muriseja seiklused elus ja mõtetes

Mõne päeva pärast algab minu viimane kuu Berliinis. Olen juba jupp aega vaaginud, et kuidas ja kas üldse see kogemus mind vorminud on ning usun, et võlgnen kaasaelajatele väikese tagasi- ja edasivaate, et mis värk siis tegelikult oli, on.

Umbes-täpselt aasta tagasi olin oma elus punktis, kus tundsin, et kõik jookseb kokku. Eriala, mille olin valinud, polnud piisavalt motiveeriv, isiklikus elus oli väga arusaamatu periood ning tagatipuks kiusas veel tollane üürileandja, mille kõige koosmõjul vaevas mind suur stress. Kulminatsiooniks otsustas elu mind karussellilt maha lükata ning andis mõtlemiseks aega. Teadvustasin esimest korda elus kui õnnetu ja rahulolematu ma tegelikult olin.

Hakkasin otsima võimalusi, kuidas edasi. Võtsin uue tee leidmise ülesannet esialgul väga tõsiselt. Kirjutasin paberitele, kõik võimalused, mis suutsin välja mõelda, kleepisin need seinale, kaalusin plusse-miinuseid. Uurisin EVS pakkumisi (oleks peaaegu Türki läinud 6-kuuks..), mõtlesin TÜ etnoloogiasse kandideerida, üheotsapiletiga maailma rännata ning muuhulgas klikkisin Pere24 portaalis kuulutusele, kus keegi otsis lapsehoidjat Berliini. Berliin vasardas mul teglikult juba miskipärast vara-kevadest saadik kuklas– ma pean sinna minema!! Miski tõmbas.

Oli suvi. Uued inimesed, kogemused, armumine. Eneseotsingud jäid kuidagi tahaplaanile kuniks need end ise meeldetuletasid. Ühel hilisõhtul saabus mulle e-kiri. Mõned päevad hiljem olin Tartu Ülikoolist eksmatrikuleeritud ja oli täiesti kindel, et Hanna kolib augusti viimasel nädalal Berliini. Ja siin ma siis olin– õhinas, elevil, kõik tundus nii tore ja uus ja vahva ja lahe ja ääretu ja nii-nii-nii!! 

Möödusid kuud, sain aru, et töö kõrvalt sotsiaalset elu ehitada on keeruline ja ega ma inimestega väga klappinud ka. Pidu ja edevad söögipildid instagramis polnud väga minu teema. Niisiis, võtsin vastu otsuse “erakuks” hakata. Algas tõeline protsess. Olin esimesed suured emotsioonid suutnud nelja-viie esimese kuuga ära kogeda ning nüüd võis rahus iseenesesse sukelduda. Hakkasin käima joogas, mediteerima, lugema raamatuid, praktiseerima täistaimetoitlust. Algasid muutused.

Nii eksperimenteerides, tõde otsides jõudsin esimest korda elus punkti, kus ma tõesti tunnen end hästi. Ma olen iseenesega sõbraks saanud. Tunne, mida ma pole mitte kunagi varem elus kogenud. Too pisike ebakindel paksuke oli alati minus võimul olnud. Mentaliteedist, et ma ei oskagi ise ega rohkemat olla, läbimurdnuna tunnen end võimsalt. Nüüd õpin seda säilitama, mitteunustama. Ma pole veel kohal ja ma ei tahagi kohal olla. Protsess on huvitav. 

“Ära kunagi ütle kunagi,”

Mis edasi? Kindel plaan on kolida Viljandisse, oma kodulinna. Suurlinnas elades sain aru, kui tugevalt igatseb süda loodust ning värsket õhku. Eriti sümpaatne, et Viljandi on muutumas täpselt selliseks linnaks, mida ma enese ideaalmaailmas alati projekteerinud olen– väike, kogukondlik, kultuurne, soe. Viljandis toimub ning tahan olla osa sellest! Plaanin ka akadeemiasse kandideerida, aga sellest ehk pikemalt siis, kui olen juba kuhugi jõudnud.

Nädalad kaovad igavikku ning juba 18.juuni hilisõhtul võite mind Tallinna Lennart Meri nimelises lennujaamas kohata ning edaspidi Viljandis ja mujalgi. 

Ma olen alati avatud küsimustele, mõttevahetustele. Selle perioodi jooksul on juhtunud, et mõned inimesed on nö julguse kokku võtnud ning mulle kirjutanud. Kui Sa oled ka sellele mõelnud ning pole julgenud teha, siis ära karda. Lobisen hea meelega! (:

Bis bald!

Pildimaterjali eelmise postituse juurde.

Siin ma olen mitmes erinevas marinaadis. 

Pole üldse pikalt plaanis lobiseda, aga tahan märgi maha jätta tundest, mis mind terve päeva kuklas kõditanud on. 

