#toitumine

See on kindlasti teema, millest paljudel ei ole nii lihtne kirjutada ega rääkida. Nii ka minul. Kuid nüüd tunnen, et olen valmis oma lugu jagama. Ma usun, et kõikidel inimestel on mingil perioodil olnud teemaks kaal, iseenesega rahul olemine. Minul on olnud see suur teema pikka aega. Enne Viljandisse kolimist, ma olin täiesti normaalkaalus, kuid pidasin end siis väga paksuks ja polnud kunagi rahul. Äärmustesse midagi ei läinud, lihtsalt ma polnud üldse rahul, kohe üldse mitte! Pool aastat pärast Viljandisse kolimist, tõusis mu kaal välk kiirusel 64 pealt 81 peale. See viis mind päris tumedasse kohta, kui nüüd tagant järgi mõelda, siis ma nii ei tundnud. Ma olin segaduses, ma ei saanud aru, miks see nii on. Aga kuna ma pean käima igal aastal kolposkoopia uuringul, siis saadeti mind sealt edasi endokrionoloogi juurde, kuna mul oli liigne meessuguhormoonide tase. Endokrinoloog siis diagnoosis mulle kilpnäärme haiguse ja lisaks polütsüstiliste munasarjade sündroomi. Ma olin väga kurb sel hetkel, ma mäletan.. Ma ei saanud aru, mida need diagnoosid tähendavad, ma ei saanud aru, mida ja kas ma pean enda elus muutma.. ma olin segaduses ja kahjuks pean ütlema, et mingit tuge ja selgitust arst ei andnud. Aga need kaks asja olid mu kaalutõusu põhjustanud, asi ei olnud ainult mu kehvas toitumisharjumuses. Nende haiguste tõttu ladestuvad kõik magusad asjad, mida ma sõin ja ma ei kulutanud seda liikumisega lihtsalt ära. Ma mäletan, et nii naistearst kui ka endokrinoloog ütlesid mulle, et ma pean alla võtma, siis saan terveks. Ma proovisin ja ei saanud, ma proovisin ja sain, ei saanud, sain ja ei saanud hakkama sellega. See oli mega suur võitlus enesega. Raske oli endale selgeks teha, et tervislik toitumine on mu ainuke võimalus, nu muidugi sain ka ravimid peale, kuid peamine oli ikkagi toitumise muutmine. Ma jändasin üksi päris pikalt, enne kui professionaalset abi sain. Tänaseks ma olen 5 kuuga 8 kg alla võtnud. Kuidas ma siis seda tegin?

Nagu üleval pool juba mainisin, siis üksi ma sellega hakkama ei saanud. Iga kord kui endokrinoloogi vastuvõtul käisin, küsis ta palju olen alla võtnud, aga ma ei olnud! Ma olin nii kurb ja lootusetus olukorras.. siis ühel vastuvõtul ma küsisin ise toitumisnõustaja juurde suunamist (ma ise ka ei tea, kus see mu pähe oli järsku tulnud), ja see suunamine käis imekähku, ma ei pidanud isegi põhjendama.. Hiljem mõtlesin, et aga miks ma pidin seda ise küsima, miks mulle seda kohe ei pakutud arsti poolt!? Miks, miks, miks oli mu peas. Aga see selleks. Pärast seda, kui ma esimest korda toitumisnõustaja juures käisin, ma nutsin, ma nutsin ikka pikalt. Ma ei nutnud sellepärast, et ma enam suhkrut näost sisse ei saa ajada ja pean valgete toodete asemel juurvilju sööma. Ma nutsin sellepärast, et ma olin mitmeid kordi arsti juures käinud ja keegi ei selgitanud mulle, mis minuga päriselt toimub. Mitte keegi ei teinud mulle mu olukorda paremini selgemaks, kui seda tegi toitumisnõustaja! Ma sain häid juhiseid ja ta jälgis mind paar kuud ja tänu sellele ma saavutasin selle, kus ma praegu olen. Aitäh talle selle eest, ta teeb head tööd.

Toitumine

Kui alguses ma jälgisin väga konkreetselt nõustaja juhised ja kaalusin oma toitu ja panin nutridatasse kõik kirja, siis nüüd ma enam nii ei tee. Kuigi võiks süsivesikuid, rasvu ja valke lugeda küll. See nõuab aga jällegi harjumist ja distipliini. Ma ei söönud 2 kuud järjest magusat, varem ma sõin igapäevaselt vähemalt ühe šokolaadi. Pärast kahte kuud oli mu enesetunne nii hea! Ma ei olnud enam nii väsinud kogaeg ja mingi hetk lõpetasin antidepressantide tarvitamise. Ma jõudsin palju rohkem kõndida – ma ei hingeldanud enam tava tempoga kõndides, mul oli rohkem tuju kõndimas käia. Ma ei olnud enam nii palju nukker. Ma leidsin endas jõudu.

Mis ma siis sõin? Hommikusöök – alates sellest ajast on olnud igal hommikul mu laual puder. Võib olla mõni üksik hommik on vahele jäänud, aga julgen väita, et neid kordi saab ühe käe sõrmedel lugeda.

Varem olin ma puhtalt emotsiooni sööja. Ma sõin vähe aga ebatervislikult ja palju magusat. Tavaliselt kui šokolaadi ostsin, siis ma ei võtnud sealt vaid paar tükki, vaid sõin terve tahvli korraga ära. Ja nii võis olla iga päev.

Nüüd aga ma söön rohkem ja tervislikku kraami.

