Taanilaps

aka I watched Inside Out and realised I have no idea what I’m going to do with my life

Hi, me again. It was a lovely lazy Sunday, I was doing my homework and then decided to watch a movie. Since I’d wanted to see Inside Out for a really long time now, I settled on that. Fast forward an hour and a half to me crying my eyes out, fast forward to two am to me having a panick attack about my future.

I have always had a plan for my life with every little detail thought out. For the first 17 and a half years of my life I wanted to become an actress/director. I had a school picked out, future workplace, all the plays and shows I wanted to starr in, the house I was going to live in etc. I knew exactly where I wanted to go and what I needed to do in order to get there. Everything was already in place.

Then came the surprisingly random decision to go on exchange. I still to this day don’t know why I decided to go through with that or what made me want to go in the first place. Somewhere in February 2016 I started looking for universities, I found something that sounded like maybe I wanted to study it. It was called something like English and European Cultures and Human Relations. I soon realised that that was definitely not what I was looking for in life. I didn’t really know what I was looking for, to be honest. All I knew was, that it had to be Denmark. There was no other option.

I came back from my year abroad with absolutely no clue of what I was going to do next. For some reason I announced that I was going to be a teacher. Now I had thought of this before, but in the context of becoming an Estonian or English teacher. Perhaps even Estonian or British Literature as those were the things I was interested in before I left. Now, however, I had set my sights on becoming ... wait for it... a primary school teacher. Let that sink in for a moment. Can you imagine me in front of a class of 20 or so students? Me? A person who hates children? That decision was once again influenced by the fact that I could study it in Denmark. Apart from marketing and tourism, teacher education is one of the few you could study in English. So it was settled, I was to become a primary school teacher.

Fast forward to February 2017, when the application process to Danish universities started and I realised that I have no idea how to do the whole thing. I found new specific admissions rules that I hadn’t seen before, more documents that I had to upload and so on. The deadline is March 15. I’m not sure if I’m going to submit my application, because what if I don’t get accepted? What if I do? What if it’s not really what I want to do? I was going to apply to Estonian universities as well, just in case I need a plan B, but now I’m thinking that maybe that should be my plan A. 

So last night, as I was contemplating my entire existence, I had a series of thoughts and questions run through my mind. What if I don’t want to be a teacher? It’s hard work and needs great organisational skills and if you look at my life, let’s be honest, there is no organisation. What if I don’t get accepted to any of my chosen universities? What if I took a year off to work and try to figure out what I really want to do? What if I joined the military and did my 9-11 months of service? (Honestly that idea is starting to sound more and more appealing) What if I just locked myself in my apartment and never left it again? What if I moved to Denmark regardless of whether I am accepted or not? What if I moved to somewhere else? 

With less than two months of school left, I am forced to make a decision that will affect the rest of my life. I’m not ready to do that, how can I make that decision if I can’t even decide what I want for lunch? Even by choosing to take a year off to work this out, I am still making a decision. One that I will second guess for the rest of eternity, because of who I am as a person. How do you expect me to choose my future if I sleep for 17+ hours a day and spend the rest dreading that I’m awake? I’m just so incredibly tired of everything, of school, of people telling me what I should and shouldn’t do, of existing. I just want to be in a quiet place by myself where I can just do my own thing. Even if that thing is sleeping for 23 hours, like I did a couple weeks ago. 

A while back I considered droping out, I didn’t want to go to school anymore. I felt like I couldn’t do it, but I also knew I didn’t want to do it all over again next year. I remember crying on the phone with my mom for two hours because she refused to let me go through with this. I felt like she didn’t even want to understand my situation and that she was just being mean. We agreed that I would stay, but that I didn’t have to be there any more than I absolutely had to. This meant that I chose not to go to any school events, including my graduation ceremony. I’m actually grateful that she persuaded me away from dropping out, because in less than four months, I’ll (hopefully) have my high school diploma and I’ll be free. 

I guess this didn’t really have a deep meaning to it, writing these thoughts down just helps me get them out of my head, which helps me sleep at night. 