Ma pole vist mitte kunagi varem end nii iseendada tundnud. Veider eks. Elad 20 aastat rahulolematuna, sooviga kõigile midagi tõestada. Ja siis 21-aastaselt avastan kuidagi selle “õige mina”. Niiviisi äkki. Mitte, et selles TÄIESTI kindel saaks olla (võib-olla avastan 50selt, et tänane tunne oli puha vale).. Aga mis me tulevikust ja minevikust. Olevik on teema. Hea on. Päike paistab. Plaanid on hetkel nii selged. Muresid pole. Sujuv kulgemine. Elamine iseendale, mitte kellelegi teisele. Piiritu õnnetunne.

Vaadates pilte enesest, kas või neid, mis on paar kuud tagasi tehtud, ei tunne ma end ära. See polnud Hanna, see oli keegi, kes on terve selle aja minuna esinenud. Veider.. Aga lahe ka!

Kas Sina tunned end iseendana? 

Kui ei, siis mõtle, miks ja kas Sa saad midagi muuta. Kui saad, siis muuda. Kui ei, aksepteeri. Sa oled ainulaadne, ära unusta!

P.S 6 nädalat koduni. Aeg lendab! (:

Päikest ja soojust

Kas tõesti on juba märts?! On mõnus mõelda, et suveni on veel vaid 4 kuud ning päevad muutuvad aina pikemaks ja valgemaks. Ilmad võiks küll soojemad olla. Külmus ilma lumeta tundub kuidagi mõttetu. Külmus Berliini mõistes on +3 C, aga no kurat, siiski külm. Ootan, et need +12 C ja päikselised ilmad tagasi tuleks. Nõnda on ikka kõvasti mõnusam. 

Sisekosmoses puhuvad juba kevadiselt värsked tuuled ning väikesed muutused igapäevastes isiklikes rituaalides ja mantrates hakkavad harjumusteks muutuma. Iseloomu ja distsipliini kasvatamine ja igale tegevusele sisuka mõtte andmine on minu uus missioon. Öeldakse ju ikka, et kui tahad midagi maailmas muuta, alusta iseendast. Siin ma nüüd siis olen. Viin sisse suuremaid ja väiksemaid reforme oma elustiilis. Kavatsen väljakutset võtta kui mitte ajutist tuhinat vaid kui samme isikliku nägemuse realiseerimiseks paremast ja idealistlikumast elust. Ja nõnda hea on unistada ning katsetada. 

Sotsiaalsest elust ausalt ja avameelselt rääkides– see puudub. Olen kaks kuud elanud peaaegu vaid iseendaga rääkides (v.a mõned toredad erandid siia korraks eksinud eestlastega, kellega väga inspireerivaid ja mõnusaid vestlusi on peetud). Ma arvasin, et üksindus pole nii karjuv ja ahistav. Jah, polnudki. Alguses. Aga inimene on ju sotsiaalne loom ja ma olen inimene, ikka veel.. Samas, kui on valida pealiskaudne vestlus inimesega, kellega mul pole mingisuguseid sidemeid või väga sügav mõtisklus iseendaga, siis valin igatahes viimase. Olgu, mis on. Ma ei suuda oma aega investeerida sisutühjale chit-chatile. Elades kellegi teise kodus tähendab sotsiaalne olemine lisaks ajale ka üsna suurt materiaalset kulu. Tjah.. Vahenditega on ka targemat teha kui tühja loba rahastada. (Eelmine lause võid kõlada kibestununa, kellena ma end siiski veel ei tunne, loodan, et ka edaspidi mitte.) Sõpru täiskohaga lapsehoidjana riigis, mille keel on võõras, on väga-väga keeruline leida. Tuttavaid võib leida iga nurga pealt, aga sellest juba eelnevalt kirjutasin.

Isoleeritus ja sisemised kaemused on pannud mind väga tugevalt väärtustama kõike seda, mis ootab mind kodus ning millest olen ka varem rääkinud. On erinevaid lugusid. Need, kus inimesed lähevad ära ning leiavad sealt mujalt oma õnne. Mina tunnetan aga iga päevaga aina rohkem, et õnn pole mugavus. Õnn on midagi, mida tuleb ise ehitada, mille nimel tuleb vaeva näha. Alles siis saab elu selle õige meki. Tööd teha ja vaeva näha, vähem loota ning oodata– uued ja tugevad väärtused, mis minusse end juurima on asunud. 

Tunnistan, et olen olnud ja olen siiani inimesena väga nõrk. Ma ei ole enesega rahul, ma tahan rohkem ning see paneb mind iga päev pingutama selle nimel, mis ma võiks ja tahaks olla. Ja hea on, kui on millegi poole püüelda. Viimase viie aasta arutu tõmblemine ja valed valikud on mulle andnud mingisuguse kogemuse, kuid nüüd soovin tahumata kogemused vormida millekski jäädavalt tajutavaks, väärtuslikuks. Õppida on veel palju, terve elu, aga vahepeal võiks ju teha kokkuvõtteid ja analüüse, et mis, kus ja miks läks valesti. Ma olen tänulik neile inimestele ja olukordadele, kes/mis läksid valesti. Te olete imelised! Ilma Teieta ma poleks nii kaugel (mitte ainult füüsilises mõttes). Teil on minu arengus suur roll, ilmselt suurim. Aitäh!

