TABULA RASA

16.06.2023 copy paste telefoni märkmestest

istun raekoja platsil, siia on tekkinud liikuv minipark nagu Siiri sellele nime andis. Rahvast on siin palju, köik naudivad ilusa ilmaga reede öhtupoolikut. Loomulikult on siin väga erinevaid inimesi. Raekoja all on suur grupp välismaalastest mehi, kes on väga lärmakad. Kostub saksa keelt, mida räägivad noored omavahel, eeldan, et üliõpilased? On paare ja lastega peresid. Üks noormees, kaustik käes ja kirjutab midagi - tema innustaski mind oma mõtteid telefoni notesi kirja panema, seni kuni ma ootan oma söbrannat, kes lõpetab tööpäeva kell 18.00. Minu vastas istuvad 2 keskealist naist. Järsku märkan et nad vaatavad siia poole ja räägivad midagi. Kas minust? Ma ei tea. Arvasin, et kuna Tallinn on suur linn, siis siin on lihtne nähtamatuks jääda, aga tundub, et keegi ikka alati märkab sind. Üksköik kui suures rahvamassis sa oled. Minust vasakule tulid jaapani päritolu inimesed ja mida nad teevad? Loomulikult selfisid. Aga see polnud üldse negatiivne märkus. Just vastupidi nad on väga vahvad. Inimesed on rõõmsad, rohkem kuuldub võõrkeeli kui eesti keelt, inimesed teevad üksteisest ja iseendast pilte. Ma pelgan masse, aga siin ühe osana neist omaette istudes, tunnen end päris hästi. Viljandis on selline melu ainult hansapäevade ja folgi ajal, siin iga päev. On tore tulla oma rutiinist välja ja näha inimesi mujal kui oma töölaua taga, kellega rohkem saab probleeme lahendada kui rõõmu jagada. Inimestega töötamise puhul on ülitähtis enesehoid. Viimasel ajal erinevate olukordade foonis tunnen, et olen end kaotanud. Vöib öelda, et tulin end Tallinnasse taas leidma, akusid laadima ja toredat aega oma sõpradega veetma.

21. juunil jäin haiguslehele Kui vaimne tervis on habras, siis ta on habras. pole mõtet jõuga edasi pressida ja end panna arvama, et küll läheb üle. Edasi samamoodi rassides läheb asi ainult hullemaks, mitte üle. Täna kui ma jälle siia üle pika aja kirjutan (jälle olen mõelnud juba pikalt mõtted kirja panna), siis tunnen, et kahe nädala pärast lähen tööle, aga ma vist pole ikka päris valmis veel.

Olen palju lugenud - ka see tänane pealkiri on ühest targast raamatust - "Aitamise hind". Olen palju teinud tegevusi, mis mulle meeldib, nagu arst soovitas. Aga tervenemiseks peaksin rohkem oma harjumusi muutma.

Viimastel päevadel olen aina tubasemaks muutunud. Tahaksin õue minna, kuid see nõuab minult ülearu suurt pingutust. Muidugi, kui juba ära on käidud, on enesetunne hea. Samas pole ka end suutnud sinna suruda, kui tunnen end mugavamalt toas.

13.07.2023 väljavõte telefoni märkmetest

Kell 12 õhk 19 kraadi. Olen mitu päeva olnud toas, lugenud, heegeldanud ja telekat vaadanud. Täna aga otsustasin randa tulla. Pean tõdema, et enne tulemist tegelesin pikalt enda mõtetega. Vägisi pressis pähe, et ei lähe ikka. Suutsin aga end kokku võtta. Mul on kaasas raamat ja heegeldamistöö. Olenemata sellest, et väljas 19 kraadi, on päike päris intensiivne ja soe on. Küll aga näen mitmeid inimesi üleni pikkades musta värvi riietes. Seda on vähahuvitav vaadata. Paaril on ka vihmavari päikese kaitseks. Mõtlen, kas sellest on üldse mingit abi ka!? Ma kasutan vihmavarju vihmaga, mitte päikesega, seega kogemus puudub.

