#masenduses

su printsi tagasi, mu roos. 

miks ma end ära ei tapa? ei taha.  kirjutas kunagi paul-erik rummo. mina ka ei taha end ära tappa aga  mul ei oleks mitte midagi selle vastu, kui ühel hetkel ma astun tänavale ja nurga tagant kihutab välja mersu või talvisel tänaval astun jääpurika teekonnale ette või lihtsalt ühel hommikul enam ei tõuse passiivne ma vist lihtsalt ei julge võtta vastutust mitte millegi eest. mitte mitte millegi eest.

ma ei oska inimesi lahti muukida ma ei oska inimestega rääkida isegi kui ma väga väga tahan ja püüan ma ei oska neil on minuga alati igav sest ma olen rumal või lihtsalt tühi kahju sest tegelikult ju tahaks inimesi ja armastust ja rõõmu

mu suvi möödus hoovides seal, sirelite keskel mu suvi möödus soovides,  et sina oleks mees, kel ma silitada võiksin pead ja suudelda su südant kuid nüüd on läbi kõik, ma tean sind olen ära tüüdand

sa meeldid mulle ikka veel nii väga, nii väga võibolla ma ei armastagi sind vaid ideed sinust ideed meist kuigi ma tean, et meid ei ole enam  aga sa meeldid mulle ikka veel  väga!

sel öösel ma viimast korda veel surin sinusse

ma arvan, et mu süda jäi Sinu taskusse.  Sinu pehme musta kampsuni taskusse.  ja Sa ise ei tea, et ta seal taskus on paned ta vahel teravalt kriipivate võtmetega kokku,  viskad taskusse lahtise taskunoa.  teed mu südamele kogemata haiget. ma tean, et Sa ei taha.  Sa oled hea ja siiras.  aga minu süda jäi kogemata Sinu taskusse ja ma ei julge teda sealt ise ära võtta