#ravimtaimed

Kirjeldus

Must leeder kasvab elamute läheduses, harvemini ka metsaservadel, tarade ääres. 

Ta on enamasti 4-7m kõrgune põõsas. Tüvi ja oksad on kattunud pragulise hallikaspruuni või halli koorega; noortel okstel ja võrsetel on koor rohekas; oksad, eriti võrsed, on jämeda valge säsiga.

Lehed on paaritusulgjad, 2 või 3 paari piklike lehekestega; need on elliptilised, loogelise servaga, teritunud, ebaühtlaselt saagjad, nõrgalt karvastunud, helerohelised; abilehed väikesed, näärmekad, niitjad. 

Õiekroon 6-9 mm lai, valge või kollakasvalge; õied lõhnavad, palju- ja tihedaõielistes tipmistes, pealt lamedates ebasarikates.

Vili - must mari, 5-6mm pikk, enamasti kolmepesaline, veripunase mahlaga, kolme seemnega.

Õitseb juunis ja juulis. Marjad valmivad augustis ja septembris. Eesti NSV-s  esineb metsikult sagedamini mandri lääneosas ja saartel, mujal kasvatatakse ilupõõsana.

Võrdlemisi sagedasti esineb Eesti NSV-s, peamiselt mandril, elamute läheduses, aedades, parkides, varemetes, metsistunult ka kuuse- ja segametsades, punane leeder - Sambucus racemosa L. Selle õied on rohekaskollased, lõhnata, okste säsi pruunikas, marjad punased. Hiired ja rotid väldivad aitu, mille läheduses kasvab punane leeder. Ravimtaimena ei kasutata.

Ravim 

Varem on apteekides kasutatud musta leedri õisi - flores Sambuci, mõnikord ka vilju - fructus Sambuci - ja koort - cortex Sambuci. Praegusel ajal kasutatakse neid harva.

Nii õisi kui ka vilju kogutakse peamiselt aedades kasvavatelt taimedelt. Õisi kogutakse siis, kui nad on täiesti puhkenud. Lõigatakse maha õisikud ja asetatakse kohe tuuletõmbulises katusealuses kuivama, laotades nad kohevalt õhukese kihina paberile. Kuivanud õisikud hõõrutakse õievarte eemaldamiseks läbi sõela.

Droog koosneb valkjaskollastest, nõrgalt aromaatse lähnaga pisikestest õitest. Standardnõuded näevad ette niiskust kuni 14%, õiepõhju ja -raage kuni 8%, 1mm2 suuruste avadega sõela läbivaid purunenud ja peenikesi osi kuni 8%.

Värsked õied sisaldavad mürgist, sinihapet sisaldavat glükosiidi sambunigiini, mis kuivatamisel laguneb. Kuivatatud õied sisaldavad tundmata koostisega higileajavat glükosiidi, flavoonglükosiidi rutiini, eeterlikku õli (0,32%), C-vitamiini (82 mg%), orgaanilisi happeid.

Musta leedri marju kogutakse augustis, kui nad on täiesti valminud. Marju lastakse algul õhukese kihina sõelal või paberil närbuda, seejärel kuivatatakse tuuletõmbuses või kuivatis temperatuuril 60-65°C

Toimed

Kasutatakse sissevõtmiseks kootava, higileajava ja diureetilise vahendina. Võetakse leotisena või teena.

Tee valmistamiseks valatakse 1 supilusikatäiele õitele klaasitäis keeva vett, lastakse 20min tõmbuda ja kurnatakse. Juuakse 3 või 4 korda päevas, 15min enne söömist, veerand klaasi korraga. 

Teena kasutatakse ka külmetushaiguste ja köha puhul. Välispidiselt tarvitakse seda teed suuõõne loputamiseks.

Marju on kasutatud köha lahtistava ja higileajava vahendina.

Lehtede ja pungade keedist soovitatakse kirpude tõrjeks.

Koort ja koorest valmistatud ekstrakti kasutatakse higileajava, lahtistava ning uriini eritumist soodustava vahendina neeru- ja põiehaiguste puhul.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Islandi käokõrv kasvab liivastel nõmmedel ja palumetsades maapinnal, harva ka vanadel kändudel, ja on 15cm kõrge. 