Always and forever

Hi, it’s been a while, I know. I’ve wanted to write, but I just didn’t know how. Now I actually have a reason to write, so here we go...

As some of you may know, I’m going back to visit Denmark and as the date gets closer, I get more and more scared. There’s only a week left until I hop on a plane and head to my home away from home and I am terrified. Now don’t get me wrong, of course I’m excited to see my Danish family and friends again, but something in me has changed. I remember being so excited to go back for a visit when I first arrived in Estonia again. I kept looking at ticket prices and suitable dates, I couldn’t wait to get out of here. I kept listening to Danish music, watching Danish TV and reading Danish news. Reality hit when I had to go to school on the first of September. I did not want to be there, my classmates seemed really immature to me, my class teacher was way too enthusiastic, I only knew like three people. The second day was even harder because classes started and I realised that I had a chance to graduate with a medal. This put extra pressure on me as I still had no idea what was going on around me. 

I had gone to school for a week when I fell into a deep hole and saw no way out. I didn’t want any of this, I felt like I couldn’t handle what was going on, it was too much, I was tired of being tired all the time. I wasn’t good enough, it was all my fault, I was lying to people when I said I loved them, I don’t know how to feel, I had lost interest in everything that I used to enjoy, I didn’t want to exist anymore. I was hospitalized the next day, diagnosed with depression. There you go, the cat’s out of the bag now. I stayed away from school for three weeks. I’m slowly doing better now, but I don’t feel the same way about Denmark. As I said, I’m still looking forward to seeing everyone, but it’s different now. I can’t quite put my finger on it, I think it’s me realising that it’s only for a short while,but don’t quote me on it. And I’m afraid that going there and coming back again is gonna shove me back into that hole, where I never want to be again.

So why am I afraid, you may ask. Well, there are those practical fears, like “What if I lose my luggage?”, “What if I miss my flight back to Estonia?” (let’s be real here, 8:50 on a Sunday morning is way too early for a flight), “What if I lose my documents?”, “What if I miss my transfer in Riga?” etc. Those are pretty real things, to me at least. I know I shouldn’t worry over these things but I just can’t help it. Then we get to frears like “What if I’m not ready? What if it’s too soon?” which again, very real. “What if I’ve changed and they’ve all changed over these past four months, so that we don’t se eye to eye anymore and these 10 days are gonna be spent in awkward silence and everyone being uncomfortable? What if nobody cares that I’m coming?”

My Danish family has a new exchange student this year, a girl from Belgium, and from what I’ve heard she’s really nice. While I’m glad they’ve decided to open up their home to another student, I am once again scared. What if she’s so much better than me (she already is, to be honest, she spoke Danish since she got there)? What if they like her more than they liked me? What if she’s more of a family member than I ever was? What if she get’s along with everyone so much better. What if she has a lot of friends who come over and they do stuff together (unlike me)? What if it’s going to be awkward (I know it will, I’ve said hi to her once while skyping with my little sister and it was awkward)? And that brings me to another point: what do I call her? Do I say “my sister”, “my host sister”, do I just call her by her name? While we’re on the topic of names and nicknames, I don’t know if I should call my Danish parents “mom” and “dad”. I’ve done it all the time when talking with my siblings, but I don’t think I said it to them personally. I’ve started using mom when writing with my Danish mom, but I just don’t know. But you could just ask them about it, no nope nopeity nope nope no, you don’t understand how much I can not do that. I’ll figure something out eventually.

I’m afraid to meet certain people again because of what I did and said when I last saw them. It’s been bugging me this whole time and I know it’s going to be awkward and embarrassing for me. I’ve told myself time and time again not to have any expectations regarding this, but I’m only human. Of course I want everything to feel like it did then, I’d like to be as close again. But I know that it’s not going to happen. Nothing lasts forever, as they say. But if you, by any chance, happen to read this, I hope you know that I’m not sorry I said it, but I don’t think it was what I actually felt.

