#vitamiinid

Kirjeldus

Kõrvenõges kasvab kõnnustutel elamute ümbruses, prahtpaikadel, tarade ääres, karjamaadel ja ka kuivades lodumetsades. 

Ta on mitmeaastane rohttaim, 30-150cm kõrge, oksise juurestikuga.

Vars on püstine, lihtne, neljakandiline, samuti nagu kogu taim kattunud lühikeste harjaskarvade ning pikkade kõrvekarvadega.

Lehed vastakud, rootsulised, munajad või piklikud, hallikasrohelised, pikalt teritunud tipuga, alusel südajad või ümardunud, servast jämesaagjad.

Taim on kahekojaline; isasõisikud püstised, pöörisjalt asetunud lühikeste külgokstena; emasõisikud pikemate külgokstena, valminult rippuvad; kõik õisikud pikemad kui nende raod.

Õitseb juulist septembrini. Esineb Eesti NSV-s kõikjal.

Ravim

Ravimina kasutatakse kõrvenõgese lehti - folia Urticae. Aiaumbrohuna kasvava raudnõgese (Urtica urens L.) lehed ei kõlba droogiks. 

Lehti kogutakse taime õitsemise ajal. Pärast õitsemist kaotavad lehed enamiku oma toimeainetest. Kõige otstarbekohasem on kinnastatud käega tõmmata lehed varrelt maha, alates ladvast.

Võib ka nõgesed maha niita, lasta närbuda ja siis lehed maha roobitseda. Närbunud nõgesed ei kõrveta.

Lehti kuivatatakse varjus heas tuuletõmbuses õhukese kihina, kuni nad hakkavad murduma. 

Säilib tarvitamiskõlblikuna kolm aastat.

Droogiks on tumerohelised, roosteplekkideta lehed omapärase lõhnaga ning mõrkja maitsega. Nende hulgas ei tohi olla õisi ja varsi. Viimastes leiduv pigment ei ole lehtedele omase punasrohelise värvusega ja vähendab droogi kvaliteeti.

Droogis on lubatud niiskust kuni 14%, 3mm2 suuruste avadega sõela läbivaid purunenud lehtede osi alla 5%, pruuniks ja mustaks muutunud lehti kuni 5%, orgaanilisi lisandeid mitte üle 2%; tuhajääk üldiselt kuni 20%.

Droog sisaldab kuni 50mg% karotiini (A-provitamiini), C-vitamiini (kuni 600mg%), K-vitamiini (400 bioloogilist ühikut), B2-vitamiini, pantoteenhapet, klorofülli 2-5%, natuke parkaineid ja orgaanilisi happeid.

Droogi kui vitamiinirikast ravimit kasutatakse leotisena ja vedelekstraktina kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksu tõkestamiseks. Nõgese vedelekstrakti määratakse sageli koos raudrohu vedelekstraktiga, mis on mõjuvam.

Tee valmistamiseks tuleb võtta 15 grammi peenestatud lehti 1 klaasi keeva vee kohta. Teed võetakse 3 või 4 korda päevas, 1 supilusikatäis korraga. Tee asemel võib võtta 25-30 tilka vedelekstrakti pool tundi enne söömist.

Toimed

Nõgeselehed kuuluvad mitme ravimtee, näiteks polüvitamiintee koostisse. Peale selle kasutatakse neid maksavahendi allokooli, astmavastase vedeliku Traskovi mikstuuri jne valmistamise.

Nõgesevanne tehakse ja nõgesega viheldakse reumaatiliste valude puhul, sest värske kõrvenõgese näärmed sisaldavad sipelghapet.

Rahvameditsiinis kasutati kõrvenõgese keedist juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks. 

Lehtedest saadakse klorofülli, mida kasutatakse farmaatsia- ja toiduainete tööstuses kui kahjutut rohelist värvainet. Klorofüllil on ka raviv toime. Välispidiselt kasutatuna soodustab haava kudede epiteliseerumist, sissevõetuna ainevahetust.

Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et ergutada neid munema.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Harilik kuusk kasvab metsades, peamiselt kõrgematel künnistel ja seljakutel, nõlvadel, eriti savikruusasel pinnasel, kus ta moodustab metsi.

