ülemine õieleht on kiiverjas, paaditaoline või poolkerajas, ülal kumerdunud, alumised õielehed on tömbid, enamasti süstjad. Õied moodustavad varre ladvas tiheda kobara.

Vili - ülalt avanev kukkus. 

Kokkukasvanud (harva üksikud) juurmugulad on 2-6cm, harva kuni 10cm pikad, väljast tumepruunid, peaaegu mustad, seest hallikasvalged.

Õitseb juulist septembrini. Kasvatatakse Eesti NSV-s kõikjal.

Ravim

Sinine käoking kuulub mürgitse taimede hulka. Ravimina on kasutatud ta mugulataolisi juurikaid - tuber Avoniti - või nendest eraldatud toimeainet - alkaloidi akonitiini. Praegu sinist käokinga droognia ei kasutata.

Sisaldab alkaloide akontiniini, mesakontiini, hüpakoniini. Akoniini sisaldus on 0,18-3,0%, droogis peab see olema vähemalt 0,8%.

Toimed

Käokinga tarvitatakse raviks ainult arsti ettekirjutausel. 

Kasutatakse alkoholleotisena välispidiselt radikuliidi, neuralgia ja reumatismi puhul. 

Suure mürgisuse tõttu on kasutamine ohtlik.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Eesti taimede levikuatlas 2020

---

Kirjeldus

Kõrvenõges kasvab kõnnustutel elamute ümbruses, prahtpaikadel, tarade ääres, karjamaadel ja ka kuivades lodumetsades. 

Ta on mitmeaastane rohttaim, 30-150cm kõrge, oksise juurestikuga.

Vars on püstine, lihtne, neljakandiline, samuti nagu kogu taim kattunud lühikeste harjaskarvade ning pikkade kõrvekarvadega.

Lehed vastakud, rootsulised, munajad või piklikud, hallikasrohelised, pikalt teritunud tipuga, alusel südajad või ümardunud, servast jämesaagjad.

Taim on kahekojaline; isasõisikud püstised, pöörisjalt asetunud lühikeste külgokstena; emasõisikud pikemate külgokstena, valminult rippuvad; kõik õisikud pikemad kui nende raod.

Õitseb juulist septembrini. Esineb Eesti NSV-s kõikjal.

Ravim

Ravimina kasutatakse kõrvenõgese lehti - folia Urticae. Aiaumbrohuna kasvava raudnõgese (Urtica urens L.) lehed ei kõlba droogiks. 

Lehti kogutakse taime õitsemise ajal. Pärast õitsemist kaotavad lehed enamiku oma toimeainetest. Kõige otstarbekohasem on kinnastatud käega tõmmata lehed varrelt maha, alates ladvast.

Võib ka nõgesed maha niita, lasta närbuda ja siis lehed maha roobitseda. Närbunud nõgesed ei kõrveta.

Lehti kuivatatakse varjus heas tuuletõmbuses õhukese kihina, kuni nad hakkavad murduma. 

Säilib tarvitamiskõlblikuna kolm aastat.

Droogiks on tumerohelised, roosteplekkideta lehed omapärase lõhnaga ning mõrkja maitsega. Nende hulgas ei tohi olla õisi ja varsi. Viimastes leiduv pigment ei ole lehtedele omase punasrohelise värvusega ja vähendab droogi kvaliteeti.

Droogis on lubatud niiskust kuni 14%, 3mm2 suuruste avadega sõela läbivaid purunenud lehtede osi alla 5%, pruuniks ja mustaks muutunud lehti kuni 5%, orgaanilisi lisandeid mitte üle 2%; tuhajääk üldiselt kuni 20%.

Droog sisaldab kuni 50mg% karotiini (A-provitamiini), C-vitamiini (kuni 600mg%), K-vitamiini (400 bioloogilist ühikut), B2-vitamiini, pantoteenhapet, klorofülli 2-5%, natuke parkaineid ja orgaanilisi happeid.

Droogi kui vitamiinirikast ravimit kasutatakse leotisena ja vedelekstraktina kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksu tõkestamiseks. Nõgese vedelekstrakti määratakse sageli koos raudrohu vedelekstraktiga, mis on mõjuvam.

Tee valmistamiseks tuleb võtta 15 grammi peenestatud lehti 1 klaasi keeva vee kohta. Teed võetakse 3 või 4 korda päevas, 1 supilusikatäis korraga. Tee asemel võib võtta 25-30 tilka vedelekstrakti pool tundi enne söömist.

