#uusalgus

Ma vahepeal käin siin ja vaatan oma vanu postitusi.. siis võtan uue postituse akna lahti ja üritan kirjutada.. kuid midagi ei tule. täna sattusin jälle siia oma postitusi lugema ja avastain, et mu viimane postitus oli täpselt 1 aasta tagasi. oi

see sügis on eriline erinevate tähtpäevade poolest.. ühe just nimetasin :D pole 1 aasta siia midagi kirjutanud- vahepeal on nii palju juhtunud.

3 a tagasi ma otsustasin Tallinnas asjad kokku tõmmata, tulin üksi koos oma Corneliusega Viljandisse elama nii, et ma ei teadnud siin mitte kedagi. Kõik oli uus - varem olin Viljandis ainult 2 korda käinud. Praegu tagasi mõeldes üllatun üha enam, et kus see julgus mul tuli. kust see mõte tuli. kust see kõik tuli. Minu jaoks oli see tõepoolest tabula rasa - uus leht elus. 2 aastat töötasin linnavalitsuses tugiisikuna ja nüüd selle aasta septembris sai juba 1 aasta kriminaalhooldusametnikuna töötatud. Uskumatu, kuhu aeg lendab. Hiljuti pärjati mind parima uue riigiametniku nominatsiooniga. Võit läks kellelegi teisele, kuid minu jaoks on nominatsioon ka juba suur võit. Juba see, et mind märgati. Algus kriminaalhoolduses oli päris väljakutsete rohke - olin ju ainult 2 nädalat tööl olnud, kui vanemad olijad jäid äkitselt haiguslehele ja mina koos teise uuega siis proovisime uppuval laeval ellu jääda. Ausalt, see oli päris keeruline. Arvestades kõike seda, et kriminaalhooldusest oli mul alustades 0 teadmist, 0 kogemust ning 0 ettekujutust sellest tööst. Minu suureks plussiks oli kogemus sotsiaaltöötajana, ei kartnud neid inimesi, kes seal vastuvõttudel käivad. Muust osast ma ei teadnud mitte midagi. Nüüd aga 1 aastaga olen meeletult palju õppinud sellest ametist ja ma arvan ka, et ma olen inimesena kasvanud.

Viljandisse tulles üsna kohe hakkasin ma ka rahvatantsu trennis käima, sellel suvel oli siis esimene Viljandimaa tantsupidu, kus sai osaleda. Mu esimene tantsupidu üldse.

Vahepeal tekkis segane olukord mu elus - esile kerkis küsimus kas minna Tallinnasse tagasi - ma vahepeal hirmsasti tahtsin sinna, aga nüüdseks olen aru saanud, et see oli ilmselt lihtsalt mingi mälestus või igatsus. Reaalsuses tunnen, et Viljandi on minu linn, leiaks nüüd siin ühe toreda inimese ka, kellega elu siin nautida.

magistritööga endiselt tegelen, püüan selle tuleval talvel ära kaitsta.

endiselt tegelen käsitööga - viin ikka ehteid Svetasse müüki. hiljuti käisin neid vaatamas. mul hea meel, et ma saan neid endiselt sinna viia, inimestele pakub huvi. Kahjuks töökoormuse ja magistritööga seonduvalt ei ole väga palju uut midagi tulnud.

olen tänulik selle üle, mis mu elus on

kõik selles on nii selge

sulle ja teile

vähemalt miski ei saanud aru

vaikus enne surma

kõiges eitamine

ja siiski kõiges

uue alguse lootuses

tulebki tema

 ja miski ei hooli meist

ja sina sellest kõige vähem

ära kunagi usalda teda

pettus pettus ja kõiges

11.10.19 oli siis mu viimane tööpäev Põhja-Tallinnas. See oli natuke isegi kurb. Kuid iga lõpp on millegi uue algus. Laupäeval aitas Agris mul osad asjad juba Viljandisse tuua. 15.10.19 tõin ülejäänud asjad koos töökaaslaste abiga järgi. Kõige viimased asjad said Viljandisse alles 26.10.19, sh jalgratas. Nüüd on kõik mu asjad Viljandis ja Pelgulinna korteri võtmed on ka üle antud. Kolimisest siis nii palju, et kolisin kolmes osas, kuid asjad pole päris lahti pakitud siiani. Natuke olen jõudnud asju sättida, kuid päris paika loksuvad asjad ajaga. Kiire elutempo juures, siin mõtlen koolitööde tegemist eriti, ei ole jõudnud väga asjade lahtipakkimisega tegeleda ja nii ma elasin esimesed paar nädalat segaduse sees. Nüüd on juba olukord täitsa enam vähem. :) Tunnen end oma uues pesas hästi ja tundub, et Corneliusele ka sobib.

Uus töö - tänase seisuga olen täpselt 8 päeva seal käinud. Töökaaslased on toredad, sõbralikud ja abivalmid. Minu töö sisuks on siis käia lastekaitsjate poolt määratud peredes korra kuni kaks korda nädalas, ja toetada nende toimetulekut, laste kasvatamisel, asjaajamistel jms igapäevaelu toimetustes. Olen tänaseks kohtunud viie erineva perega, kelle elud on päris rasked, kellel on kirju minevik. Kuid mina võtan neid sellistena nagu nad on ja toetan ja suunan neid. Minu võmuses ju mud polegi, rääkida ja toetada. Oma töögraafikut saan üldjuhul ise sättida, ette on nähtud 4 kodukülastust päevas, vahel tuleb ette ka võrgustikku kohtumisi. Kabinetti ega töölauda mul pole, kuid praegu alguses saan ühte tuba kasutada. Kui töö juba selge, siis ongi mu tööpõld ainult perede juures käia, istumise tunde ma ei tee. STAR programme ja aruandeid täidan kodus tööarvutis. Mulle täitsa meeldib. Ja nende kodukülastustega õpin rohkem ka linna tundma. :) 

Üks lastekaitsja kutsus mind rahvatantsu trenni, homme on esimene trenn! Igal kolmapäeval hakkab see olema.. see mulle meeldibki, et on kora nädalas. Ja natuke end füüsiliselt liigutada teeb ju ainult head.

Koolis käimine Viljandist tundus mulle alguses toredam kui nüüd kui reaalsus käes on. Hommikuti vara ärkamine, Tallinnas ühikas ööbimine, palju raha läheb toidu peale, ja koju saan ainult bussi- või rongigraafiku alusel, mis tähendab, et vahel peab palju ootama.

Aga still I like it here. Sest vaadake neid pilte, mis ma alles lisasin!!! :)