Ta rakis (varreks, juurteks ja lehtedeks jagunemata taimekeha) on põõsajas, lehtjas, püstine või tõusev, alusel ahenenud, osjalt renjas või torujalt kokku jäärdunud, ülal laienevate kitsaste, samuti torujalt käärdunud või ka lamedade, paljaste, serval lühiripsmeliste hõlmadega, peamiselt pinnalt pruun, oliivroheline või rohekashall, sagedasti veripunaste täppidega, alumiselt pinnalt helehall. 

Tumeda pealmise pinna tõttu on islandi käokõrv teiste taimede ja kuivanud männiokaste vahel raskesti märgatav. 

Värskelt või niiskunult on rakis pehme, nahkjas, kuivanult kare ja rabe.

Esineb kogu Eesti NSV-s.

Ravim

Ravimina kasutatakse islandi käokõrva maapealset osa - lichen islandicus. 

Islandi käokõrva võib korjata kogu suve jooksul. Puhastatakse mullast ja prügist ning kuivatatakse väljas, ka päikese käes.

Droog on lõhnata, märkjas-limase maitsega. Niiskust tohib sisaldada kuni 10%, orgaanilisi lisandeid alla 5%, mineraalaineid mitte üle 1%.

Droog sisaldab kuni 70% süsivesikuid, millest peamise osa moodustab polüsahhariid lihheniin koos vähese hulga isolihheniiniga; need lahustuvad kuumas vees, andes jahtudes sültja massi. 

Lihheniini nimetatakse ka samblikutärkliseks. Peale süsivesikute sisaldab droog 3-5% samblikuhappeid, neist peamiselt mõru maitsega fumaarprototsetraarhapet (2-3%) ja protolihhesteriinhapet (0,1-1,5%). 

Toimed

Samblikuhapped on tugeva antibiootilise toimega. 

Eriti tugeva toimega on teistest samblikest (Cladonia, Alectoria jt.) saadud usniinhape, mida kasutatakse naatriumisoolana (Natrii usninas). Preparaati nimetatakse ka binaaniks. Toimib bakteriostaatiliselt juba lahjenduses 1:2 000 000.

Islandi käokõrval on omadus katta limaskesti, seepärast kasutatakse teda sooletegevuse häirete, kõhulahtisuse, aga ka maolihaste lõtvuse (atoonia), kroonilise kõhukinnisuse ja isutuse puhul keedisena, süldina, teena jne.

Rahvameditsiinis on islandi käokõrve tarvitatud köha, nohu, kurguhaiguste, eriti aga tuberkoloosi ravimisel. Juba 200 aastat tagasi andsid Islandi arstid seda samblikku mitmel kujul raskete haiguste tõttu kurnatud haigetele toitva ainena ja seedetegevuse reguleerimiseks.

Viljaikaldusaastatel on Soomes ja Skandinaaviaamaades lisatud islandi käokõrva leivajahule.

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Harilik käokuld, mitmeaastane rohttaim, kasvab kuivadel kinkudel, liivikuniitudel, nõmmedel, lubjavaesel liivapinnasel.

Vars on püstine või tõusev, lihtne või kobarjalt oksine, valgeviltjas, rikkalikult lehistunud.

Lehed terveservalised, lamedad, mõlemalt poolt valgeviltjad, vanemalt enam-vähem paljad; alumised lehed äraspidisüstjad või lineaalsüstjad, teravad, ümardunud alusega, rootsutud.

Õied kuldkollased, korvõisikud kerajad, 6-7mm pikad ja umbes niisama laiad; moodustavad varre otsas enamasti kända; servmised keelõied puuduvad; kattelehed munajad või piklikud, nahkjad, asetunud hõredalt, kollakad või ruuged.

Õitseb juulist septembrini. Esineb peamiselt Lõuna-Eestis, väha garva ka Põhja-Eestis.

Ravim

Ravimina kasutatakse hariliku käokella korvõisikuid - flores Helichrysi arenarii (ka flores Stoechados citrinae).