Toimed

Nõgeselehed kuuluvad mitme ravimtee, näiteks polüvitamiintee koostisse. Peale selle kasutatakse neid maksavahendi allokooli, astmavastase vedeliku Traskovi mikstuuri jne valmistamise.

Nõgesevanne tehakse ja nõgesega viheldakse reumaatiliste valude puhul, sest värske kõrvenõgese näärmed sisaldavad sipelghapet.

Rahvameditsiinis kasutati kõrvenõgese keedist juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks. 

Lehtedest saadakse klorofülli, mida kasutatakse farmaatsia- ja toiduainete tööstuses kui kahjutut rohelist värvainet. Klorofüllil on ka raviv toime. Välispidiselt kasutatuna soodustab haava kudede epiteliseerumist, sissevõetuna ainevahetust.

Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et ergutada neid munema.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Harilik kuusk kasvab metsades, peamiselt kõrgematel künnistel ja seljakutel, nõlvadel, eriti savikruusasel pinnasel, kus ta moodustab metsi.

Kuusk on enamasti puu, kuni 50m kõrge. Võra on üldiselt terav-püramiidjas; tüvi sirge, tihedas metsas alumised oksad on laasunud, lahedatel paikadel algavad oksad madalalt, maapinna lähedalt; oksad rõhtsad või veidi rippuvad.

Okkad (lehed) läikivad, tumerohelised, neljatahulised, kahelt küljelt kokku surutud, kuni 2,5cm pikad, igal küljel kahe pikitriibuga; okkad okstel võrdlemisi tihedalt.

Õied ühesugulised. Isasõisikud asetsevad eelmise aasta okste okaste vahel, on algul ümardunud  ja punakad, hiljem ruljad, kollakad, 20-25mm pikad; emasõisikud asetsevad eelmise aasta okste tipul, on piklik-ruljad, helepunased või rohekad.

Vili - käbi hulga soomustega; viljasoomused enamasti äraspidimunajad, kumerad, lainja või täkilise servaga. Seeme munajas, tumepruun, 4mm pikk; tiib läikiv, kollakaspruun, seemnest 3 korda pikem.

Õitseb mais ja juunis. Esineb Eesti NSV-s kõikjal.

Ravim

Kuuse noored “kasvud” - gemmae Piceae ehk turiones Piceae - ja kuuseokkad - folia Piceae, samuti ka kuusekoor ja -vaik väärivad rahvavahenditena tähelepanu, kuigi neid praegu ametlikult sellistena ei kasutata.

Kuuseokkaid, -koort ja -vaiku võib koguda aasta läbi tarviduse kohaselt.

Okkad sisaldavad vaiku ja eeterlikku õli; viimases on pineeni, kamfeeni, kareeni, kadineeni ja kuni 26% bornüülatsetaati. Peale nende leidub okkais fütontsiide, rohkesti C-vitamiini (askorbiinhapet) ja karotiini ning koores parkhapet.

Toimed

Suure Isamaasõja ajal kasutati kuuse- ja männiokkaid vitamiinijoogi valmistamiseks sõduritele. Selleks peenestati okkad, valati nendele kuuma vett, millele oli lisatud veidi äädik- või soolhapet, ja lasti 10-12 tundi tõmbuda. Joodi teeklaasitäis korraga. 

Okaste veega keetmisel saadud ekstrakti lisatakse rahvameditsiinis reuma puhul vanniveele. 

Kasutatakse ka hingamisteede haiguste korral inhalatsiooniks. 

Tüvest värskelt eraldunud pehmet vaiku pandi mädanevatele haavadele. Õietolmu puistati haavadele, et kiirendada nende paranemist.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Kõrvitsat kasvatatakse peamiselt köögiviljaaedades.

Ta on üheaastane taim kuni 9m pikkuse jämeda lamava või roniva rohtja varrega, mis jäikade karvade tõttu on kare.

Lehed on väga suured, südaja alusega, viie tömbi või ebaselge hõlmaga, pikarootsulised, karedad, servast häredalt hambulised. 

Köitraod harunenud, otsast keerdunud. 

Õied ühesugulised, helekollased, suured, lehterjad; isasõied kellukjad, viiejagused, sämbud ulatuvad õiekrooni poolest kõrgusest sügavamale; emasõied lühikese emakakaela ja 3-5 emakasuudmega, 3 viljatu tolmukaga.

