Mõne päeva pärast algab minu viimane kuu Berliinis. Olen juba jupp aega vaaginud, et kuidas ja kas üldse see kogemus mind vorminud on ning usun, et võlgnen kaasaelajatele väikese tagasi- ja edasivaate, et mis värk siis tegelikult oli, on.

Umbes-täpselt aasta tagasi olin oma elus punktis, kus tundsin, et kõik jookseb kokku. Eriala, mille olin valinud, polnud piisavalt motiveeriv, isiklikus elus oli väga arusaamatu periood ning tagatipuks kiusas veel tollane üürileandja, mille kõige koosmõjul vaevas mind suur stress. Kulminatsiooniks otsustas elu mind karussellilt maha lükata ning andis mõtlemiseks aega. Teadvustasin esimest korda elus kui õnnetu ja rahulolematu ma tegelikult olin.

Hakkasin otsima võimalusi, kuidas edasi. Võtsin uue tee leidmise ülesannet esialgul väga tõsiselt. Kirjutasin paberitele, kõik võimalused, mis suutsin välja mõelda, kleepisin need seinale, kaalusin plusse-miinuseid. Uurisin EVS pakkumisi (oleks peaaegu Türki läinud 6-kuuks..), mõtlesin TÜ etnoloogiasse kandideerida, üheotsapiletiga maailma rännata ning muuhulgas klikkisin Pere24 portaalis kuulutusele, kus keegi otsis lapsehoidjat Berliini. Berliin vasardas mul teglikult juba miskipärast vara-kevadest saadik kuklas– ma pean sinna minema!! Miski tõmbas.

Oli suvi. Uued inimesed, kogemused, armumine. Eneseotsingud jäid kuidagi tahaplaanile kuniks need end ise meeldetuletasid. Ühel hilisõhtul saabus mulle e-kiri. Mõned päevad hiljem olin Tartu Ülikoolist eksmatrikuleeritud ja oli täiesti kindel, et Hanna kolib augusti viimasel nädalal Berliini. Ja siin ma siis olin– õhinas, elevil, kõik tundus nii tore ja uus ja vahva ja lahe ja ääretu ja nii-nii-nii!! 

Möödusid kuud, sain aru, et töö kõrvalt sotsiaalset elu ehitada on keeruline ja ega ma inimestega väga klappinud ka. Pidu ja edevad söögipildid instagramis polnud väga minu teema. Niisiis, võtsin vastu otsuse “erakuks” hakata. Algas tõeline protsess. Olin esimesed suured emotsioonid suutnud nelja-viie esimese kuuga ära kogeda ning nüüd võis rahus iseenesesse sukelduda. Hakkasin käima joogas, mediteerima, lugema raamatuid, praktiseerima täistaimetoitlust. Algasid muutused.

Nii eksperimenteerides, tõde otsides jõudsin esimest korda elus punkti, kus ma tõesti tunnen end hästi. Ma olen iseenesega sõbraks saanud. Tunne, mida ma pole mitte kunagi varem elus kogenud. Too pisike ebakindel paksuke oli alati minus võimul olnud. Mentaliteedist, et ma ei oskagi ise ega rohkemat olla, läbimurdnuna tunnen end võimsalt. Nüüd õpin seda säilitama, mitteunustama. Ma pole veel kohal ja ma ei tahagi kohal olla. Protsess on huvitav. 

“Ära kunagi ütle kunagi,”

Mis edasi? Kindel plaan on kolida Viljandisse, oma kodulinna. Suurlinnas elades sain aru, kui tugevalt igatseb süda loodust ning värsket õhku. Eriti sümpaatne, et Viljandi on muutumas täpselt selliseks linnaks, mida ma enese ideaalmaailmas alati projekteerinud olen– väike, kogukondlik, kultuurne, soe. Viljandis toimub ning tahan olla osa sellest! Plaanin ka akadeemiasse kandideerida, aga sellest ehk pikemalt siis, kui olen juba kuhugi jõudnud.

Nädalad kaovad igavikku ning juba 18.juuni hilisõhtul võite mind Tallinna Lennart Meri nimelises lennujaamas kohata ning edaspidi Viljandis ja mujalgi. 

Ma olen alati avatud küsimustele, mõttevahetustele. Selle perioodi jooksul on juhtunud, et mõned inimesed on nö julguse kokku võtnud ning mulle kirjutanud. Kui Sa oled ka sellele mõelnud ning pole julgenud teha, siis ära karda. Lobisen hea meelega! (:

Bis bald!

Pildimaterjali eelmise postituse juurde.

Siin ma olen mitmes erinevas marinaadis.