Veel mitte täielikult puhkenud korvõisikud umbes 1cm pikkuse raoga kogutakse õitsemise algul, juulis ja augustis. 

Kuivatatakse varjulises kohas. Täielikult õitsele puhkenud õisikud pudenevad kuivatamisel. Samuti pudenevad õisikud kuivatamisel soojas või päikesepaistelises ruumis. 

Droogiks on vaid korvõisikud või nende kobarad. Standardnõuded: niiskust alla 12%, õisikute pööriseid üle 1cm pika varrega kuni 5%, pudenevaid osi, mis läbivad 2mm2 suuruste avadega sõela, alla 5%. 

Droog säilib tarvitamiskõlblikuna 3 aastat.

Droog sisaldab flavoonglükosiide: salipurposiidi, isosalipurposiidi jt., flavonoide: kempferooli, apigeniini, naringeniini; natuke eeterlikku õli (0,05%), steriine, orgaanilisi happeid, fenoolseid värvaineid, karotinoide, C-vitamiini jne.

Toimed

Käokulda kasutatakse peamiselt maksa- ja sapipõiehaiguste ravimisel, ka sapikivide puhul. Käokullateed tarvitatakse põiehaiguste ja vesitõve korral, sest ta suurendab uriinikogust ning alandab vererõhku. 

Teeks võetakse 16 grammi õisi kahe klaasitäie keeva vee kohta. Juuakse soojalt 3 korda päevas enne söömist, pool klaasi korraga.

Eesti NSV apteekides väljastatakse käokulda kuiva droogina ja flamiini nime all tablettidena. Ka kuulub ta sapinõristust soodustava tee koostisesse, mis on järgmine: käokullaõisi 4 osa, ubalehelehti 3 osa, piparmündilehti 2 osa, koriandrivilju 2 osa; 1 supilusikatäis sellest segust valmistada teeks 2 klaasitäie keeva veega, lasta 20 minutit tõmmata, siis kurnata. Teed juua 3 korda päevas, umbes pool tundi enne söömist, pool klaasi korraga.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Küüslauk kasvab ainult kultiveeritavana köögiviljaaedades. 

Ta on mitmeaastane sibultaim, 20-60cm kõrge. Sibul on enamasti liitunud, külgsibulad ümarmunajad, ümbritsetud ühise nahkja kattega, mis on valkjas või rohekas. 

Vars on püstine, keskkoohani lehistunud. 

Lehed lai-lineaalsed, kuni 12mm laiad, andruga, servast karedad, tipust teravad. 

Õied pikaraolised, õiekattelehed valkjaspunased või rohekad, 3mm pikad, tolmujad lühemad kui õiekattelehed; kolm sisemist tolmukaniiti kahe lühikese tömbi hambaga.

Õitseb juunist augustini.

Ravim

Samuti nagu sibulat, ei kasutata ka küüslauku apteekides otseselt, küll aga ravimpreparaatidena, nagu allilisat, allokool, küüslaugutilgad - tinctura Allii sativi - jt.

Küüslaugus leidub 0,3% väävlit sisaldavat ilma lõhnata ainet - alliini. Küüslaugu peenestamisel laguneb alliin fermentide toimel kiiresti, andes küüslaugu lõhnaga allitsiini. Viimane on tugeva bakteritsiidse toimega (lenduv antibiootikum!). Suures koguses limaskestale sattudes tekitab põletikku.

Peale selle sisaldab küüslauk 0,4% di-, tri- ja polüsulfiididest koosnevat lenduvat õli, fütosteriine, C-vitamiini (10 mg%).

Toimed

Küüslauku kasutatakse seedeelundite tegevuse korrastamiseks, vererõhu alandamiseks, veresoonte lubjastumise tõkestamiseks, veresoonte laiendamiseks.

Sagedasti kasutatakse küüslaugu keedise klistiiri soolenugiliste (näiteks naaskelsabade) väljutamiseks; selleks võetakse üks külgsibul klaasitäie vee kohta, keedetakse kergelt ning jahutatakse.