Minust on saanud hommikukohvi jooja

Jah, ma olen 28aastane ja ma saan öelda, et hakkasin nüüd kohvi jooma. Siiani olen joonud lihtsalt neid 3in1 lahustuvaid kohvisid, seda on ka haruharva ette tulnud. Eile just otsin ise oma elu teise 500 grammise paulig kohvi. Nüüd saab vist öelda, et olen täiskasvanuks saanud – nüüd kui ma ostan ise endale kohvi ja joon seda. Kõik sai alguse sellest, kui täitsin tööülesandeid asenduskodus, tähistasime lapse lasteaia lõpetamist ja perekodu kasvataja pakkus kohvi ja ma viisakusest võtsin tassi kohvi ja mulle hakkas see nii hirmsasti meedima, et järgmine päev ostsin endale koju ka paki kohvi. Ma ei joo palju kohvi, tavaliselt üks tass hommikul, suur osa on piim. Igal hommikul ei joogi, vahel pole seda isu.

Lõuna ja õhtusöök on sarnased, kuid ma ei söö iga päev lõunal ja õhtul sama toitu. Aga enamasti tatar, kartul, juurviljad, kana, vahel on täiesti taimne toit, kala hakkliha, peet, värske salat. Rohkem võiks süüa juurvilju ja kiudaineid, ka vahepaladega on veidi nukker, neid palju mu toidulaual pole. Kuid armastan näksida pähkleid ja puuvilju vahepalaks.

Mida aeg edasi, seda kergemalt ma võtan seda toitumise asja, olen lubanud endale ka väikese šokolaadi ja nende kuumade ajal oli jäätis hädavajalik. Tegelikult oleks hea, kui ma ka seda ei teeks, kuid õnneks pole mu kaal tagasi läinud, vaid seisab paigal, ka see on saavutus.

Lisaks kaaust alla võtmisele ja tervislikule eluviisile olen ma tänu sellele teekonnale ise endale rohkem meelidma hakanud. Ma ei ole enam enda vastu nii karm.

Liikumine

Lisaks toitumise muutmisele olen ka rohkem liikuma hakanud. 10 km jalutuskäigud ei ole minu jaoks enam rasked. Varem ma tavatempoga kõndimise ajal hingeldasin nagu oleks maratoni jooksnud. Jah ma käin ainult kõndimas, sest joosta mulle ei meeldi. Ma olen proovinud mitmeid kordi.. aga ei, ei meeldi. Vahepeal tegin ka koduseid trenne, enne koroonakriisi käisin MyFitnessis rühmatreeningutes. Trennis käimise harjumust peab veel harjutama

Mu teekond ei ole kindlasti veel läbi. Nagu varem mainisin siis vahepeal tuli tagasilangus selles osas, et ma sõin jälle magusat, mida tegelikult ma ei saa teha, mul ei ole vaja seda. Hiljuti kirjutasin iseendale kirja just sellise sisuga, et mul pole magusat vaja süüa, see teeb mu kehale halba, mulle teevad head puu-ja juurviljad jms. Ma ei oska öelda, kas see aitab. Sellest on üsna vähe aega möödas, kuid vajadusel kirjutan endale sadu selliseid kirju. Ma tahan terveks saada ja ma saan seda ainult läbi tervisliku eluviisi.

Mida ma veel olen õppinud oma teekonnal, on see, et ainult mina saan enda elu paremaks muuta!!!

Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: «Teie olete mõrtsukas!»  Nagu piksest rabatud, võpatas meie kangelane ja pöördus ümber. Tema ees seisis pikk musta mantliga kogu.  «Teie olete mõrtsukas,» kordas võõras tumedalt.  Kangelase näost oli viimane kui veretilk kadunud, tardunud pilgul, nagu näeks vaimu, vahtis ta musta mantliga tegelasele otsa.  «Ma nägin,» kõneles võõras külma rahuga, ning mantlit seljast võttes paljastas oma rohelise pale, «kuidas teie selle noore ja elujõulise kodumaise kurgi oma kätega ära viilutasite». Järgnes pikk vaikus. „M-m-ma-ma ei teadnud, et s-s-see t-t-teie poeg oli,“ tõi kangelane sosinal kuuldavale oma vabanduse. „Ma teen seda kõikide maailma süütult tapetud juurviljade nimel. MA TEEN SU’ST SALATI!“ deklameeris mantlit kandev kurk võidukalt ning tõstis noa ähvardavalt pea kohale. „Arrrrrrgggghhhhhhh!“ kaikus üle söögisaali, kui paanikas kangelane tõi esile kõige vägevama karje, mida siinpool Tallinna piiri eales kuuldud. Kõikide kohalviibijate uudishimulikud pilgud koondusid meie kangelase poole. 

„Rahu, kallis sõber, ainult rahu,“ lohutasid kaaspraktikandid kangelast, „küllap võttis suur nälg sult reaalsustaju. Kõik on korras!“ Pärast 19 minutit paanilist nutmist, vaatas meie nimetu kangelane toas ringi: musta mantliga kogu asemel seisis seal kohkunud teenindaja, ning tumedates toonides keldri asemel oli sündmuspaigaks kena valgusküllane restoran. „Mnjaa, tõsi, kui ma ei ole pikalt süüa saanud, hakkan ma vahel tõesti segaseid asju ette kujutama,“ muigas ta laubal pärlendavat higi käega pühkides „seda juhtub tihti. Eriti kui ma keskendun briifi lahendamisele nii innukalt nagu praegu.“

TO BE CONTINUED