#tuberkoloos

Kirjeldus

Islandi käokõrv kasvab liivastel nõmmedel ja palumetsades maapinnal, harva ka vanadel kändudel, ja on 15cm kõrge. 

Ta rakis (varreks, juurteks ja lehtedeks jagunemata taimekeha) on põõsajas, lehtjas, püstine või tõusev, alusel ahenenud, osjalt renjas või torujalt kokku jäärdunud, ülal laienevate kitsaste, samuti torujalt käärdunud või ka lamedade, paljaste, serval lühiripsmeliste hõlmadega, peamiselt pinnalt pruun, oliivroheline või rohekashall, sagedasti veripunaste täppidega, alumiselt pinnalt helehall. 

Tumeda pealmise pinna tõttu on islandi käokõrv teiste taimede ja kuivanud männiokaste vahel raskesti märgatav. 

Värskelt või niiskunult on rakis pehme, nahkjas, kuivanult kare ja rabe.

Esineb kogu Eesti NSV-s.

Ravim

Ravimina kasutatakse islandi käokõrva maapealset osa - lichen islandicus. 

Islandi käokõrva võib korjata kogu suve jooksul. Puhastatakse mullast ja prügist ning kuivatatakse väljas, ka päikese käes.

Droog on lõhnata, märkjas-limase maitsega. Niiskust tohib sisaldada kuni 10%, orgaanilisi lisandeid alla 5%, mineraalaineid mitte üle 1%.

Droog sisaldab kuni 70% süsivesikuid, millest peamise osa moodustab polüsahhariid lihheniin koos vähese hulga isolihheniiniga; need lahustuvad kuumas vees, andes jahtudes sültja massi. 

Lihheniini nimetatakse ka samblikutärkliseks. Peale süsivesikute sisaldab droog 3-5% samblikuhappeid, neist peamiselt mõru maitsega fumaarprototsetraarhapet (2-3%) ja protolihhesteriinhapet (0,1-1,5%). 

Toimed

Samblikuhapped on tugeva antibiootilise toimega. 

Eriti tugeva toimega on teistest samblikest (Cladonia, Alectoria jt.) saadud usniinhape, mida kasutatakse naatriumisoolana (Natrii usninas). Preparaati nimetatakse ka binaaniks. Toimib bakteriostaatiliselt juba lahjenduses 1:2 000 000.

Islandi käokõrval on omadus katta limaskesti, seepärast kasutatakse teda sooletegevuse häirete, kõhulahtisuse, aga ka maolihaste lõtvuse (atoonia), kroonilise kõhukinnisuse ja isutuse puhul keedisena, süldina, teena jne.

Rahvameditsiinis on islandi käokõrve tarvitatud köha, nohu, kurguhaiguste, eriti aga tuberkoloosi ravimisel. Juba 200 aastat tagasi andsid Islandi arstid seda samblikku mitmel kujul raskete haiguste tõttu kurnatud haigetele toitva ainena ja seedetegevuse reguleerimiseks.

Viljaikaldusaastatel on Soomes ja Skandinaaviaamaades lisatud islandi käokõrva leivajahule.

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.