#luule

ära ütle seda teisel päeval

ütle seda täna

enne kui su pulsist saab majamuss

ja hääl kaob linade vahele ära

ütle et sa tahad

ütle et sa hoolid

et meie kõverikest hinged

ükshaaval kokku sa voolid

su käsi tunnen igalpool

su suudlus kummitab mul kõhus

see tunne on nii kõhe

see tunne on mõnus

taevasse jõuad õhtuga

maale tagasi vaikides ja hirmul sa

see kivi mida mäest üles vean on minust väsind

ei iial enam minu peost sinu omasse ei tuksu mu käsi

sest sa jätsid mind poolele teele

ise jooksid enne veerandit nahhui

nad ütlevad, mis meelel see keelel

aga oleks see siis nii halb kui?

taas saab pisaratest vein

ja uuest suvest äng

taas palvetan üles

Kõiges on süüdi ammu surnud vene luuletaja Puškin, jõudis Ukraina julgeolekuamet SBU lõpuks järeldusele.

Tsiteerin kanalit "Politika Stranõ":

Odessa oblastis keelas kohus Puškini loominguga tegeleva organisatsiooni – "Izmaili Puškini Seltsi", mis oli tegutsenud juba peaaegu 29 aastat, teatab "Dumskaja".

Selts tegeles Aleksandr Puškini loomingu ja vene klassikalise kirjanduse populariseerimisega ning slaavi kultuuri uurimisega Pridunavje rajoonis. Kooliõpilastele tegutses "Noorte puškinistide klubi".

SBU jõudis järeldusele, et "kirjanduse uurimise varjus propageeris organisatsioon venemeelseid ideid ja õhutas vihkamist Ukraina vastu, mis sõja ajal ohustas otseselt riigi julgeolekut".

Odessa ringkonna halduskohtu otsuse kohaselt tuleb kogu selle organisatsiooni vara, raha ja muud aktivad üle anda riigieelarvesse.

- Veebisait "Strana"

morsa

morska

tšernomorsk

tšernomorsa

halva maksaga meeste

öises paneelromantikas

sa seisad 

taas linna poolse akna peal

vaid aluspesus

kui seebika tausel

mängib uu mamiie blue

sule enda järel uks

lase üle käia sellel tundel

las see lasnamägi 

näeb sind

las see hägune tänavavalgus

su südant õrnalt torgib

kui taevas on 

su põlve värvi

huuled laiali

ja sukad kükist

katkised

sul võtab üle häbi

kuid ole mureta võõrake - 

kõik tahavad olla keegi

sina lihtsalt tantsi

päike kunagi tõuseb betooni tagant

senini lihtsalt tantsi

sõda, see kord lõpeb

tantsi

küll pudeli põhi 

jõuab valule järgi

kui ärkad hommikul

põrandal maas

tea et siin ilmas need 

Vabanemisrõõm

paisub vihaks

sest nad laulsid

ma tahtsin sind nii väga

kui maas veel oli lumi

su silmadesse sära

mu naeru peale tuli

koos istusime pargis

koos sõime saiakesi

käe mulle ulatasid 

nii lähme kahekesi

nii lähme kahekesi 

korsten sülitab pilvi

ma jälgin endamisi

su rohelisi silmi

ma soovin et me saaks kord

keset kooli suudelda

nagu poisid-tüdrukud

ei karda seda teha 

aga me ei saa

me ei saa

sa vist kunagi ei saa.

ma tahtsin sind nii väga

kui maas veel oli lumi

ma ajasin sind ära

park on tühi

Green apricots hang from Mother Nature's tree.

The first man walking by glances their way, but walks past nonetheless.

The second man stops to admire,

"How ripe your fruit are," he says, when he really means "how sour."

It's best when they're like this, he thinks, and plucks an apricot from the tree. 

With careful enough coaxing, any fruit too raw will get used to being consumed.

His teeth sink into the fruit's hard skin, greedily slobbering at the bitter flesh.

Once finished, the man throws the pit into the grass, wiping the back of his large hand across his sticky jaw.  He'll have to clean later. 

I wonder why the fruit's doting Mother didn't do anything to stop this cruelty from taking place. 

After God's greatest creation, is the only thing She can do willingly spectate?

Why did the man eat the fruit? Wouldn't it have been sweeter and more enjoyable to consume something willing? 

And why did the first man walk past? A cruel trick? Will he come back? I'd like him to.

üleminekuvalitsus

üleminekuparlament

üleminekurahvas

üleminekunaine

üleminekulapsed

üleminekuelu