Mulle meeldib aegajalt oma mõtteid kirja panna ja siis ise seda ka lugeda. Tahaksin seda ausalt öeldes rohkem teha, aga nagu varem harjumusest korraks jutt oli, siis peaksin heade harjumuste juurutamist tõsisemalt võtma, nii ka mõtete kirja panemist.

Pole ammu pilte pannud, teeks järgmise postitusena pildi seeria!?

17. jaanuaril sain sellele peatükile oma elus punkti panna – see oli üsna keeruline teekond.

Alustasin roosa ja rõõsana 2018 aasta sügisel magistrikraadi omandamist, kõik oli tore – toredad uued tutvused, põnevad loengud, tüütud loengud, palju viimasel hetkel tehtud kodutöid, väljas käimised kursakatega, kõik oli fun. Kuni hetkeni, mil magistritöö tegemine tõstis pead. See on siiani mu elu suurim saavutus vist.. midagi muud küll hetkel pähe ei tule. Kokku kulus mul selle tegemiseks vist 3 aastat. Aga ikka tegin suurema osa viimasel hetkel, nagu ikka mul asjadega läinud on. Lõpuks oligi see lihtsalt ära tegemise küsimus, mingit hinnet ma taga ei ajanud, sest see ei muuda mu elus mitte midagi. Küll aga muutis see, et ma sain selle üldse tehtud. Panustasin hindele E, aga sooritasin hindele D. Kõik see, mida ma need aastad läbi elasin, olen D üle väga õnnelik ja uhke. Mitu korda ma mõtlesin, et annan alla, mitu korda ma nutsin selle pärast, et oleks see ometi tehtud. Kõik need aastad ma justkui vedasin suurt kivi endaga koguaeg kaasas, ma reaalselt mõtlesin sellele 24/7. Öö enne kaitsmist ma kirjutasin kaitsekõne ja nutsin vaheldumisi. Mul vist oli isegi paanikahoog, ma olin täiesti kindel, et ma kukun läbi. Aga siiski ma võtsin end kokku, sain kõne ja slaidid valmis – hommikul Tallinnasse bussiga sõites muudkui lugesin kaitsekõne mitu korda läbi. Ma usun, et mind aitas väga palju see, et ma esitasin oma töö esimesena. Ma olin mega närvis aga õige pea, kui ma hakkasin oma tööst rääkima ja tuli küsimuste voor, tundsin ühtäkki, et ma ei ole närvis ja ma ei põe. Suutsin kõikidele küsimustele ammendava vastuse anda. Üks mu hirmudest oli, et ma ei suuda küsimustele vastata – vahel ju juhtub, et kiilud täiesti kinni. Aga õnneks mitte tookord. Komisjon oli üsna range ja kriitiline. Praegu mõtlen, et küll on hea tunne, et see on tehtud. Muidugi 100% pole see veel kohale jõudnud, diplomile lähen järgi märtsis, ehk siis tundub asi natuke reaalsem ka.

Kogu selle aja kui ma hullult lõpus vaeva nägin, toetas mind mu parim sõbranna, kellele ma olen selle eest väga tänulik. Kui tema poleks minusse positiivsust süstinud, ma arvan, poleks mul nii hästi läinud.

Pärast töö kaitsmist, avaldasid töökaaslased, et inspireerisin neid ka magistrikraadi omandama minema, nad on pikalt selle peale mõelnud. Kui keegi peaks minult küsima, et kas tasub ära vms. Siis ma vastan ausalt, et see oli stressirohke. Töö ja kool ühel ajal ja kui sul peaks ka pere olema, siis see on ülemõistuse. Samas hiljem on kindlasti hea tunne, et ma sain hakkama – ma olen kõikvõimas! Aga ütlen ausalt, et otseselt ma kellelegi seda ei soovita :D Kui sa tõesti tunned, et tahad seda teha, siis muidugi anna minna. Aga kui mõni kahtleb endas, siis mina kindlasti ei pushiks, et mine ikka – küll on lõbus. Ei ole. Ausalt. Nüüd kui ma olen sellest raskest kivist lahti saanud, mõistsin, et mul on nii palju vaba aega ja ma ei oska seda alati õigesti äragi kasutada. Kas magistrikraad tõstis mu palka? – küsisid mitmed mu lähedased. Ei see ei tõstnud mu palka käesoleval töökohal. Kuid see annab suuremad võimalused uue töökoha leidmisel. Kas ma otsin uut tööd? Otseselt mitte, aga kui midagi huvitavat silma jääb, siis miks mitte proovida!?

