ma olen arg

su printsi tagasi, mu roos. 

miks ma end ära ei tapa? ei taha.  kirjutas kunagi paul-erik rummo. mina ka ei taha end ära tappa aga  mul ei oleks mitte midagi selle vastu, kui ühel hetkel ma astun tänavale ja nurga tagant kihutab välja mersu või talvisel tänaval astun jääpurika teekonnale ette või lihtsalt ühel hommikul enam ei tõuse passiivne ma vist lihtsalt ei julge võtta vastutust mitte millegi eest. mitte mitte millegi eest.

ma ei oska inimesi lahti muukida ma ei oska inimestega rääkida isegi kui ma väga väga tahan ja püüan ma ei oska neil on minuga alati igav sest ma olen rumal või lihtsalt tühi kahju sest tegelikult ju tahaks inimesi ja armastust ja rõõmu

mu suvi möödus hoovides seal, sirelite keskel mu suvi möödus soovides,  et sina oleks mees, kel ma silitada võiksin pead ja suudelda su südant kuid nüüd on läbi kõik, ma tean sind olen ära tüüdand

sa meeldid mulle ikka veel nii väga, nii väga võibolla ma ei armastagi sind vaid ideed sinust ideed meist kuigi ma tean, et meid ei ole enam  aga sa meeldid mulle ikka veel  väga!

sel öösel ma viimast korda veel surin sinusse

Ja ometi, kui see läbi sai, mõtlesin ma, et mis see siis ära ei ole. Me ei olnud ju isegi päriselt koos. Unustan ja lähen edasi. Ometi närib see mind siiani. Kui ma sind näen, kaob jalge alt pind. Kõik tuleb meelde. Kõik. Kõik tuleb meelde ka siis, kui ma meie sirelitest möödun. Või siis kui kõnnin Inglisillal, kus sa mind esimest korda suudlesid. Kõik tuleb meelde. Ja siis on mul raske ja valus. Aga ometi ma naeratan sulle mõeldes. Ometi tahan ma, et sa oleksid õnnelik. Ja selleks peab vist lihtsalt lahti laskma. Ja ikka veel on mu südames mingi lootusepoeg, kes peaks ammu juba surnud olema. Keda ei oleks tohtinud sündidagi. Aga ta on. Ma surun teda pidevalt alla, aga tean, et ta on olemas. Samas tean ma peas ka seda, et see ei saa enam kunagi olema. Mitte kunagi. Aga ma loodan, et sa oled õnnelik. Sest mina igatsen sind ikka kell üks öösel. Igatsen väga. Ja tahan, et sina oleksid õnnelik. Sest sa tekitasid mu hinges midagi sellist, mida seal juba kaua pole olnud ja ilmselt mitte kunagi taas ei tule. Sa panid mind tundma.

oeh! ei ole. lihtsalt tunded keevad vahel üle ja siis on hea nad ära kirjutada! oled armas!

sa panid mind tundma kõike, millest laulavad armastuslaulikud kogu ulma ja unenäolisust, see ei kestnud kaua. siis panid sa mind tundma valu, igatsust ja üksindust see kestab vist igavesti. aga vähemalt panid sa mind tundma. ja see on väärt rohkem kui kõik muu. sa panid mind tundma ja selle eest armastan sind kiusu pärast edasi. isegi, kui ma selles üksi olen.

ma tahaksin nutta, aga pisaraid ei tule. korra siiski tulid, varahommikul ja purupurjus. ma tahaksin sind veel suudelda, aga neid suudluseid ei tule enam. viimati tulid varahommikul ja purupurjus. sa olid soe ja armas oled siiani, aga enam mitte minule. tahan tagasi neid valusaid hommikuid,  ja olla varahommikul purupurjus

ma arvan, et mu süda jäi Sinu taskusse.  Sinu pehme musta kampsuni taskusse.  ja Sa ise ei tea, et ta seal taskus on paned ta vahel teravalt kriipivate võtmetega kokku,  viskad taskusse lahtise taskunoa.  teed mu südamele kogemata haiget. ma tean, et Sa ei taha.  Sa oled hea ja siiras.  aga minu süda jäi kogemata Sinu taskusse ja ma ei julge teda sealt ise ära võtta

Oeh, aitäh Sulle! Seda on nii armas kuulda!

pilgud, pilgud, pilgud “ta vaatas sind,” toob liblikad kõhtu “ta vaatas sind” pilgud, pikad, juhuslikud, lühikesed, naeratused, väikesed ja laiad “ta vaatas sind pikalt,” ta vaatas ja mina tahaks teda lihtsalt igavesti vaadata ja armastada

ma ei julge sinust kirjutada, sest kõik, kellest ma kirjutan, kaovad mingil hetkel mu elust. aga see pilk see üks pilk. uje naeratus ja pilk. ma tean, et sa vaatasid mind.  sest mina vaatasin sind. ilus silmapilk.  silmapilkselt sisse võetud

kõik püha headus sulle!! :)

sa oled veebruarikuu esimene päikesekiir, mille säras tänavatel sillerdav jää juba ilus näib. ma võtan pahkluud paljaks, kuigi on veel külm sest sina annad mulle lootust, et kohe on kevad kohe-kohe kõik ärkab ja tärkab ja ehk ärkab ja tärkab midagi ka meie kahe südameis sest kallis, sinuta on võimatu olla!