Kuusk on enamasti puu, kuni 50m kõrge. Võra on üldiselt terav-püramiidjas; tüvi sirge, tihedas metsas alumised oksad on laasunud, lahedatel paikadel algavad oksad madalalt, maapinna lähedalt; oksad rõhtsad või veidi rippuvad.

Okkad (lehed) läikivad, tumerohelised, neljatahulised, kahelt küljelt kokku surutud, kuni 2,5cm pikad, igal küljel kahe pikitriibuga; okkad okstel võrdlemisi tihedalt.

Õied ühesugulised. Isasõisikud asetsevad eelmise aasta okste okaste vahel, on algul ümardunud  ja punakad, hiljem ruljad, kollakad, 20-25mm pikad; emasõisikud asetsevad eelmise aasta okste tipul, on piklik-ruljad, helepunased või rohekad.

Vili - käbi hulga soomustega; viljasoomused enamasti äraspidimunajad, kumerad, lainja või täkilise servaga. Seeme munajas, tumepruun, 4mm pikk; tiib läikiv, kollakaspruun, seemnest 3 korda pikem.

Õitseb mais ja juunis. Esineb Eesti NSV-s kõikjal.

Ravim

Kuuse noored “kasvud” - gemmae Piceae ehk turiones Piceae - ja kuuseokkad - folia Piceae, samuti ka kuusekoor ja -vaik väärivad rahvavahenditena tähelepanu, kuigi neid praegu ametlikult sellistena ei kasutata.

Kuuseokkaid, -koort ja -vaiku võib koguda aasta läbi tarviduse kohaselt.

Okkad sisaldavad vaiku ja eeterlikku õli; viimases on pineeni, kamfeeni, kareeni, kadineeni ja kuni 26% bornüülatsetaati. Peale nende leidub okkais fütontsiide, rohkesti C-vitamiini (askorbiinhapet) ja karotiini ning koores parkhapet.

Toimed

Suure Isamaasõja ajal kasutati kuuse- ja männiokkaid vitamiinijoogi valmistamiseks sõduritele. Selleks peenestati okkad, valati nendele kuuma vett, millele oli lisatud veidi äädik- või soolhapet, ja lasti 10-12 tundi tõmbuda. Joodi teeklaasitäis korraga. 

Okaste veega keetmisel saadud ekstrakti lisatakse rahvameditsiinis reuma puhul vanniveele. 

Kasutatakse ka hingamisteede haiguste korral inhalatsiooniks. 

Tüvest värskelt eraldunud pehmet vaiku pandi mädanevatele haavadele. Õietolmu puistati haavadele, et kiirendada nende paranemist.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Kõrvitsat kasvatatakse peamiselt köögiviljaaedades.

Ta on üheaastane taim kuni 9m pikkuse jämeda lamava või roniva rohtja varrega, mis jäikade karvade tõttu on kare.

Lehed on väga suured, südaja alusega, viie tömbi või ebaselge hõlmaga, pikarootsulised, karedad, servast häredalt hambulised. 

Köitraod harunenud, otsast keerdunud. 

Õied ühesugulised, helekollased, suured, lehterjad; isasõied kellukjad, viiejagused, sämbud ulatuvad õiekrooni poolest kõrgusest sügavamale; emasõied lühikese emakakaela ja 3-5 emakasuudmega, 3 viljatu tolmukaga.

Vili kerajas või piklik, väga suur, enaasti kollaka lihaga, mille keskel hulk suuri valgeid lapikuid, mõikja servaga seemneid.

Õitseb juulist augustini. Kasvatatakse meil laialdaselt.

Ravim

Apteekides kasutatakse peamiselt kõrvitsa seemneid - semen Cucurbitae. Need on valkjad, õliselt pehme maitsega; sisaldavad kuni 50% rasvõli, fütosteriine, vaiku, orgaanilisi happeid, C-vitamiini, karotinoide. 1000 seemne kaal peab olema 180 grammi.

Viljalihast vabastatud seemned kuivatatakse toatemperatuuril. Kõrgendatud temperatuuril kuivatamine ei ole lubatud. Säilitada võib seemneid ühe aasta.