Vili kerajas või piklik, väga suur, enaasti kollaka lihaga, mille keskel hulk suuri valgeid lapikuid, mõikja servaga seemneid.

Õitseb juulist augustini. Kasvatatakse meil laialdaselt.

Ravim

Apteekides kasutatakse peamiselt kõrvitsa seemneid - semen Cucurbitae. Need on valkjad, õliselt pehme maitsega; sisaldavad kuni 50% rasvõli, fütosteriine, vaiku, orgaanilisi happeid, C-vitamiini, karotinoide. 1000 seemne kaal peab olema 180 grammi.

Viljalihast vabastatud seemned kuivatatakse toatemperatuuril. Kõrgendatud temperatuuril kuivatamine ei ole lubatud. Säilitada võib seemneid ühe aasta.

Seemnetelt eraldatakse valge kõva kest (roheline õhuke kest peab alles jääma) ja hõõrutakse seemned uhmris ühtlaseks pudruks. Massile lisatakse 300g kohta 60ml vett ja maitsestamiseks 10-15g mett või moosi.

Võib ka koorimata seemned purustada hakkmasinas, valada peale kahekordne kogus vett ja soojendada (mitte keeta!) väikesel tulel 2 tundi. Kurnatud vedelik võtta sisse ühekordse annusena tühja kõhuga. Kahe tunni pärast võtta soollahtistit ja õhtul teha klistiiri.

Kõrvitsa seemned ei ole mürgised. Seetõttu võib paari päeva möödudes, kui laiussi päis ei ole välja tulnud, ravikuuri korrata.

Toimed

Kõrvitsa seemneid kasutatakse soole ussnugiliste, eriti laiussi tõrjeks. Ühes ravikuuris laiussi väljutamiseks soovitatakse tarvitada korraga kuni 300 grammi seemneid, vastavalt pakendil toodud eeskirjale. Võib kasutada niihästi kuivatatud kui ka värskeid seemneid. Toimeaine ei ole tuntud.

Kõrvitsa viljaliha soodustab sooletegevust, suurendab diureesi ja soolade eritumist organismist. Selleks otstarbeks süüakse päevas kuni 0,5kg toorest viljaliha või juuakse pool klaasi kõrvitsa mahla. Mõnede autorite arvates on keedetud kõrvitsa puder sama toimega. 

Karotinoidide (A-provitamiin) sisalduse tõttu on kõrvits väärtuslik toiduaine. Karotinoidide sisaldus sõltub sordist, olles tavalistel söögikõrvitsatel 4-8mg% piires. NSV liidu lõunapoolsetes rajoonides kultiveeritakse kõrvitsasorti “Vitaminnaja”, mille karotinoidide sisaldus ulatub 17mg%-ni, viljalihas kuni 20mg%-ni. See sort on aretatud nn muskaatkõrvitsast - Cucurbita moschata Duch. ning annab vitamiinitööstusele väärtuslikku toorainet.

Allikad

Kirjeldus

Lõhnav kummel kasvab õuedel, teedel, teeäärtel, äärelinna tänavatel ja mujal, kus leidub kõvaks tallatud pinnast.

Ta on üheaastane rohttaim, paljas, hästi lõhnav. 

Vars on püstine, ülemises osas oksine, 5-20cm kõrge. 

Lehed kaheli- või kolmeli-sulglõhised lineaalsüstjate osadega, mis on 0,5-1mm laiad, ogajate tippudega. 

Keelõied puuduvad, putkõied neljahambalised, rohekaskollased; õiepõhi kuhikjas, seest õõnes. 

Vili väga peenike.

Õitseb juunist septembrini. Eesti NSV-s esineb kõikjal.

Ravim

Droogiks kasutatakse lõhnava kummeli ladvaosa korvõisikutega.

Farmakopöa nõuded: eeterlikku õli mitte alla 0,2%, lehti ja varsi mitte üle 2%, värvust muutnud õisikuid mitte üle 8%.

Lõhnava kummeli õisikud ei sisalda hamasuleeni. Samuti on erinev flavoonglükosiidiline koostil. Siiski sarnaneb lõhnav kummel terapeudiliselt toimelt teekummeliga, kaasa arvatud ka kasutamine juuste pesemiseks.