Mul on sotsiaalteaduste magister – kui kedagi huvitas :D

Ma vahepeal käin siin ja vaatan oma vanu postitusi.. siis võtan uue postituse akna lahti ja üritan kirjutada.. kuid midagi ei tule. täna sattusin jälle siia oma postitusi lugema ja avastain, et mu viimane postitus oli täpselt 1 aasta tagasi. oi

see sügis on eriline erinevate tähtpäevade poolest.. ühe just nimetasin :D pole 1 aasta siia midagi kirjutanud- vahepeal on nii palju juhtunud.

3 a tagasi ma otsustasin Tallinnas asjad kokku tõmmata, tulin üksi koos oma Corneliusega Viljandisse elama nii, et ma ei teadnud siin mitte kedagi. Kõik oli uus - varem olin Viljandis ainult 2 korda käinud. Praegu tagasi mõeldes üllatun üha enam, et kus see julgus mul tuli. kust see mõte tuli. kust see kõik tuli. Minu jaoks oli see tõepoolest tabula rasa - uus leht elus. 2 aastat töötasin linnavalitsuses tugiisikuna ja nüüd selle aasta septembris sai juba 1 aasta kriminaalhooldusametnikuna töötatud. Uskumatu, kuhu aeg lendab. Hiljuti pärjati mind parima uue riigiametniku nominatsiooniga. Võit läks kellelegi teisele, kuid minu jaoks on nominatsioon ka juba suur võit. Juba see, et mind märgati. Algus kriminaalhoolduses oli päris väljakutsete rohke - olin ju ainult 2 nädalat tööl olnud, kui vanemad olijad jäid äkitselt haiguslehele ja mina koos teise uuega siis proovisime uppuval laeval ellu jääda. Ausalt, see oli päris keeruline. Arvestades kõike seda, et kriminaalhooldusest oli mul alustades 0 teadmist, 0 kogemust ning 0 ettekujutust sellest tööst. Minu suureks plussiks oli kogemus sotsiaaltöötajana, ei kartnud neid inimesi, kes seal vastuvõttudel käivad. Muust osast ma ei teadnud mitte midagi. Nüüd aga 1 aastaga olen meeletult palju õppinud sellest ametist ja ma arvan ka, et ma olen inimesena kasvanud.

Viljandisse tulles üsna kohe hakkasin ma ka rahvatantsu trennis käima, sellel suvel oli siis esimene Viljandimaa tantsupidu, kus sai osaleda. Mu esimene tantsupidu üldse.

Vahepeal tekkis segane olukord mu elus - esile kerkis küsimus kas minna Tallinnasse tagasi - ma vahepeal hirmsasti tahtsin sinna, aga nüüdseks olen aru saanud, et see oli ilmselt lihtsalt mingi mälestus või igatsus. Reaalsuses tunnen, et Viljandi on minu linn, leiaks nüüd siin ühe toreda inimese ka, kellega elu siin nautida.

magistritööga endiselt tegelen, püüan selle tuleval talvel ära kaitsta.

endiselt tegelen käsitööga - viin ikka ehteid Svetasse müüki. hiljuti käisin neid vaatamas. mul hea meel, et ma saan neid endiselt sinna viia, inimestele pakub huvi. Kahjuks töökoormuse ja magistritööga seonduvalt ei ole väga palju uut midagi tulnud.

olen tänulik selle üle, mis mu elus on

Täna on mu sees veidrad tunded ja ma tundsin kohe, et tuleks siia ja paneks midagi kirja.

Ilmselt kõik teavad, et täna toimus Tallinnas Vabaduse väljakul Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) korraldatud meeleavaldus «vaba ühiskonna kaitseks», kuhu kogunes mitu tuhat inimest.

