#teekummel

Kirjeldus

Teekummel kasvab peamiselt aedades kultiveeritavana, aga ka põldudel umbrohuna, prahipaikadel jne. 

Ta on üheaastane rohttaim, peenikese juurega. 

Vars on püstine, enamasti oksine, paljas, ümmargune, 10-50cm kõrge. 

Lehed on kaheli- või kolmeli-sulglõhised kitsaslineaalsete teritunud tipmetega. 

Keelõied valged, 6-9mm pikad, 2,5-3mm laiad, pikemad kui üldkate, vanemalt tagasi käändunud, neid on 10-15. Putkõied viiehambalised, kuldkollased; korvõisik 1,5-2,5cm läbimõõdus, raoline. Üldkatte lehed piklikud, tömbid, rohelised, kitsa pruunika servaga. Õiepõhi algul lame, hiljem kuhikjas, piklik, seest õõnes.

Vili - seemnis, 1-2mm pikk, lendkarvadeta.

Õitseb maist septembrini. Eesti NSV-s esineb sagedamini lääneosas, kultiveeritavana ka mujal.

Külvamisest

Metsikult kasvavatelt taimedelt ei ole võimalik sellises koguses droogi saada, mis meie apteekide vajadust rahuldaks. Läbiviidud uurimised on näitanud, et kummelit võib kultiveerida kõikjal üle kogu Eesti NSV, ainult mitte kuivadel liivastel maadel.

Külvatakse kas varakevadel (aprilli lõpp), sügisel (augusti lõpp, septembri algus) või enne külmade tulekut (novembri algus). Reavahe 60cm, külvinorm 4kg hektarile.

Seeme saadakse droogi sõelumisel läbi 1mm avadega sõela. Kummeli seeme vajab idanemiseks rohkesti valgust ja niiskust, seetõttu külvi ei kaeta, vaid ainult rullitakse.

Kummel ei ole väetiste suhtes nõudlik. Mineraalväetist antakse tavalistes kogustes. Vältida tuleb suuri koguseid lämmastikväetist, samuti ka orgaaniliste väetiste kasutamist, mis võivad põhjustada kummeli lamandumist.

Kohe peale tärkamist kõblatakse või kobestatakse käsiplaneediga reavahed, et umbrohu kasvu ära hoida. Vaheltharimist korratakse umbes kahenädalaste vaheaegade järel. Kõplamisega eemaldatakse umbrohi vajaduse korral ka ridadelt. Kuigi seejuures hävitatakse ka kummeli taimi, ei mõjuta see saagi suurust. 

Hõredamalt kasvanud kummel haruneb tugevasti ja kannab rohkem õisikuid. 

Sügisel külvatud kummel moodustab külmade tulekuks ainult leheroseti (vars ei jõua veel tekkida) ja talvitub sellisena. Järgmise aasta juuni keskel algab õitsemine. Talve-eelne ja kevadkülv tärkavad alles kevadel, õitsemine algab juuli algul, kevadkülvil juuli keskel.

Kui enamik korvõisikuid on puhkenud, alustatakse kogumist. Selleks kasutatakse erilist kammkühvlit (marjakorjaja sobib ka), mille piide vahelt õisikud läbi ei mahu. Kammkühvlit hoitakse paremas käes, vasaku käega juhitakse õisikud piidele. Parema käe järsu liigutusega ülespoole rebitakse õisikud varte küljest lahti. Kui seejuures ka varsi kaasa tuleb, rebitakse need veel piidel olevatelt õisikutelt vasaku käega ära. Täitunud kammkühvel tühjendatakse korvi või kergesse kastikesse, kusjuures õisikuid ei tohi kokku suruda. 

Keskmine tootlikkus kammkühvliga kogumisel on 1,5kg tooreid õisikuid tunnis.

Kultiveerimisel 1-hektarisel maa-alal peab korraga kasutada olema vähemalt 1000 ruutmeetrit kuivatamispinda. Meie tingimustes saadakse keskmiselt 500g kuivatatud õisikuid hektarilt.