Apteekides väljastatavatest valmispreparaatidest tarvitatakse küüslaugutinktuuri peamiselt roiskumis- ja kääritamisprotsesside pidurdamiseks soolestikus ning soolte lõtvuse ja jämesoolepõletiku puhul. Allilsatti ja allokooli kasutatakse ainult vastavalt arsti määramisele.

Peenestatud küüslauk või küüslaugu mahl on tugeva antibiootilise toimega. Kasutatakse mädanevate haavade, ka nohu raviks.

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Must aroonia on 1-2 (3)m kõrgune põõsas. Võrsed peaaegu paljad. Lehed elliptilised või äraspidimunajad, peensaagja servaga, 3-6cm pikad, 2-3cm laiad, pealt tulerohelised, läikivad, alt pearoo kohalt karvased. Sügisel muutuvad lehed punaseks. Õitseb mais, juunis. Õied valged, väheseõielistes kännastes. Vili kerajas, läbimõõnus 0,6-0,8cm, läikiv, must või mustjaspunane, maitsev.

Külvamine

Pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Meil täiesti külmakindel. Valguslembene. Mullastiku suhtes vähenõudlik. Kasvatatakse väärtuslike viljade tõttu, mida kasutatakse keediste, mahlade, veini jne valmistamiseks.

Ravim

Marjad sisaldavad invertsuhkrut, glükoosi, fruktoosi, sahharoosi. Suhkrute üldsisaldus on 4,6-10,2%. Marjades on veel parkaineid, P-vitamiini, karotiini, küllaltki suures koguses C-vitamiini.

Raviks kasutatakse kas värskelt pressitud mahla 3 korda päevas 50g pool tundi enne söömist 10-30 päeva jooksul, või värskeid marju (100g korraga). Marju ja mahla võib säilitada 3-5-kraadisel temberatuuril otsese päikesevalguse eest varjatult. Käärima läinud marjad ja mahl kaotavad oma toime ning võivad ebasoovitavaid kõrvalnähte esile kutsuda.

Toimed

Mahla ja marju kasutatakse algava (I ja II staadium) hüpertooniatõve vastu. Häid tulemusi on saadud ka mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandite ja õlihappesusega gastriitide puhul.

Marjade söötmisel katseloomadele, kellel oli eksperimentaalselt esilekutsutud kõrgendatud vererõhk, langes neil arteriaalne vererõhk.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Kõrvenõges kasvab kõnnustutel elamute ümbruses, prahtpaikadel, tarade ääres, karjamaadel ja ka kuivades lodumetsades. 

Ta on mitmeaastane rohttaim, 30-150cm kõrge, oksise juurestikuga.

Vars on püstine, lihtne, neljakandiline, samuti nagu kogu taim kattunud lühikeste harjaskarvade ning pikkade kõrvekarvadega.

Lehed vastakud, rootsulised, munajad või piklikud, hallikasrohelised, pikalt teritunud tipuga, alusel südajad või ümardunud, servast jämesaagjad.

Taim on kahekojaline; isasõisikud püstised, pöörisjalt asetunud lühikeste külgokstena; emasõisikud pikemate külgokstena, valminult rippuvad; kõik õisikud pikemad kui nende raod.

Õitseb juulist septembrini. Esineb Eesti NSV-s kõikjal.

Ravim

Ravimina kasutatakse kõrvenõgese lehti - folia Urticae. Aiaumbrohuna kasvava raudnõgese (Urtica urens L.) lehed ei kõlba droogiks. 

Lehti kogutakse taime õitsemise ajal. Pärast õitsemist kaotavad lehed enamiku oma toimeainetest. Kõige otstarbekohasem on kinnastatud käega tõmmata lehed varrelt maha, alates ladvast.

Võib ka nõgesed maha niita, lasta närbuda ja siis lehed maha roobitseda. Närbunud nõgesed ei kõrveta.

Lehti kuivatatakse varjus heas tuuletõmbuses õhukese kihina, kuni nad hakkavad murduma. 

Säilib tarvitamiskõlblikuna kolm aastat.

Droogiks on tumerohelised, roosteplekkideta lehed omapärase lõhnaga ning mõrkja maitsega. Nende hulgas ei tohi olla õisi ja varsi. Viimastes leiduv pigment ei ole lehtedele omase punasrohelise värvusega ja vähendab droogi kvaliteeti.