Täna ma sain kokku inimesega, kes on mulle varem väga lähedane olnud ja kuigi me ei kohtu enam üldse tihti, siis saame ikka kõigest rääkida. Ja pärast temaga kohtumist ja temaga ka sellel teemal arutlemast mõtlen ma, et just selliste kogunemiste pärast võib juhtuda, et me jälle pikka aega kedagi ei näe, me kedagi kallistada ei saa, me peame üksi olema.

Kõigil on õigus oma arvamusele. Kui minu tuttav ütleb, et ta ei taha end vaktsineerida. Olgu, ära vaktsineeri. Ma ei suru seda sulle peale, aga palun ära sina ka suru oma arvamust teistele peale.

Minu arust on Eestis siiski veel vaktsineerimine soovituslik mitte kohustuslik. Piirangud on leebed, võiks olla palju rangemad, siis saaksime efektiivsemalt haigusest üle.

Sellised kogunemised ei muuda seda haigust olematuks.

``Eesti vabaks``

``Eestis on diktaktuur``

``Valitsus rikub põhiseadust``

``covidiootlus``

``koroona piirangud on oht meie tervisele``

Ma kuulasin postimehest neid sõnavõtte ja lihtsalt kurb hakkas.

See on kindlasti teema, millest paljudel ei ole nii lihtne kirjutada ega rääkida. Nii ka minul. Kuid nüüd tunnen, et olen valmis oma lugu jagama. Ma usun, et kõikidel inimestel on mingil perioodil olnud teemaks kaal, iseenesega rahul olemine. Minul on olnud see suur teema pikka aega. Enne Viljandisse kolimist, ma olin täiesti normaalkaalus, kuid pidasin end siis väga paksuks ja polnud kunagi rahul. Äärmustesse midagi ei läinud, lihtsalt ma polnud üldse rahul, kohe üldse mitte! Pool aastat pärast Viljandisse kolimist, tõusis mu kaal välk kiirusel 64 pealt 81 peale. See viis mind päris tumedasse kohta, kui nüüd tagant järgi mõelda, siis ma nii ei tundnud. Ma olin segaduses, ma ei saanud aru, miks see nii on. Aga kuna ma pean käima igal aastal kolposkoopia uuringul, siis saadeti mind sealt edasi endokrionoloogi juurde, kuna mul oli liigne meessuguhormoonide tase. Endokrinoloog siis diagnoosis mulle kilpnäärme haiguse ja lisaks polütsüstiliste munasarjade sündroomi. Ma olin väga kurb sel hetkel, ma mäletan.. Ma ei saanud aru, mida need diagnoosid tähendavad, ma ei saanud aru, mida ja kas ma pean enda elus muutma.. ma olin segaduses ja kahjuks pean ütlema, et mingit tuge ja selgitust arst ei andnud. Aga need kaks asja olid mu kaalutõusu põhjustanud, asi ei olnud ainult mu kehvas toitumisharjumuses. Nende haiguste tõttu ladestuvad kõik magusad asjad, mida ma sõin ja ma ei kulutanud seda liikumisega lihtsalt ära. Ma mäletan, et nii naistearst kui ka endokrinoloog ütlesid mulle, et ma pean alla võtma, siis saan terveks. Ma proovisin ja ei saanud, ma proovisin ja sain, ei saanud, sain ja ei saanud hakkama sellega. See oli mega suur võitlus enesega. Raske oli endale selgeks teha, et tervislik toitumine on mu ainuke võimalus, nu muidugi sain ka ravimid peale, kuid peamine oli ikkagi toitumise muutmine. Ma jändasin üksi päris pikalt, enne kui professionaalset abi sain. Tänaseks ma olen 5 kuuga 8 kg alla võtnud. Kuidas ma siis seda tegin?