Toimed

Rahvameditsiinis on lõhnava kummeli teed tarvitatud köha ja külmetuse korral higileajava vahendina. Kasutatakse ka kompressideks samade haiguste puhul nagu teekummelit.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Teekummel kasvab peamiselt aedades kultiveeritavana, aga ka põldudel umbrohuna, prahipaikadel jne. 

Ta on üheaastane rohttaim, peenikese juurega. 

Vars on püstine, enamasti oksine, paljas, ümmargune, 10-50cm kõrge. 

Lehed on kaheli- või kolmeli-sulglõhised kitsaslineaalsete teritunud tipmetega. 

Keelõied valged, 6-9mm pikad, 2,5-3mm laiad, pikemad kui üldkate, vanemalt tagasi käändunud, neid on 10-15. Putkõied viiehambalised, kuldkollased; korvõisik 1,5-2,5cm läbimõõdus, raoline. Üldkatte lehed piklikud, tömbid, rohelised, kitsa pruunika servaga. Õiepõhi algul lame, hiljem kuhikjas, piklik, seest õõnes.

Vili - seemnis, 1-2mm pikk, lendkarvadeta.

Õitseb maist septembrini. Eesti NSV-s esineb sagedamini lääneosas, kultiveeritavana ka mujal.

Külvamisest

Metsikult kasvavatelt taimedelt ei ole võimalik sellises koguses droogi saada, mis meie apteekide vajadust rahuldaks. Läbiviidud uurimised on näitanud, et kummelit võib kultiveerida kõikjal üle kogu Eesti NSV, ainult mitte kuivadel liivastel maadel.

Külvatakse kas varakevadel (aprilli lõpp), sügisel (augusti lõpp, septembri algus) või enne külmade tulekut (novembri algus). Reavahe 60cm, külvinorm 4kg hektarile.

Seeme saadakse droogi sõelumisel läbi 1mm avadega sõela. Kummeli seeme vajab idanemiseks rohkesti valgust ja niiskust, seetõttu külvi ei kaeta, vaid ainult rullitakse.

Kummel ei ole väetiste suhtes nõudlik. Mineraalväetist antakse tavalistes kogustes. Vältida tuleb suuri koguseid lämmastikväetist, samuti ka orgaaniliste väetiste kasutamist, mis võivad põhjustada kummeli lamandumist.

Kohe peale tärkamist kõblatakse või kobestatakse käsiplaneediga reavahed, et umbrohu kasvu ära hoida. Vaheltharimist korratakse umbes kahenädalaste vaheaegade järel. Kõplamisega eemaldatakse umbrohi vajaduse korral ka ridadelt. Kuigi seejuures hävitatakse ka kummeli taimi, ei mõjuta see saagi suurust. 

Hõredamalt kasvanud kummel haruneb tugevasti ja kannab rohkem õisikuid. 

Sügisel külvatud kummel moodustab külmade tulekuks ainult leheroseti (vars ei jõua veel tekkida) ja talvitub sellisena. Järgmise aasta juuni keskel algab õitsemine. Talve-eelne ja kevadkülv tärkavad alles kevadel, õitsemine algab juuli algul, kevadkülvil juuli keskel.

Kui enamik korvõisikuid on puhkenud, alustatakse kogumist. Selleks kasutatakse erilist kammkühvlit (marjakorjaja sobib ka), mille piide vahelt õisikud läbi ei mahu. Kammkühvlit hoitakse paremas käes, vasaku käega juhitakse õisikud piidele. Parema käe järsu liigutusega ülespoole rebitakse õisikud varte küljest lahti. Kui seejuures ka varsi kaasa tuleb, rebitakse need veel piidel olevatelt õisikutelt vasaku käega ära. Täitunud kammkühvel tühjendatakse korvi või kergesse kastikesse, kusjuures õisikuid ei tohi kokku suruda. 

Keskmine tootlikkus kammkühvliga kogumisel on 1,5kg tooreid õisikuid tunnis.

Kultiveerimisel 1-hektarisel maa-alal peab korraga kasutada olema vähemalt 1000 ruutmeetrit kuivatamispinda. Meie tingimustes saadakse keskmiselt 500g kuivatatud õisikuid hektarilt.

Kahe nädala möödudes puhkem kummelipõld uuesti õitsele. Suve jooksul korjatakse õisikuid 3-5 korda. 

Ravim

Teekummelit kasutatakse apteekides suurel hulgal. Droogi moodustavad õisikud - flores Chamomillae - mitte üle 2cm pika varrega.