Droogis on lubatud niiskust kuni 14%, 3mm2 suuruste avadega sõela läbivaid purunenud lehtede osi alla 5%, pruuniks ja mustaks muutunud lehti kuni 5%, orgaanilisi lisandeid mitte üle 2%; tuhajääk üldiselt kuni 20%.

Droog sisaldab kuni 50mg% karotiini (A-provitamiini), C-vitamiini (kuni 600mg%), K-vitamiini (400 bioloogilist ühikut), B2-vitamiini, pantoteenhapet, klorofülli 2-5%, natuke parkaineid ja orgaanilisi happeid.

Droogi kui vitamiinirikast ravimit kasutatakse leotisena ja vedelekstraktina kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksu tõkestamiseks. Nõgese vedelekstrakti määratakse sageli koos raudrohu vedelekstraktiga, mis on mõjuvam.

Tee valmistamiseks tuleb võtta 15 grammi peenestatud lehti 1 klaasi keeva vee kohta. Teed võetakse 3 või 4 korda päevas, 1 supilusikatäis korraga. Tee asemel võib võtta 25-30 tilka vedelekstrakti pool tundi enne söömist.

Toimed

Nõgeselehed kuuluvad mitme ravimtee, näiteks polüvitamiintee koostisse. Peale selle kasutatakse neid maksavahendi allokooli, astmavastase vedeliku Traskovi mikstuuri jne valmistamise.

Nõgesevanne tehakse ja nõgesega viheldakse reumaatiliste valude puhul, sest värske kõrvenõgese näärmed sisaldavad sipelghapet.

Rahvameditsiinis kasutati kõrvenõgese keedist juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks. 

Lehtedest saadakse klorofülli, mida kasutatakse farmaatsia- ja toiduainete tööstuses kui kahjutut rohelist värvainet. Klorofüllil on ka raviv toime. Välispidiselt kasutatuna soodustab haava kudede epiteliseerumist, sissevõetuna ainevahetust.

Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et ergutada neid munema.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.

Kirjeldus

Harilik kopsurohi kasvab salumetsades, kallakutel, nõlvadel, peakaldaalusel. 

Ta on mitmeaastane rohttaim, 10-30cm kõrge. 

Vars on püstine, kattunud lühikeste karedate karvadega. 

Lehed karedakarvalised, munajad või piklikmunajad südaja alusega, juurmised lehed pikarootsulised, alumised lehed piklikud, ülemised veidi laskuvad.

Õied algul roosad, pärast sinivioletsed; õiekroon korrapärane, pika putkega, putke neel soomusteta, servis viietipmeline; tupp kellukjas või lehterjas, viiehambaline või viiejagune, hästi karvane, vilja valmimisel suurenev; tolmukaid 5, enamasti on nad krooni putkes peidus.

Vili - pähklike. 

Õitseb aprillis ja mais. Esineb Eesti NSV-s sagedasti.

Ravim

Ravimina kasutatakse ürti - herba Pulmonariae.

Harilikku kopsurohtu korjatakse õitsemise ajal, murdes või lõigates varre maapinna lähedalt, hoidudes taime liigsest muljumisest, mille tõttu lehed võivad mustaks muutuda. 

Kuivatatakse kiiresti õhukese kihina heas tuuletõmbuses.

Droogi moodustavad taimeosad on loomuliku värvusega, lõhnata, nõrgalt limase-kootava maitsega.

Droog sisaldab lima, polüfenooliderikkaid parkaineid, karotiini, C-vitamiini, rutiini, mikroelemente, eriti mangaani, kuni 15% mineraalaineid (peamiselt ränihappe soolasid).

Mangaan stimuleerib kasvu, aktiviseerib B1-vitamiini ja reguleerib mõnede sisesekretsiooninäärmete tööd.

Toimed

Harilik kopsurohi on rahvameditsiinis juba õige ammu olnud tarvitusel köhavastase ja röga lahtistava vahendina. Apteekides praegu ei kasutata.

Allikad