Nagu üleval pool juba mainisin, siis üksi ma sellega hakkama ei saanud. Iga kord kui endokrinoloogi vastuvõtul käisin, küsis ta palju olen alla võtnud, aga ma ei olnud! Ma olin nii kurb ja lootusetus olukorras.. siis ühel vastuvõtul ma küsisin ise toitumisnõustaja juurde suunamist (ma ise ka ei tea, kus see mu pähe oli järsku tulnud), ja see suunamine käis imekähku, ma ei pidanud isegi põhjendama.. Hiljem mõtlesin, et aga miks ma pidin seda ise küsima, miks mulle seda kohe ei pakutud arsti poolt!? Miks, miks, miks oli mu peas. Aga see selleks. Pärast seda, kui ma esimest korda toitumisnõustaja juures käisin, ma nutsin, ma nutsin ikka pikalt. Ma ei nutnud sellepärast, et ma enam suhkrut näost sisse ei saa ajada ja pean valgete toodete asemel juurvilju sööma. Ma nutsin sellepärast, et ma olin mitmeid kordi arsti juures käinud ja keegi ei selgitanud mulle, mis minuga päriselt toimub. Mitte keegi ei teinud mulle mu olukorda paremini selgemaks, kui seda tegi toitumisnõustaja! Ma sain häid juhiseid ja ta jälgis mind paar kuud ja tänu sellele ma saavutasin selle, kus ma praegu olen. Aitäh talle selle eest, ta teeb head tööd.

Toitumine

Kui alguses ma jälgisin väga konkreetselt nõustaja juhised ja kaalusin oma toitu ja panin nutridatasse kõik kirja, siis nüüd ma enam nii ei tee. Kuigi võiks süsivesikuid, rasvu ja valke lugeda küll. See nõuab aga jällegi harjumist ja distipliini. Ma ei söönud 2 kuud järjest magusat, varem ma sõin igapäevaselt vähemalt ühe šokolaadi. Pärast kahte kuud oli mu enesetunne nii hea! Ma ei olnud enam nii väsinud kogaeg ja mingi hetk lõpetasin antidepressantide tarvitamise. Ma jõudsin palju rohkem kõndida – ma ei hingeldanud enam tava tempoga kõndides, mul oli rohkem tuju kõndimas käia. Ma ei olnud enam nii palju nukker. Ma leidsin endas jõudu.

Mis ma siis sõin? Hommikusöök – alates sellest ajast on olnud igal hommikul mu laual puder. Võib olla mõni üksik hommik on vahele jäänud, aga julgen väita, et neid kordi saab ühe käe sõrmedel lugeda.

Varem olin ma puhtalt emotsiooni sööja. Ma sõin vähe aga ebatervislikult ja palju magusat. Tavaliselt kui šokolaadi ostsin, siis ma ei võtnud sealt vaid paar tükki, vaid sõin terve tahvli korraga ära. Ja nii võis olla iga päev.

Nüüd aga ma söön rohkem ja tervislikku kraami.

Minust on saanud hommikukohvi jooja

Jah, ma olen 28aastane ja ma saan öelda, et hakkasin nüüd kohvi jooma. Siiani olen joonud lihtsalt neid 3in1 lahustuvaid kohvisid, seda on ka haruharva ette tulnud. Eile just otsin ise oma elu teise 500 grammise paulig kohvi. Nüüd saab vist öelda, et olen täiskasvanuks saanud – nüüd kui ma ostan ise endale kohvi ja joon seda. Kõik sai alguse sellest, kui täitsin tööülesandeid asenduskodus, tähistasime lapse lasteaia lõpetamist ja perekodu kasvataja pakkus kohvi ja ma viisakusest võtsin tassi kohvi ja mulle hakkas see nii hirmsasti meedima, et järgmine päev ostsin endale koju ka paki kohvi. Ma ei joo palju kohvi, tavaliselt üks tass hommikul, suur osa on piim. Igal hommikul ei joogi, vahel pole seda isu.

Lõuna ja õhtusöök on sarnased, kuid ma ei söö iga päev lõunal ja õhtul sama toitu. Aga enamasti tatar, kartul, juurviljad, kana, vahel on täiesti taimne toit, kala hakkliha, peet, värske salat. Rohkem võiks süüa juurvilju ja kiudaineid, ka vahepaladega on veidi nukker, neid palju mu toidulaual pole. Kuid armastan näksida pähkleid ja puuvilju vahepalaks.