Suures koguses korjatakse kammkühvliga. Õisikuid ei tohi kokku suruda ja need pannakse võimalikult kiiresti kuivama.

Kuivatatakse vilus, hea tuuletõmbusega ruumis. 1kg kogutud õisikute kuivatamiseks vajatakse üht ruutmeetrit pinda. Kuivatamise jaoks on soovitatav valmistada puitliistudest (2x5cm) raamid suurusega 70x100cm, põhjamaterjaliks papp või riie. Raamid võib kuivatusruumi laduda üksteise peale, asetades nende nurkadele 5-10cm paksused klotsid. Kui raame ei ole, laotatakse õisikud laudadele, paberile, riidele või plastikaadile.

Kummeli õisikutega on võrdlemisi sarnased kesalill, karikakar ja härjasilm. Need kolm on meie põldudel tavalised umbrohud. Seetõttu on vaja enne õisikute kogumist kummelipõld läbi kontrollida ja ebaõiged taimed eemaldada.

Kummeli õisikupõhi on õõnes, kõigil teistel taoliste õisikutega taimedel aga täidetud valkja säsiga.

Droog on omapärase lõhnaga, kergelt mõrkja maitsega. Farmakopöa nõuded: eeterlikku õli üle 0,3%, niiskust kuni 14%, tuhajääk alla 12%, sealhulgas 10%-lises soolhappes lahustumatu tuhajääk alla 4%, purunenud õisikuid, lehti, varsi mitte üle 30%. Õisikuid vartega üle 3cm, kuid mitte üle 5cm, mitte rohkem kui 9%, värvust muutnud pruune või musti korvõisikuid mitte üle 5%, orgaanilisi lisandeid mitte üle 1%, mineraalseid lisandeid mitte üle 0,5%.

Droog sisaldab 0,3-1,0% sinist eeterlikku õli, flavoonglükosiide apigeniini ja kvertsmetriini, kumariini derivaate umbelliferooni, hernianiini ja dioksükumariini, prohamasuleeni matritsiini, laktooni matrikariini, koliini, C-vitamiini, karotiini, mõruainet, rasvõli ja lima.

Eeterliku õli sinine värvus on tingitud hamasuleenist, mis tekib destillatsioonil matritsiinist. Õli sisaldab veel 25-45% bisabolooli.

Toimed

Kasutatakse gaaside vastu maos ja sooles, ka lastel ja isegi imikutel. Soole krampide (spasmide) raviks, higistina, uriini- ja sapierituse soodustamiseks.

Eeterlikus õlis sisalduv asuleen rahustab allergia- (ülitundlikkus-) nähte.

Bisabolool ja hamasuleen, kaasa arvatud ka matritsiin, on põletikuvastase toimega.

Tee valmistamisel ühekordseks annuseks võetakse 1 teelusikatäis droogi poole klaasi keeva vee kohta, kogu päeva jooksul tarvitamiseks 1 spl droogi 1 klaasi keeva vee kohta. Tee lastakse jahtuda ja kurnatakse enne sissevõtmist.

Välispidiselt kasutatakse kummeliteed kuristamiseks, kompressideks raskelt paranevate haavade ja paisete, silmalaugude põletiku, hambavalu jne puhul. Kurgu limaskesta põletiku korral hingatakse sisse kummelitee auru. 

Teekummeli keedist kasutatakse ka vannideks ja juuste pesemiseks.

Kummeli eeterlikku õli kasutatakse likööritööstuses. Portselanivabrikud kasutavad kummeli eeterlikku õli portselani värvimisel plaatinakloriidi lahustamiseks.

On lubatud kasutada ka lõhnava kummeli õisi, mis annab peaaegu sama väärtusega droogi kui teekummel.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Harilik kukerpuu on 2-3m (5m) kõrgune rohkesti harunev põõsas.

Noored võrsed kollakad või kollakadpunased, vanemad hallikad. Lühivõrseid palju, lehed kinnituvad neile kimpudena. Astlad, mis on muunudunud lehed. asuvad lühivõrsete alusel ja on vanematel võrsetel kolmeharulised, noortel aga harunemata, 1-2cm pikad.

Lehed elliptilised kuni äraspidimunajad, peen-ogajalt saagja servaga, 3-6cm pikad, 1,5-3cm laiad. Lehelaba aheneb kiiljalt 1,5-2cm pikkuseks leherootsuks.

Õitseb mais, juunis, õied kollased, 15-20-kaupa 4-6cm pikkustes kobarataolistes rippuvates õisikutes, sisaldavad mesinestet.