So there you have it, folks. All of the reasons why I’m afraid to return. I’m sure there’s plenty more, but these are just the ones that ppped to my mind while writing this. And I’m gonna repeat myself again, I do want to see my friends and family, I do want to be able to hear Danish again, I do want to speak Danish again, I do want to eat Danish food again. I’m just a little insecure, that’s all.

Always and forever

ehk ma olen juba peaaegu kolm nädalat Eestis olnud.

Oeh, ma ei teagi nüüd, kust ma alustama peaksin. Mul on korraga nii palju ja mitte midagi öelda. Ma võiksin ju kirjutada tagasivaate oma aastale, aga kahtlen, kas keegi seda lugeda tahaks. Ma võiksin kirjutada nendest kolmest nädalast Eestis, aga mul ei oleks selle kohta mitte midagi kirjutada. Ma hakkan lihtsalt siit pihta, eks näis, kuhu ma välja jõuan.

Ma tahtsin sellest tegelikult eraldi postitust teha, aga seda tundus praegu natukene imelik kirjutada. Paar nädalat enne mu lahkumist käisime vanematega Taani kõige põhjapoolsemas punktis Grenås ja selle lähedal asuvas linnakeses Skagenis. Ilm ei olnud küll kiita, kuid mina olin ikkagi täiesti lummatud kogu sellest reisist. Me külastasime ka Skageni muuseumi, mis oli omamoodi huvitav kogemus. Me lahkusime kodust reede pärastlõunal ning tulime tagasi pühapäeval. Pühapäeva hommikupoole ning väikese osa päevast käisime isaga Aarhusis ARoSe kunstimuuseumis. Minu jaoks oli see kolmas kord, aga ARoS on selline koht, kuhu ma igal ajal hea meelega tagasi läheksin. Sel korral oli üheks näituseks Robert Mapplethorpe’i fotod. See oli täiesti võimas, ma ei teadnud temast enne eriti midagi, kuid pärast õhtul koju jõudes tegin väikese Google’i otsingu, et temast rohkem teada saada. Ütlesin isale ka, et kui ma kunagi mingi ime läbi peaksin rikkaks saama, siis tahaksin oma seinale Mapplethorpe’i pilte. 

Kuna mu vanem vend lõpetas gümnaasiumi, siis kaasnes sellega terve hulk tähistamisi ja traditsioone. Alates teklist, ning lõpetades studenterkørseliga, mis kujutab endast lahtise kastiga veokit, kuhu kogu üks gümnaasiumi lõpuklass end sisse seab, ning siis sõidetakse iga õpilase kodust läbi. Terve tuuri ajal juuakse muidugi tohututes kogustes, ning igas peatuses tehakse seda veel. Mikkeli klassi sõidu jaoks oli meie kodu viimaseks peatuseks, kuhu nad jäid pea kaks tundi hiljaks. Ka mina lõpetasin ju mingis mõttes gümnaasiumi, mind paluti oma kooli lõpuaktusele kõnet pidama. Ma ei teadnud absoluutselt, mida ma ütlema peaksin. Ma tegin oma tavapärast improvisatsiooni, tundus, et vähemalt lõpetajatele meeldis. 

Minu viimasel päeval oma Taani kodus, pidasime me Mikkeli lõpupidu, minu lahkumispidu, ning mu noorema õe, Elisabethi, lahkumispidu. Tema sõidab nimelt juuli lõpus vahetusaastale USAsse. See oli tegelikult äärmiselt tore, kui välja arvata fakt, et mina nutsin pidevalt. Peale pidu oli aeg jätta kõigiga hüvasti, võtta oma asjad, ning sõita YFU maja poole. Enne seda aga käisime viiekesi veel viimast korda jäätist söömas ning väiksel jalutuskäigul ühes linna pargis. Mul tulevad praegugi veel pisarad silmadesse, kui mõtlen nende viimaste hetkede ja hüvastijättude peale. Nagu üks tuttav mulle hiljuti ütles, et on ilmselge, et mul jäi süda ikka Taani. Ma ei maganud sellel ööl, järgmisel hommikul hakkasime Werbellinsee poole sõitma. Ma jäin bussis magama Taanis, ärkasin kuskil Saksamaa kiirteel ja mul sõitis katus ära. Mulle jõudis kohale, et see on päriselt, et me ei keera tagasi Taani poole. Ma mäletan selgelt, et kui me vennaga eelneval päeval sellest rääkisime, siis ütlesin talle, et ma tean küll, et ma sõidan kohe-kohe ära, aga osa minust loodab ikkagi, et ma viin kohe oma asjad ülesse oma tuppa tagasi, pakin lahti ja elan õnnelikult siin edasi. Ja sellel kiirteel sai selgeks see, et seda ei juhtu. Ma nutsin peaaegu terve tee sinna YES laagrisse.