Mida aeg edasi, seda kergemalt ma võtan seda toitumise asja, olen lubanud endale ka väikese šokolaadi ja nende kuumade ajal oli jäätis hädavajalik. Tegelikult oleks hea, kui ma ka seda ei teeks, kuid õnneks pole mu kaal tagasi läinud, vaid seisab paigal, ka see on saavutus.

Lisaks kaaust alla võtmisele ja tervislikule eluviisile olen ma tänu sellele teekonnale ise endale rohkem meelidma hakanud. Ma ei ole enam enda vastu nii karm.

Liikumine

Lisaks toitumise muutmisele olen ka rohkem liikuma hakanud. 10 km jalutuskäigud ei ole minu jaoks enam rasked. Varem ma tavatempoga kõndimise ajal hingeldasin nagu oleks maratoni jooksnud. Jah ma käin ainult kõndimas, sest joosta mulle ei meeldi. Ma olen proovinud mitmeid kordi.. aga ei, ei meeldi. Vahepeal tegin ka koduseid trenne, enne koroonakriisi käisin MyFitnessis rühmatreeningutes. Trennis käimise harjumust peab veel harjutama

Mu teekond ei ole kindlasti veel läbi. Nagu varem mainisin siis vahepeal tuli tagasilangus selles osas, et ma sõin jälle magusat, mida tegelikult ma ei saa teha, mul ei ole vaja seda. Hiljuti kirjutasin iseendale kirja just sellise sisuga, et mul pole magusat vaja süüa, see teeb mu kehale halba, mulle teevad head puu-ja juurviljad jms. Ma ei oska öelda, kas see aitab. Sellest on üsna vähe aega möödas, kuid vajadusel kirjutan endale sadu selliseid kirju. Ma tahan terveks saada ja ma saan seda ainult läbi tervisliku eluviisi.

Mida ma veel olen õppinud oma teekonnal, on see, et ainult mina saan enda elu paremaks muuta!!!

See nädal aega, mis ma Jaanika juures Laagris veetsin, õppisin, et Laagri ei ole Tallinn. Samuti õppisin, et sõprussuhted - ükskõik kui keerulised need võivad vahepeal olla - on nii olulised meie elus. Me pole vahepeal pikalt suhelnud ega näinud, ühelt poolt selle tõttu, et elud lihtsalt lähevad erinevat rada ja teisalt ka see, et ma elan nüüd Viljandis. Aga kui me üle pika aja jälle kohtume, siis on alati see tunne, et lähme edasi sealt, kus viimane kord pooleli jäi. Meil alati jätkub jututeemasid, me mõistame teineteist, meil on koos naljakas, me anname ka üksteisele ruumi,me kuulame, me arvestame üksteisega. Jaanika on Laagris elanud 2a,mina varsti sama palju Viljandis ja ma olin esimest korda tal külas. Meie koos veedetud aeg oli väga tore. Pühapäeval me suurt midagi ei teinudki, käisime poes ja sõime, vaatasime telksi. Esmaspäeval käisime Kloogarannas päevitamas ja ujumas, mina teist korda elus seal, väga mõnus oli ja rand oli inimesi täis. Ebameeldiv kogemus oli välikäimlaga - sinna lihtsalt polnud võimalik istuda. Nalja sai meil palju! Teisipäeval käisime kinos, vaatasime filmi "Eesti matus". Jaanika sõnul kiideti seda filmi taevani aga meie jaoks jäid paljud kohad arusaamatuks, naerda sai natuke küll, aga teistele ei soovitaks seda kui mega head filmi, mida peab nägema. Kolmapäeval me pikalt vedelesime niisama ja siis käisime vanalinnas ja pelgulinnas veidi kõndimas. Neljapäeval samuti me vedelesime pool päeva ja õhtul tegime 10 km kõnni Laagri vahel. Reedel käisime shoppas, me mõlemad tahtsime minna Kukupesasse, see uus suur pood pärnu mntl. Ostsime sealt tükishampooni mõlemad. Jaanikal juba oli kodus ja andis mulle seda proovida ja ma olin müüdud. Kuna mu peanahk on suht hellake ja tihti sügeleb pärast pesu ja õiget šampooni pole ma seni leidnud, siis kahest korrast selle tükishampooniga pesemisest tundsin, et ma vajan seda ka oma ellu! Ostsingi sellise, mis on peanaha kuivuse vastu. Vaatab siis kui olen kauem kasutanud, kas on olukord paranenud. Seda võiks ju vist ka siis siin kajastada!? Me jõudsime oma linna tuuril reedel suht hilja koju, natuke vedelesime, vaatasime filmi, siis tuli Jaanika peiks koju, sõime koos õhtust ja siis sättisime Jaanikaga endeid välja. Mõtlesime, et teeme väikse tiiru öises vanalinnas, vanade heade aegade mälestuseks. Tegime end ilusaks ja kohustuslikud selfid ka! Läksime kõigepealt Cubanitasse, võtsime mohhiitod ja snäkivaagna. Rahvast oli väga palju, pole ammu sellise sumina sees aega veetnud. Sealt edasi liikusime laborisse, tegime kumbki 5 shotti ja sellega meie alkoholi tarbimine piirdus, ülejäänud aja jõime vett. Käisime korra routes ka. Vaatasin neid inimesi ja enamus olid meist ikka palju nooremad, 20a alguses. Mida kauem (me polnud üldse kaua väljas) me olime, seda rohkem tundsime, et oleme juba vanad sellise melu jaoks. Pool 2 olime kodus tagasi ja läksime kohe magama. Tore aeg oli küll, aga ei jaksa ja isegi ei taha alkoholi juua sellistes kogustes kui seda varem tehtud sai. Lõppkokkuvõttes oli ikka tore pidu, nägi rahvast ja melu. Ilmselt see oli viimane selline väljas käimine jälle mõneks ajaks, enne tõsisemaid piiranguid, mis meid ees ootavad. Nädala võtan kokku, et oli tore viimane puhkuse nädal enne tööle tagasi minemist. Külas on tore küll, aga kodus on ikka alati parem kui kuskil mujal. Kodu ei asenda miski.