Seemnetelt eraldatakse valge kõva kest (roheline õhuke kest peab alles jääma) ja hõõrutakse seemned uhmris ühtlaseks pudruks. Massile lisatakse 300g kohta 60ml vett ja maitsestamiseks 10-15g mett või moosi.

Võib ka koorimata seemned purustada hakkmasinas, valada peale kahekordne kogus vett ja soojendada (mitte keeta!) väikesel tulel 2 tundi. Kurnatud vedelik võtta sisse ühekordse annusena tühja kõhuga. Kahe tunni pärast võtta soollahtistit ja õhtul teha klistiiri.

Kõrvitsa seemned ei ole mürgised. Seetõttu võib paari päeva möödudes, kui laiussi päis ei ole välja tulnud, ravikuuri korrata.

Toimed

Kõrvitsa seemneid kasutatakse soole ussnugiliste, eriti laiussi tõrjeks. Ühes ravikuuris laiussi väljutamiseks soovitatakse tarvitada korraga kuni 300 grammi seemneid, vastavalt pakendil toodud eeskirjale. Võib kasutada niihästi kuivatatud kui ka värskeid seemneid. Toimeaine ei ole tuntud.

Kõrvitsa viljaliha soodustab sooletegevust, suurendab diureesi ja soolade eritumist organismist. Selleks otstarbeks süüakse päevas kuni 0,5kg toorest viljaliha või juuakse pool klaasi kõrvitsa mahla. Mõnede autorite arvates on keedetud kõrvitsa puder sama toimega. 

Karotinoidide (A-provitamiin) sisalduse tõttu on kõrvits väärtuslik toiduaine. Karotinoidide sisaldus sõltub sordist, olles tavalistel söögikõrvitsatel 4-8mg% piires. NSV liidu lõunapoolsetes rajoonides kultiveeritakse kõrvitsasorti “Vitaminnaja”, mille karotinoidide sisaldus ulatub 17mg%-ni, viljalihas kuni 20mg%-ni. See sort on aretatud nn muskaatkõrvitsast - Cucurbita moschata Duch. ning annab vitamiinitööstusele väärtuslikku toorainet.

Allikad

Kirjeldus

Harilik kibuvits kasvab puisniitudel, paekalda serval, kinkudel, tarade ääres, väikeste saarte rannavallidel. Ta on kuni 2m kõrgune põõsas lookjate või kaarjate võrsetega, mille ogad on sirpjalt kõverdunud ja võrdlemisi väikesed.

Koor on enamasti punakas või roheline, sagedasti kattunud sinkja vahakirmega. Leged paaritusulgjad, 5-7 lehekesega; lehekesed elliptilised või munajad, alusel ahenenud, teravatipulised, servast tihedalt saagjad, pealt rohelised, alt sinirohelised, tipme leheke külgmistest suurem.

Õied viietised, korrapärased, heleroosad, üksikult või kahe- kuni viiekaupa õisikutes; tuppleged seest ja servast karvased, pärast õitsemist püstised või laiuvad, säilivad viljal kaua.

Vili - piklik, lühikese raoga, helepunane, harva kollakas "mari".

Õitseb juunis ja juulis. Esineb meil sagedamini läänesaartel ja mandri põhjaosas, mujal kohati.

Ravim

Ravimina kasutatakse mitmete kibuvitsaliikide vilju, "marju" - fructus Rosae ehk fructus Cynosbati, Eestis peamiselt hariliku kibuvitsa vilju.

Võib kasutada ka teiste kibuvitsaliikide vilju, kui nad sisaldavad C-vitamiini üle 1%. Sama kehtib ka hariliku kibuvitsa marjade kohta.

Sagedamini erinevatest liikidest on eriti C-vitamiini-rikkad mets-kibuvitsa - Rosa mafalis J. Herrm. (R. cinnamomea L.) - marjad. Kurdlehise ehk kartuliroosi (Rosa rugosa Thunb.) viljad on küll suured, kuid sisaldavad C-vitamiini sageli alla 1%.

Marjad kogutakse veidi aega enne valmimist, kui nad on juba punased, aga veel mitte pehmed. Koguda võib kuni külmade algamiseni septembris ja oktoobris. Külmast kannatanud marjad kaotavad kuivatamisel palju C-vitamiini.