 Ma ei maganud ükski öö sel nädalal. Ma ei maganud, kui me bussiga Eesti poole sõitsime. Ma ei maganud esimesel ööl Eestis. Ma ei julgenud korteris mitte midagi teha, ma ei julgenud oma voodis magada, sest see tundus nii võõras ja vale ja liiga üksik. Ma üritasin põrandal magada, aga sellest ei tulnud eriti midagi välja. Järgmisel hommikul otsustasin ma vanaemale külla minna. Enne seda käisin poest läbi, et talle üht-teist kaasa osta. Naine kassas ütles mulle eesti keeles tere ja küsis, kas mul kliendikaarti on. Ma ei osanud talle midagi vastata, lihtsalt seisin seal nagu kits autotulede valguses. Ma hakkasin nutma, sest ma ei teadnud, mida teha. 

Praeguseks on olukord vähem dramaatiline, kuid endiselt imelik. Ma mõtlen taani keeles, ning tõlgin väljendeid otse sealt üle. See lõppeb tavaliselt sellega, et mu laused on seosetud, või kaotavad selle mõtte, mida ma algselt tahtsin edastada. Kui keegi minuga räägib, ning ma tähele ei pane, siis vastan automaatselt taani keeles, endaga ma räägin loomulikult taani keeles. Mul on praegu liiga palju vaba aega, kooli alguseni on ka peaaegu poolteist kuud. Ma magan poole päevani, ning siis luban endale, et homme olen produktiivsem, kuigi reaalsuses pole ma kodust lahkunud viimased kolm päeva. Öeldakse ju küll, et aeg parandab kõik... kui palju aega selleks vaja on? 

Ma arvan, et kõige tähtsam või olulisem on see, et ma olen enda üle kuradima uhke. Ma suutsin ikkagi terve selle 11 kuud ära teha. Jah, mul oli raskeid hetki, ikka väga raskeid, kus minu jaoks tundus ainukeseks väljapääsuks tagasi Eestisse tulek, või midagi natuke lõplikumat. Sellest kõigest hoolimata ei andnud ma siiski alla, vaid võitlesin lõpuni, ning lõpp hea, kõik hea. Olen kindel, et kõik need positiivsed elamused ja mälestused kaaluvad kogu halva tuhandekordselt üle. Ütlen lihtsalt ühe korra veel, ma sain hakkama!

Kadri

                                                             //////

 I've been in Estonia for almost three weeks.

Phew, I don’t know where I should begin. I have so much and at the same time nothing at all to say. I could write a retrospective on my year, but I doubt anyone would like to read it. I could write about the three weeks I've been back, but I don't have anything to write about. I'm just gonna start here and see where I end up.

I wanted to do a separate post about this, but now it seemed a bit strange. A few weeks before my departure, my parents and I went to the northernmost point of Denmark, Grenå, and the nearby town of Skagen. Although the weather was not great, I was still totally fascinated by this whole trip. We also visited Skagen's museum, that was a great experience as well. We left home on Friday afternoon and came back on Sunday. My dad and I spent most of early Sunday in ARoS, the Aarhus Art Museum. For me it was the third time being there, but ARoS is the kind of place where I would gladly go back at any time. This time they haf an exhibition of Robert Mapplethorpe's photographs. It was quite amazing, I didn't know much about him before, but after I got home that evening, I made a small search on Google to find out more about him. I told my father that if I ever, by some miracle, become rich, I'd love to have some of his photos on my wall.

