Ootasid, et tuleks sügis,

ootasid, et sügis tuleks,

et saaks kergeks sügistuuleks,

et saaks värviliseks luuleks,

.

et saaks lehtedega minna,

vihmaveega sõita sinna,

kus on veidi helgem taevas,

kus on uni tähelaevas...

.

Nüüd viibid seal ja loodan,

et näed unes valgeid öid,

et paljajalu kasteheinal

Õitsvad lilled

ümber pea

Olid nõnda

armas, hea

.

Nüüd on leegid

aknaklaasis

Minu veri

laual vaasis

.

Määrdun’d riided

kausis leos

Nätsin’d rootsud

sinu peos

.

.

.

Tuleleegid

aknaklaasis

Sinu veri

laual vaasis

.

hing on igavene

Seista keset vihma,

elu, õnne ihkad

.

Ja nii läbimärjalt minnes

nõnda üle niidu

Võiks siin samas surra õnnest,

olla päiksekiirtest viidu

.

Kevadel tärgata lillena,

rohul astuda paljajalu

Lindude kombel lennata

– kuid vaadake ometi, mis enesega teinud..

Hirmus küll,

nüüd tõesti liiale on läinud!

.

No ole hea ja mõistus tule koju!

Sind silmadele valus vaat’

...või kao mu silmist,

Säh, võta aerud, kummipaat!

.

Sind palun, ära ole rumal!

Mis tähendab, et oled noor?

Mina küll sinu vanusena

ei käinud ringi nagu hoor

.

Ning usu mind kui ütlen nüüd,

su elu hukka läeb

Ja mõtle vaid kui mõni tuttav

seda kõrvalt näeb...

.

Mis minu mainest nõnda saab?

Huvitab sind see?

Oh, ole juba kordki daam

lubades, sealt enam tagasi ei tule

Kui kaua võib see jama siin kesta…

parem hoian end ja leegina tule

.

Ajalehtedest lõikasin välja artiklid,

et kuidas me kõik peaksime elama

Ja põuest haaranud välgumihkli,

naerdes need süütasin põlema

.

Ning praegugi muigan elu üle, enda,

ootuse, et midagi muutuks

Sel vahet ei ole kui kõrgele lendan –

et miks paljajalu lõikeheinal kõndida ei tohi,

et miks sa alati ütled „pane plätud jalga,”

kui jooksen hüüdes „see on kõigest rohi!”

.

Ja seda ma ka vist ära ei õpi,

et miks küll tuleb end talviti soojalt riidesse panna,

et mul hakkab kergelt külm…

Ja siis oled sina see, kes mulle pleede kaasas kannab

.

Ma ei tea, mis see on, mis ei lase mul õppida,

neid pisiasju on veel nii palju

Jälle sa murelikult seisad ja ohkad,

Teil luban, kord leian ma valguse,

mis silmisse sära toob

Mis sütitab kustunud südame

ja armastust hingele koob

.

Teil tõotan, kord leian ma alguse,

millest lõpuni minna on kerge

ning tee vahel halli ja uduse

toob elule päikene helge

.

Ning õhtu saabudes pole

Mina olengi õnn ja rahu

Mina olengi see, mida soovin

Olen päikesepaiste ja vihmasadu

.

Olen leegitsev tuli

ja sinetav lumi

Heinamaa järele lõhnav suvi

on varavarahommik

Ja pole päikest näinud ammu,

ehk varsti kiired taevavõlvil

.

Mu nööritud saapad on porised,

jalad on villis

Hoolimata kõigest tahaks veel laulda

ja mängida pilli

.

On õhus tunda kevadet veidi,

kuid kargus siiski tungib põue

Tean, et olen üksi,

ärkajad veel ei piilu õue

.

Ma tahaksin jääda sellesse hetkesse siin

ja mitte minna koju

Tahaksin, et kõik jääkski nii –