Kahe nädala möödudes puhkem kummelipõld uuesti õitsele. Suve jooksul korjatakse õisikuid 3-5 korda. 

Ravim

Teekummelit kasutatakse apteekides suurel hulgal. Droogi moodustavad õisikud - flores Chamomillae - mitte üle 2cm pika varrega.

Suures koguses korjatakse kammkühvliga. Õisikuid ei tohi kokku suruda ja need pannakse võimalikult kiiresti kuivama.

Kuivatatakse vilus, hea tuuletõmbusega ruumis. 1kg kogutud õisikute kuivatamiseks vajatakse üht ruutmeetrit pinda. Kuivatamise jaoks on soovitatav valmistada puitliistudest (2x5cm) raamid suurusega 70x100cm, põhjamaterjaliks papp või riie. Raamid võib kuivatusruumi laduda üksteise peale, asetades nende nurkadele 5-10cm paksused klotsid. Kui raame ei ole, laotatakse õisikud laudadele, paberile, riidele või plastikaadile.

Kummeli õisikutega on võrdlemisi sarnased kesalill, karikakar ja härjasilm. Need kolm on meie põldudel tavalised umbrohud. Seetõttu on vaja enne õisikute kogumist kummelipõld läbi kontrollida ja ebaõiged taimed eemaldada.

Kummeli õisikupõhi on õõnes, kõigil teistel taoliste õisikutega taimedel aga täidetud valkja säsiga.

Droog on omapärase lõhnaga, kergelt mõrkja maitsega. Farmakopöa nõuded: eeterlikku õli üle 0,3%, niiskust kuni 14%, tuhajääk alla 12%, sealhulgas 10%-lises soolhappes lahustumatu tuhajääk alla 4%, purunenud õisikuid, lehti, varsi mitte üle 30%. Õisikuid vartega üle 3cm, kuid mitte üle 5cm, mitte rohkem kui 9%, värvust muutnud pruune või musti korvõisikuid mitte üle 5%, orgaanilisi lisandeid mitte üle 1%, mineraalseid lisandeid mitte üle 0,5%.

Droog sisaldab 0,3-1,0% sinist eeterlikku õli, flavoonglükosiide apigeniini ja kvertsmetriini, kumariini derivaate umbelliferooni, hernianiini ja dioksükumariini, prohamasuleeni matritsiini, laktooni matrikariini, koliini, C-vitamiini, karotiini, mõruainet, rasvõli ja lima.

Eeterliku õli sinine värvus on tingitud hamasuleenist, mis tekib destillatsioonil matritsiinist. Õli sisaldab veel 25-45% bisabolooli.

Toimed

Kasutatakse gaaside vastu maos ja sooles, ka lastel ja isegi imikutel. Soole krampide (spasmide) raviks, higistina, uriini- ja sapierituse soodustamiseks.

Eeterlikus õlis sisalduv asuleen rahustab allergia- (ülitundlikkus-) nähte.

Bisabolool ja hamasuleen, kaasa arvatud ka matritsiin, on põletikuvastase toimega.

Tee valmistamisel ühekordseks annuseks võetakse 1 teelusikatäis droogi poole klaasi keeva vee kohta, kogu päeva jooksul tarvitamiseks 1 spl droogi 1 klaasi keeva vee kohta. Tee lastakse jahtuda ja kurnatakse enne sissevõtmist.

Välispidiselt kasutatakse kummeliteed kuristamiseks, kompressideks raskelt paranevate haavade ja paisete, silmalaugude põletiku, hambavalu jne puhul. Kurgu limaskesta põletiku korral hingatakse sisse kummelitee auru. 

Teekummeli keedist kasutatakse ka vannideks ja juuste pesemiseks.

Kummeli eeterlikku õli kasutatakse likööritööstuses. Portselanivabrikud kasutavad kummeli eeterlikku õli portselani värvimisel plaatinakloriidi lahustamiseks.

On lubatud kasutada ka lõhnava kummeli õisi, mis annab peaaegu sama väärtusega droogi kui teekummel.

Taime levi

Allikad

Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.