As my older brother graduated from high school, it was accompanied by a whole lot of celebrations and traditions. From the cap to the studenterkørsel, which is basically a decorated flatbed truck, where the entire class gets in and they will be driven through each student's home. Throughout the tour, of course, they will be drinking and even more at each stop they make. We were the last stop for Mikkel's class, and they were about two hours late. I also graduated from secondary school, in a way, so they asked me to make a speech to my school's graduation ceremony. I had absolutely no idea what should I say. I did my usual improvisational routine, it seemed that at least the graduates liked it.

My last day in my Danish home, we had a graduation perty for Mikkel, my farewell party, and my younger sister, Elizabeth's, farewell party. She's leaving for her exchange year in the US in late July. It was actually exctemely sweet and nice, except for the fact that I was crying for the msot of it. However, it was time to leave the party, say my farewell to everyone, take my things and drive to the YFU house. Before that, the five of us drove to the local park for ice cream and one last walk. I still tear up even now, when I think of these last moments and goodbyes. As one friend recently told me that it is obvious that I left my heart in Denmark. I did not sleep that night. The next morning, we began to drive toward Werbellinsee. I fell asleep on the bus in Denmark, woke up somewhere on the highway in Germany and I freaked out. It occurred to me that this was really happening, that we were not going to turn back towards Denmark. I remember clearly that I talked about that with my older brother the day before, and I told him that I know that I'm leaving any minute, but a part of me still hopes, that this is all a joke. That I'm going to take my things back to my room, unpack, and live happily ever after. And there on the motorway, it became clear that this will not happen. I cried almost the whole way to the YES camp.

I did not sleep any night that week. I did not sleep, when we drove to Estonia. I did not sleep the first night back in my apartment. I did not dare to do anything, I did not dare to sleep in my bed, because it seemed so strange and false and too lonely. I tried to sleep on the floor, but it didn't really work out. The next morning, I decided to go to my grandmother. Before that I went through the store to buy a some things to take with me. The cashier said hello to me in Estonian, and asked me if I had a membership card. I didn't know how to answer her, I just stood there like a deer in headlights. I just started to cry because I did not know what to do.

Today, the situation is less dramatic, but still weird. I think in Danish and translate phrases directly over from there. It usually ends with the fact that my sentences are incoherent, or lose the meaning of what I originally wanted to say. If someone speaks to me, and I'm not paying attention, I will automatically answer in Danish. I currently have too much free time, there's almost one and a half months left until school starts. I sleep for half the day, and then promise myself that tomorrow I'll be more productive, though in reality I have not left home for the last three days. There is a saying that time's supposed to heal everything ... how much time do you need?

I think the most important thing is, that I'm goddamn proud of myself. I did all of the 11 months. Yes, there were some really dark times, where the only way out seemed to be sent home, or something even more final. Despite everything, I still made it. And if the end is good, it's all good. I am sure that all of these positive experiences and memories will outweigh the bad ones a thousandfold. Let me say just one more time, I made it!

ehk miks ma ei taha Eestisse tagasi minna

Mul on Taanis jäänud kõigest 19 päeva. See on vähem kui kolm nädalat. 19-ne päeva pärast on see kõik läbi. Tõsi, mu vahetusaasta ei ole olnud just kõige roosilisem, aga see on siiski olnud totaalselt imeline.

Ma pole mitte kunagi olnud nii õnnelik, kui ma olen olnud siin Taanis. Ma olen siin elanud nüüd peaaegu 11 kuud, kuid ma olen esimesest päevast alates tundnud, et ma kuulun siia. Mulle tundub, nagu ma oleksin terve oma elu siin elanud, ning samal ajal tunnen, nagu oleksin ma siia tulnud alles eile. Isegi siis, kui mul ei läinud vahetusperega kõik hästi, tundsin ma siiski, et ma kuulun siia ja ma tahan olla Taanis.