Ja veel suurem AITÄH Teile, mu inimesed, kes te jätkuvalt olete! 

Armastan ja igatsen,

Üle kuristiku

   Ma ütlen: armastus. See pole vale.    Kui tahad kuulda, tule lähemale.    Kui tahad tunda, tule päris ligi.    Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.

   Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.    Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.    Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.    Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.

Olin kodus, nüüd olen jälle siin. Mõtted on laiali.. või kas on?!

Eile pargis mõttelõnga harutades ning Eesti emotsioone kokkuvõttes avastasin, et ma tahan koju. Mitte lihtsalt Eestisse, vaid päris oma koju. Sinna, kus on minu asjad, kass, Siim ja päris kodutunne. Kus ma saan hommikul raadio2-st hommikuprogrammi kuulates putru keeta, teed juua ja aknast välja vaadata. Riided selga tõmmata ning kooli poole astuda. Kõndida tänaval, kuuldes eesti keelt ning poes öelda “aitäh, kena päeva teilegi!”. Tahan olla seal, kus inimesed saavad minust 99% aru. Tunnetan siin olles eriti intentiivselt seda kui-raske-on-olla-väike-eestlane asja. Olles osa millestki väikesest ja erilisest on suurtest kultuuriruumidest pärit inimestele üsna keeruline end selgeks teha. Nad naeratavad ja noogutavad, kuid tegelikult ei saa nad kunagi aru sellest, mis tähendab olla üks 1,3 miljonist.

Ma pole enam nii kindel, et oleksin õnnelik, kui pärast Berliini veel välismaad väisaksin. Ma soovin rohkem neid hetki Ramsi kodus toidust lookas laua taga, oma nelja pisikese mõngliga peitust mängides, Tublide alati rahvast pungil majas, heade inimestega silopallidel või uue tänava korteris. Ehk siis, mõistsin, et ma ei ole valmis veetma veel kahte aastat niiviisi, et kogen eelkirjeldatut 365 päeva jooksul kokku vaid 30 päeva (kui sedagi..).

Nii hea on, kui sul on väike armas kodulinn, kus loodus on lähedal, oma väike Eestimaa, kus on maakodu, kuhu põgeneda väsitava infotulva eest, oma inimesed, kellega jagada pisikesi, kuid olulisi asju– näost näkku, mitte vaid läbi pildi ja hääle. 

Ma armastan oma kodumaad. Vahet pole, et siin Saksamaal on mitmed asjad palju mugavamad. Mugavus on soojuse kõrval kuidagi mõttetu.

Kõik oli möödunud kahe nädala jooksul nii ehe ja õige, et ma ei taha sellest tundest lahti lasta. 

Mulle meeldib olla siin, kuid kodus meeldib mulle veel enam.

Ma vist hakkan suureks kasvama.. (see on hea tunne).

“Ma olen siin üksi, aga ometi on mu ümber nii palju..”

Kui mõtlen tagasi aastatagusesse päeva– 12.12.14 kell 22.29 (UTC +2:00) oli Kuu tn residents maailma toredaimast rahvast pungil. Nii hea ja soe on meenutada emotsioone ja mõtteid, mis minus vaikselt podisesid. 

Tundun enesele tagasivaates nii naiivne ja toores. Ilmselt on see positiivne– toimunud on muutused. Ja sügavamat analüüsi viljeledes saan aru, et toimunud muutused on üsna kardinaalsed. *naeratab* Aasta pärast mõtlen taas enesele tagasi ja mõtlen samuti. Kui ei, siis järelikult pean sellele järgneval aastal rohkem tööd tegema ja vaeva nägema. 

Täna oma sõbraga eksistentsiaalsuse teemadel vesteldes, mõistsin, et olen lõpuks ometi teekonnal elu poole, mis vastab minu väärtustele. Kui varem mõtlesin alati, et PEAN midagi suurt elus korda saatma, siis nüüd mõistan, et suurim asi, mida elus korda saata on olla õnnelik ja jagada enda õnne ja rikkust teistega. Olulisim on olla eneses kindel, sest ainult nii on võimalik aidata ja valgustada teisi ning siis nad reflekteerivad seda sama mullegi tagasi.

“Me ei tohi unustada, et oleme väikesed inimesed paljude seas ja meist ei olene suurt midagi, kuid ambitsiooni peab olema!” 

Mul on ambitsioon. Mul on siht. Ma ei rähkle enam suvalist rada mööda, vaid loon enesele kindlamat trajektoori, mida mööda kulgeda. Kuigi pikk tee on veel minna, olen täna enese üle äraütlemata uhke.

Ma kinnitan enesele iga päevaga aina rohkem, et sisetunde järgi tegutsemine on õige. Ma ei kahetse minevikust mitte midagi, sest ilma nende õppetundideta poleks ma siin, kõikide võimaluste keskel. (:

Aitäh teile, armsad inimesed, et olete minuga veetnud selle suurepärase aasta! 

*sukeldub nüüd 21-aastase elu ilusse*