#juuli

Kirjeldus

Must leeder kasvab elamute läheduses, harvemini ka metsaservadel, tarade ääres. 

Ta on enamasti 4-7m kõrgune põõsas. Tüvi ja oksad on kattunud pragulise hallikaspruuni või halli koorega; noortel okstel ja võrsetel on koor rohekas; oksad, eriti võrsed, on jämeda valge säsiga.

Lehed on paaritusulgjad, 2 või 3 paari piklike lehekestega; need on elliptilised, loogelise servaga, teritunud, ebaühtlaselt saagjad, nõrgalt karvastunud, helerohelised; abilehed väikesed, näärmekad, niitjad. 

Õiekroon 6-9 mm lai, valge või kollakasvalge; õied lõhnavad, palju- ja tihedaõielistes tipmistes, pealt lamedates ebasarikates.

Vili - must mari, 5-6mm pikk, enamasti kolmepesaline, veripunase mahlaga, kolme seemnega.

Õitseb juunis ja juulis. Marjad valmivad augustis ja septembris. Eesti NSV-s  esineb metsikult sagedamini mandri lääneosas ja saartel, mujal kasvatatakse ilupõõsana.

Võrdlemisi sagedasti esineb Eesti NSV-s, peamiselt mandril, elamute läheduses, aedades, parkides, varemetes, metsistunult ka kuuse- ja segametsades, punane leeder - Sambucus racemosa L. Selle õied on rohekaskollased, lõhnata, okste säsi pruunikas, marjad punased. Hiired ja rotid väldivad aitu, mille läheduses kasvab punane leeder. Ravimtaimena ei kasutata.

Ravim 

Varem on apteekides kasutatud musta leedri õisi - flores Sambuci, mõnikord ka vilju - fructus Sambuci - ja koort - cortex Sambuci. Praegusel ajal kasutatakse neid harva.

Nii õisi kui ka vilju kogutakse peamiselt aedades kasvavatelt taimedelt. Õisi kogutakse siis, kui nad on täiesti puhkenud. Lõigatakse maha õisikud ja asetatakse kohe tuuletõmbulises katusealuses kuivama, laotades nad kohevalt õhukese kihina paberile. Kuivanud õisikud hõõrutakse õievarte eemaldamiseks läbi sõela.

Droog koosneb valkjaskollastest, nõrgalt aromaatse lähnaga pisikestest õitest. Standardnõuded näevad ette niiskust kuni 14%, õiepõhju ja -raage kuni 8%, 1mm2 suuruste avadega sõela läbivaid purunenud ja peenikesi osi kuni 8%.

Värsked õied sisaldavad mürgist, sinihapet sisaldavat glükosiidi sambunigiini, mis kuivatamisel laguneb. Kuivatatud õied sisaldavad tundmata koostisega higileajavat glükosiidi, flavoonglükosiidi rutiini, eeterlikku õli (0,32%), C-vitamiini (82 mg%), orgaanilisi happeid.

Musta leedri marju kogutakse augustis, kui nad on täiesti valminud. Marju lastakse algul õhukese kihina sõelal või paberil närbuda, seejärel kuivatatakse tuuletõmbuses või kuivatis temperatuuril 60-65°C

Toimed

Kasutatakse sissevõtmiseks kootava, higileajava ja diureetilise vahendina. Võetakse leotisena või teena.

Tee valmistamiseks valatakse 1 supilusikatäiele õitele klaasitäis keeva vett, lastakse 20min tõmbuda ja kurnatakse. Juuakse 3 või 4 korda päevas, 15min enne söömist, veerand klaasi korraga. 

Teena kasutatakse ka külmetushaiguste ja köha puhul. Välispidiselt tarvitakse seda teed suuõõne loputamiseks.

Marju on kasutatud köha lahtistava ja higileajava vahendina.

Lehtede ja pungade keedist soovitatakse kirpude tõrjeks.

Koort ja koorest valmistatud ekstrakti kasutatakse higileajava, lahtistava ning uriini eritumist soodustava vahendina neeru- ja põiehaiguste puhul.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Islandi käokõrv kasvab liivastel nõmmedel ja palumetsades maapinnal, harva ka vanadel kändudel, ja on 15cm kõrge. 

Ta rakis (varreks, juurteks ja lehtedeks jagunemata taimekeha) on põõsajas, lehtjas, püstine või tõusev, alusel ahenenud, osjalt renjas või torujalt kokku jäärdunud, ülal laienevate kitsaste, samuti torujalt käärdunud või ka lamedade, paljaste, serval lühiripsmeliste hõlmadega, peamiselt pinnalt pruun, oliivroheline või rohekashall, sagedasti veripunaste täppidega, alumiselt pinnalt helehall. 

Tumeda pealmise pinna tõttu on islandi käokõrv teiste taimede ja kuivanud männiokaste vahel raskesti märgatav. 

Värskelt või niiskunult on rakis pehme, nahkjas, kuivanult kare ja rabe.

Esineb kogu Eesti NSV-s.

Ravim

Ravimina kasutatakse islandi käokõrva maapealset osa - lichen islandicus. 

Islandi käokõrva võib korjata kogu suve jooksul. Puhastatakse mullast ja prügist ning kuivatatakse väljas, ka päikese käes.

Droog on lõhnata, märkjas-limase maitsega. Niiskust tohib sisaldada kuni 10%, orgaanilisi lisandeid alla 5%, mineraalaineid mitte üle 1%.

Droog sisaldab kuni 70% süsivesikuid, millest peamise osa moodustab polüsahhariid lihheniin koos vähese hulga isolihheniiniga; need lahustuvad kuumas vees, andes jahtudes sültja massi. 

Lihheniini nimetatakse ka samblikutärkliseks. Peale süsivesikute sisaldab droog 3-5% samblikuhappeid, neist peamiselt mõru maitsega fumaarprototsetraarhapet (2-3%) ja protolihhesteriinhapet (0,1-1,5%). 

Toimed

Samblikuhapped on tugeva antibiootilise toimega. 

Eriti tugeva toimega on teistest samblikest (Cladonia, Alectoria jt.) saadud usniinhape, mida kasutatakse naatriumisoolana (Natrii usninas). Preparaati nimetatakse ka binaaniks. Toimib bakteriostaatiliselt juba lahjenduses 1:2 000 000.

Islandi käokõrval on omadus katta limaskesti, seepärast kasutatakse teda sooletegevuse häirete, kõhulahtisuse, aga ka maolihaste lõtvuse (atoonia), kroonilise kõhukinnisuse ja isutuse puhul keedisena, süldina, teena jne.

Rahvameditsiinis on islandi käokõrve tarvitatud köha, nohu, kurguhaiguste, eriti aga tuberkoloosi ravimisel. Juba 200 aastat tagasi andsid Islandi arstid seda samblikku mitmel kujul raskete haiguste tõttu kurnatud haigetele toitva ainena ja seedetegevuse reguleerimiseks.

Viljaikaldusaastatel on Soomes ja Skandinaaviaamaades lisatud islandi käokõrva leivajahule.

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.