#sisekosmos

Exploring exhibitions.

Photo by Argo Argel

Kas tõesti on juba märts?! On mõnus mõelda, et suveni on veel vaid 4 kuud ning päevad muutuvad aina pikemaks ja valgemaks. Ilmad võiks küll soojemad olla. Külmus ilma lumeta tundub kuidagi mõttetu. Külmus Berliini mõistes on +3 C, aga no kurat, siiski külm. Ootan, et need +12 C ja päikselised ilmad tagasi tuleks. Nõnda on ikka kõvasti mõnusam. 

Sisekosmoses puhuvad juba kevadiselt värsked tuuled ning väikesed muutused igapäevastes isiklikes rituaalides ja mantrates hakkavad harjumusteks muutuma. Iseloomu ja distsipliini kasvatamine ja igale tegevusele sisuka mõtte andmine on minu uus missioon. Öeldakse ju ikka, et kui tahad midagi maailmas muuta, alusta iseendast. Siin ma nüüd siis olen. Viin sisse suuremaid ja väiksemaid reforme oma elustiilis. Kavatsen väljakutset võtta kui mitte ajutist tuhinat vaid kui samme isikliku nägemuse realiseerimiseks paremast ja idealistlikumast elust. Ja nõnda hea on unistada ning katsetada. 

Sotsiaalsest elust ausalt ja avameelselt rääkides– see puudub. Olen kaks kuud elanud peaaegu vaid iseendaga rääkides (v.a mõned toredad erandid siia korraks eksinud eestlastega, kellega väga inspireerivaid ja mõnusaid vestlusi on peetud). Ma arvasin, et üksindus pole nii karjuv ja ahistav. Jah, polnudki. Alguses. Aga inimene on ju sotsiaalne loom ja ma olen inimene, ikka veel.. Samas, kui on valida pealiskaudne vestlus inimesega, kellega mul pole mingisuguseid sidemeid või väga sügav mõtisklus iseendaga, siis valin igatahes viimase. Olgu, mis on. Ma ei suuda oma aega investeerida sisutühjale chit-chatile. Elades kellegi teise kodus tähendab sotsiaalne olemine lisaks ajale ka üsna suurt materiaalset kulu. Tjah.. Vahenditega on ka targemat teha kui tühja loba rahastada. (Eelmine lause võid kõlada kibestununa, kellena ma end siiski veel ei tunne, loodan, et ka edaspidi mitte.) Sõpru täiskohaga lapsehoidjana riigis, mille keel on võõras, on väga-väga keeruline leida. Tuttavaid võib leida iga nurga pealt, aga sellest juba eelnevalt kirjutasin.

Isoleeritus ja sisemised kaemused on pannud mind väga tugevalt väärtustama kõike seda, mis ootab mind kodus ning millest olen ka varem rääkinud. On erinevaid lugusid. Need, kus inimesed lähevad ära ning leiavad sealt mujalt oma õnne. Mina tunnetan aga iga päevaga aina rohkem, et õnn pole mugavus. Õnn on midagi, mida tuleb ise ehitada, mille nimel tuleb vaeva näha. Alles siis saab elu selle õige meki. Tööd teha ja vaeva näha, vähem loota ning oodata– uued ja tugevad väärtused, mis minusse end juurima on asunud. 

Tunnistan, et olen olnud ja olen siiani inimesena väga nõrk. Ma ei ole enesega rahul, ma tahan rohkem ning see paneb mind iga päev pingutama selle nimel, mis ma võiks ja tahaks olla. Ja hea on, kui on millegi poole püüelda. Viimase viie aasta arutu tõmblemine ja valed valikud on mulle andnud mingisuguse kogemuse, kuid nüüd soovin tahumata kogemused vormida millekski jäädavalt tajutavaks, väärtuslikuks. Õppida on veel palju, terve elu, aga vahepeal võiks ju teha kokkuvõtteid ja analüüse, et mis, kus ja miks läks valesti. Ma olen tänulik neile inimestele ja olukordadele, kes/mis läksid valesti. Te olete imelised! Ilma Teieta ma poleks nii kaugel (mitte ainult füüsilises mõttes). Teil on minu arengus suur roll, ilmselt suurim. Aitäh!

Ja veel suurem AITÄH Teile, mu inimesed, kes te jätkuvalt olete! 

Armastan ja igatsen,