Vili on 0,8-1,2cm pikkune punane mari kahe, harvemini kolme seemnega. Viljad on hapuka maitsega, söödavad, kasutatakse keediste valmistamiseks.

Ilupõõsana ei soovitata harilikku kukerpuud väga laialdaselt kasvatada, sest ta on kõrrerooste vaheperemees.

Kasvab loodudel, võsastikes, teeservadel, metsades, parkides, aedades, eriti rohkesti Lääne-Eestis. Dekoratiivpõõsana talub hästi kärpimist. 

Puit on helekollane, hästi poleeritav.

Ravim

Hariliku kukerpuu kõik organid sisaldavad alkaloide. Nende saamiseks kasutatakse peamiselt juuri ja lehti - folium et radix Berberidis. Kõige rikkam alkaloididest on juurte koor.

Lehti kogutakse peale õitsemist. Et vältida torkimist, lõigatakse kääridega lühivõrsed koos lehtedega.

Juuri kogutakse sügisel septembris-oktoobris. Põõsas raiutakse maha, juured kaevatakse labidaga maa seest välja, pestakse, kuivatatakse vilus. Juured on pinnalt pruunid, seest sidrunkollased.

Viljad sisaldavad 6,6% õunhapet, sidrunhapet, viinhapet, glükoosi ja fruktoosi. 

Droog sisaldab kuni 0,1% alkaloide berberiini, oksüakantiini, palmatiini, kolumbamiini, peale selle parkaineid, jälgedena eeterlikku õli. Alkaloididest kasutatakse ainult berberiini.

Toimed

Berberiin on spasmolüütilise toimega, vähendab valusündroomi, soodustab sapi eritumist. Kasutatakse hepatiitide, hepatokoletsüstiidide ja sapikivide puhul.

Lehtedest valmistatud alkoholväljatõmmatist kasutatakse emakaverejooksu sulgeva vahendina, ka maksa ja sapiteede haiguste korral.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Kõrge kukekannus on 80-200cm kõrgune mitmeaastame, meil aedades kultiveeritav ilutaim. 

Vars õõnes, paljas.

Lehed sõrmjalt jagunenud, 8-9cm pikad ja 15-16cm laiad.

Õied sinised, kannusega, pikkades kobarates. Nektaariume 4, kroonjad, neist 2 ülemist kannusega, alumised pügaldunud tipuga, valgeripsmelise pinnaga, mustjas-pruunid.

Vili - 1,5cm pikkune kukkur.

Õitseb juunist augustini. Kasvatatakse Eesti NSV-s kõikjalt, metsikult ei esine. Palju liht- ja täidisõielisi sorte.

---

Eesti NSV-s kasvab peamiselt nisu- ja rukkipõldudel ning teede ääres umbrohuna sinakaslillade kannuseliste õitega 25-50cm kõrgune üheaastane umbrohi põld-varesjalg ehk põld-kukekannus - Consolida regalis S. F. Gray (Delphinium consolida L.)

Seda kasvatatakse ka ilutaimena ning loetakse heaks meetaimeks.

Ravim

Kõrge kukekannus kuulub mürgiste taimede hulka. Ravimite valmistamiseks kasutatakse taime maapealset osa - herba Delphini elati. 

Droog kogutakse õitsemise ajal. Varre ülemised osad lõigatakse ära ja kuivatatakse vilus või köetud ruumis.

Droog ei tohi sisaldada üle 14% niiskust, põletamisel ei tohi jätta üle 12% tuhka. Lehti ja õisi peab droogis olema vähemalt 40%.

Sisaldab kuni 1,3% alkaloide, peamiselt eldeliini ja elatiini. Alkaloidide sisaldus on väga varieeruv, sõltub kasvukohast ja taime arenemisastmest. Sellest tingituna on taimes leitud ka delfeliini, delatiini, lükotoniini ja metüüllükatoniini.

Droog tööstuse jaoks saadakse peamiselt Kesk-Aasiast. Elatiinile lähedaste preparaatide valmistamiseks kasutatakse ka teisi Kesk-Aasias kasvavaid liike, nagu D. confusum M. Pop., D. dictyocarpum DC., D. rolundifolium Afan.

---

Ka põld-kukekannus on mürgine, sisaldades kõrge kukekannuse alkaloididele lähedasi alkaloide (delkosiin, delsoliin, konsolidiin, lükotoniin, antranoüüllükotoniin). 