Laupäeva hommikul oli äratus 5.15,sõitsin rongiga Tallinnasse. Balti Jaamast läksin trolliga mustamäele Siiri juurde, et nendega siis Piritale minna, et praamiga Aegnale minna koos Siiri, Aleksi ja Jannoga. Sadamas tekkis segadus. Osa inimesi arvas, et praam sõidab naissaarele. See tekitas meis segadust et oleme vales kohas.. Tegelikult aga meil oli kõik õige. Pärast veel mõtlesime et kuidas see inimene reageeris kes oli koguaeg arvanud et sõidab naissaarele. Inimesi oli nii palju, et me ei saanud kohe istumagi. Kaks inimest laiutasid ühe pingi peal, kuhu mahuks 5 inimest. Lõpuks pressisime end sinna Siiriiga.

Saar on väike aga väga mõnus oli seal matkata. Tegime vahepeal pikniku-tegime snäkid asjad kaasa, tegime pilte, käisime ujumas-vesi oli väga mõnus soe. Päeva lõpus oli mul 28 000 sammu. Umbes tunnike enne tagasi minemist olime kõik suht väsinud ja ootasime praami kai ääres istudes.

Õhtul kui olime Siiri ja Janno koju jõudnud, käisime kordamööda pesus ja tegime end korda ja läksime Telliskivisse. Janno sõitis Bolt Drivega sinna, päris mugav ja hea lahendus linnas. Võtsime Aleksi ka peale. Sõin F-hoones ülihead riisi hiidkrevettidega, magustoiduks juustukook. Pärast F-hoones söömist läksime Nümfi kokteile jooma. Ma polnud seal varem käinud aga Janno ja Siiri kiitsid. Võtsin seal mingi värske marja kokteili ja see maitses nagu mingi mahl isetehtud. Kõige rohkem mulle meeldis et kui maha istusime toodi meile kohe ka vesi klaasis ja seda täideti kohe kui klaas tühi oli. Kokteili koht, seal süüa ei saa, aga täitsa meeldis. Kaua me seal ei olnud, sest väsimus hittis meid kõiki lõpuks nii ära.