Marju nopitakse ettevaatlikult, neid mitte muljudes ja nende koort mitte rikkudes, sest vigastatud marjadest droog läheb kergesti hallitama. Marjad droogiks peavad olema ilma varreta ja tupplehtedeta. Kuivatada tuleb võimalikult kiiresti kas kuivatis või ahjus, kus temperatuur ei ületa 70-80°C. Kuivatamine toimub neis tingimustes 5-6 tunni jooksul. Tarvitamiskõlblikuna säilib droog mitte üle 2 aasta.

Droogi moodustavad loomuliku hele- või oranžpunase värvusega lõhnata kibuvitsamarjad kortsunud välispinnaga, hapukasmagusa, kergelt kootava maitsega. Niiskust võib olla droogis maksimaalselt 14%, varsi, oksi ja tupplehti ja varrega vilju alla 1%, tumedaks muutunud, kõrbenud ja vigastatud marju ei tohi olla üle 1%, 3-millimeetriste avadega sõela läbivaid marjaosi mitte üle 3%.

Kibuvitsamarjad on rikkad C-vitamiinist (kuni 5,5% ehk 5500 mg%). Tavaliselt kõigub C-vitamiini sisaldus 2-3% piires. C-vitamiini sisaldus määratakse apteegis droogi vastuvõtmisel. Vähese C-vitamiini-sisaldusega droogi võib oma tarbeks ära kasutada, sest ka siis, kui kibuvitsamarjade C-vitamiini-sisaldus on alla normi (alla 1%), on see ikkagi suurem kui teisted marjades.

Kibuvitsamarjad sisaldavad veel B2- (3 mg%), K- (0,4 mg%) ja P-vitamiini (kuni 2,2%), karotiini (8-54 mg%), flavoonglükosiide kempferooli ja kvertsetiini, sukhruid (kuni 18%), pektiini (3,7%), orgaanilisi happeid (1,8%).

Seemned sisaldavad rasvõli koos E-vitamiiniga

Toimed

Droogi kasutatakse vitamiinide allikana, eriti talvel, kui looduslikke vitamiine leidub toidus vähe. Peale selle on ta hea sapinõristi, mis sapihulka tunduvalt suurendab.

Kuulub vitamiinitee koostisse.

Vitamiiniteed: tee nr1 - kibuvitsamarju ja musti sõstraid võrdselt; tee nr2 - kibuvitsa- ja pihlakamarju võrdselt. Võetakse 2 teelusikatäit marjasegu 2 klaasitäie keeva vee kohta, lastakse 1 tund tõmbuda, kurnatakse ja lisatakse maitse järgi suhkrut. Juuakse 3 või 4 korda päevas, korraga pool klaasi.

Tervetest kibuvitsamarjadest valmistatakse leptis järgmiselt: 20 grammi (1 spl) kuivatatud marju asetatakse kaanega kaetud emailitud nõusse. Valatakse peale 1 klaasitäis keeva vett, keedetakse 10 minutit, lastakse 22-24 tundi tõmbuda ja kurnatakse. Juuakse 2 korda päevas, veerand kuni pool klaasi korraga. Lastele antakse korraga poole vähem. Maitsestamiseks lisatakse suhkrut või siirupit.

Kibuvitsamarjadest võib valmistada ka moosi või neid vekkida. Suur suhkrusisaldus takistab C-vitamiini lagunemist. Keeta tuleb emailitud nõus, vältides kokkupuudet raua ja vasega, mis katalüütiliselt soodustavad C-vitamiini lagunemist.

Apteekides on müügil järgmised preparaadid: kibuvitsasiirup - pudelites mahuga 250ml; kibuvitsamarjad - pakkides kaaluga 100 grammi; maksahaiguste raviks siirup kolosass - pudelites mahuga 200-300ml.

Kolosassi valmistatakse koera-kibuvitsa (R. canina L.) seemnetest ja viljadest. Eesti NSV-s esineb see liik ainult Saaremaal üksikutes kohtades. Marjad sisaldavad C-vitamiini 0,2-0,9%.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.