Toimed

Ürdist toodetakse alkaloidi elatiini. Preparaat on müügil tablettidena. Elatiin on samasuguse toimega nagu kuraare. 

Kasutatakse lihaste toonuse vähendamiseks ja motoorse aktiivsuse pidurdamiseks, peamiselt haiguste puhul, millega kaasneb lihaste toonuse tõus.

Tarvitatakse ainult arsti ettekirjutusel.

---

Põld-kukekannust meditsiinis praegu ei kasutata, aga varem (ning rahvameditsiinis mõnel maal veel praegugi) kasutati tema õisi - flores Calcatrippae - ja seemneid - semen Calcatrippae - sügeliste vastu ja täide hävitamiseks; taime näriti igemete paistetuse ja suukoopa haavandide ravimiseks.

On kasutatud ka uriinierituse soodustamiseks ja soole ussnugiliste tõrjeks.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Harilik kopsurohi kasvab salumetsades, kallakutel, nõlvadel, peakaldaalusel. 

Ta on mitmeaastane rohttaim, 10-30cm kõrge. 

Vars on püstine, kattunud lühikeste karedate karvadega. 

Lehed karedakarvalised, munajad või piklikmunajad südaja alusega, juurmised lehed pikarootsulised, alumised lehed piklikud, ülemised veidi laskuvad.

Õied algul roosad, pärast sinivioletsed; õiekroon korrapärane, pika putkega, putke neel soomusteta, servis viietipmeline; tupp kellukjas või lehterjas, viiehambaline või viiejagune, hästi karvane, vilja valmimisel suurenev; tolmukaid 5, enamasti on nad krooni putkes peidus.

Vili - pähklike. 

Õitseb aprillis ja mais. Esineb Eesti NSV-s sagedasti.

Ravim

Ravimina kasutatakse ürti - herba Pulmonariae.

Harilikku kopsurohtu korjatakse õitsemise ajal, murdes või lõigates varre maapinna lähedalt, hoidudes taime liigsest muljumisest, mille tõttu lehed võivad mustaks muutuda. 

Kuivatatakse kiiresti õhukese kihina heas tuuletõmbuses.

Droogi moodustavad taimeosad on loomuliku värvusega, lõhnata, nõrgalt limase-kootava maitsega.

Droog sisaldab lima, polüfenooliderikkaid parkaineid, karotiini, C-vitamiini, rutiini, mikroelemente, eriti mangaani, kuni 15% mineraalaineid (peamiselt ränihappe soolasid).

Mangaan stimuleerib kasvu, aktiviseerib B1-vitamiini ja reguleerib mõnede sisesekretsiooninäärmete tööd.

Toimed

Harilik kopsurohi on rahvameditsiinis juba õige ammu olnud tarvitusel köhavastase ja röga lahtistava vahendina. Apteekides praegu ei kasutata.

Allikad

Kirjeldus

Ungrukold esineb meil üsna harva varjukais kuuse- ja segametsades.

Vars 5-30cm kõrge, peaaegu püstine või alusel veidi tõusev, harud varrele ligistunud, enam või vähem sama kõrguseni ulatuvad, sageli tihedate kimpudena.

Lehed lineaalsüstjad, kuni 9mm pikad, teritunud tipuga. Sporangiume kandvad lehed ei erine teistest lehtedest, ei ole eospeadeks koondunud.

Ravim

Ravimina kasutatakse taime maapealset osa, ürti - herba Selaginis. Ungrukolla ürti võib koguda kogu suve jooksul. Kasutatakse enamasti värskelt, aga ka (vilus) kuivatatult.

Droog sisaldab 0,6+1,1% alkaloide, peamiselt selagiini.

Toimed

Rahvameditsiinis on ungrukolla ürti kasutatud abortiivumina (abordi esilekutsumiseks). Praegu kasutatakse kroonilise alkoholismi ravis tingitud oksendamisrefleksi väljakujundamiseks.

Värskest ürdist valmistatud vesiväljatõmmatis tekitab 2-6h kestva iiveldustunde ja väiksemagi ärrituse puhul oksendamise. Alkoholi tarvitamine ja suitsetamine tugevdab iiveldust. Keedis valmistatakse 5%-lisena. Keedetakse 10 minutit; ühekordne annus 80-100ml.

Akuutselt kulgevate haiguste puhul ei või ungrukolla keedist kasutada.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.