Pühapäeval käisime Siiriiga Reidi teel kõndimas. Oli väga tegus nädalavahetus. Tore Aegna matk ja tore olemine koos Siiriiga. Aga koju ma pühapäeval siiski ei läinud, vaid õhtul kui olime Siiriga toidu valmis teinud ja söönud, sõitsin Laagrisse Jaanikale külla.

Melu melu melu

Aknast välja vaadates märkad inimesi pildistamas kirikut - kohalikud seda ei tee. Folgi telklaager maja kõrval kiriku õueplatsil. Inimesi liigub linnas oluliselt rohkem, ka välismaist keelt on palju kuulda, isegi praegu keerulisel ajal, kus reisimine ei ole nii lihtne. Selline tore sumin kostab kodu aknast sisse. Mu kodu asub Viljandi kesklinnas, kõik on käe jala juures ja nii ka Viljandi Lossimäed, kus põhiline folgi melu toimub. Kuigi on tuuline ja tuul liigub erinevat pidi, siis kostub see melu ilusti tuppa ära. Alguses oligi plaan või mis plaan, arvasin, et jälgingi folgi melu sel aastal kõrvalt, sest müügil on ainult päevapassid ja mingid piirangud on siiski peal. Kuid nagu me teame on spontaansed otsused need kõige paremad J Kui üks tore tuttav Tallinnast kirjutab ja küsib kas ma folgile lähen, et tema plaanib minna õhtul Zetosid kuulama, siis ma ei lase kaks korda seda endale öelda, vaid ostsingi ka päevapassi ära ja hoolimata, et sain päevapassi eest folgil olla pool päeva, siis oli see otsus see pass osta igati väärt. Elamused on väärt seda raha (pass ei olnud meeletu hinnaga -35eurot). See oli mu elu kolmas Viljandi folgi elamus. Esimene oli aastal 2019, sõbranna töökaaslasega käisime ühel päeval ühel kontserdil (siis sai osta eraldi kontserdi pileteid kui ka lihtsalt 2 euroseid folgi ala pääsmeid), tulime rongiga Tallinnast hommikul ja õhtul kohe tagasi. Teine oli eelmisel aastal, 2020, kui koroona tingimustes tehti kaks kontserdi päeva sama kavaga, siis olin oma esimese Viljandi tuttavaga seal terve päeva, mis oli ka väga mõnus. Kuid kõige rohkem meeldis see eilne kogemus. See oli spontaanne, väga toreda seltskonna ja muusikaga. Ja sellised hetked on elus tegelikult nii hinnalised. Inimesed naeratasid ja olid rõõmsad. Mina naersin ja olin hinges tänulik ja rõõmus.

Igatahes Viljandi on folgi pealinn ja see mõnus melu ja olu on nii minu, et ma naudin seda siin kodus diivanil istudes ka, kui aknast kostub inimeste sumin ja veidi kergelt tümpsuv folgi muusika.

Kui varasemalt tegin ehteid mõeldes rohkem sellele, mis teised võiks kanda ja mis neile meeldida võiks - püüd hirmsasti meele järele olla. Siis nüüd see ehete rekonstrueerimine on pannud ka mind rohkem enda sisse vaatama ja mõtlema, mida mina kannaksin. Vahepeal oli kõrvaehete valmistamisega ja instagrami postituste tegemisega suur paus. Seda just sel põhjusel, et olen rohkem iseendasse vaatama hakanud – mitte ainult vaimsest seisukohast vaid ka loomingulisemal tasandil. Mulle on alati meeldinud enda ette nokitseda ja nüüd mõistsin, et pean samamoodi jätkama, mitte meeletult püüdlema teistele meele järele olla. Samamoodi lähtun ka ehete valmistamisel – vaatan enda sisse.

Eelmises instagrami postituses mainisin ka, et see paar on rohkem minulikum, kui see, mis nad enne olid. Vahel kaotame kõik sihi, kuid oluline on see, et me selle taas üles leiame – varem või hiljem.