Mul on imelised sõbrad ja maailma parim perekond, ma poleks ausalt ka osanud midagi paremat soovida. Mul on kõige lahedam klass, ning ma jään neid kohutavalt igatsema. Ma olen otsustanud, et kui nende lõpetamine on järgmisel aastal samal ajal mu enda lõpetamisega, siis pigem tulen ma siia ja tähistan koos nendega. Ma tunnen lõpuks ometi, et ma kuulun kuhugi, et ma olen kodus. See on imeline tunne, ning ma ei taha seda maha jätta. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas ma lähen tagasi ja hakkan üksinda elama, kui ma hetkel elan koos 7 teise inimesega. Ma tõesti ei oleks mitte kunagi osanud oodata, et ma hakkan koos elama 5 õe-vennaga, aga nüüd ma ei kujuta ette elu ilma nendeta.

Ma ei ole enam see inimene, kes ma olin enne siia tulekut. Ma ei oska enam nende inimestega suhelda, kes endiselt Eestis on. Mul ei ole nendega millestki rääkida. Andke andeks, aga ma ausalt ei taha ka. Ma ei tunne sellest oluliselt puudust. Aasta alguses üritasin ma olla toeks oma Eesti sõpradele, kuid mingil hetkel ma mõistsin, et see on okei, kui ma vahelduseks sean enda vajadused teiste omadest ettepoole. Sest see on minu elu, see ei ole mitte kellegi teise elada. Mitte keegi teine ei saa minu eest neid valikuid teha. See on minu ja ainult minu teha. Ma mõistan nüüd, et elu ei ole ainult ühes kohas paigal olemiseks. Ma tahan näha maailma, ma tahan kogeda asju, millest mul varem aimugi polnud, ma tahan eksida ära ühe suurlinna tänavatel, ma tahan edasi liikuda. Ning ma tunnen, et kui ma Eestisse tagasi tulen, siis ma lähen tagsi paigal olemisse. Ma ei saa teeselda, et seda aastat ei juhtunud.

Ma olen aasta algusest saadik otsinud võimalust Taani jääda. Lõpetada gümnaasium siin, ning peale seda minna Taani ülikooli. Üks osa sellest plaanist on endiselt jõus. See ei saa kindlasti lihtne olema, sest mu valitud erialasid õpetatakse ainult taani keeles, kuid ma olen valmis selle nimel vaeva nägema. Ma ei ole veel Eestisse jõudnudki, kuid ma ei suuda juba ära oodata, millal ma sealt jälle lahkuda saan.

Palun vabandust, kui see postitus kellegi tundeid riivas, aga ma lihtsalt pidin selle kirjutama. Ma ei suuda enam vastata küsimustele, et miks ma ei taha tagasi tulla ja et kas ma ei hooli neist siis enam. Muidugi ma hoolin, aga ma ei suuda Taanist lahkuda. Mu kodu on siin, mu süda on siin, ja ma ei taha seda maha jätta.

Kadri

                                                         /////////

or why I don’t want to go back to Estonia

I have 19 days left in Denmark. That's less than three weeks. This is all going to be over in 19 days. True, my exchange year was not always the rosiest, but it has, however, been totally wonderful. I've never been as happy as I've been here in Denmark. I've lived here for almost 11 months now, but I knew from day one that I belong here. I feel like I have lived here my whole life, and at the same time, I feel as if I have come here only yesterday. Even if it didn’t always work out with my host family, I still felt that I belong here, and I want to be in Denmark. I have wonderful friends and the best family in the entire world, I honestly couldn’t have wished for anything better. I have the coolest class, and I'm going miss them terribly. I've decided that if their graduation is at the same time with my own next year, I’d much rather come here and celebrate with them. I finally feel that I belong somewhere, that I am at home. It is a wonderful feeling, and I do not want to leave behind. I can not imagine how I'm going to go back and live alone, I’m living in a house with seven other people at the moment. I certainly would never have anticipated that I'm going to live with five siblings, but now I can not imagine life without them. I am no longer the person I was before I came here. I no longer know how to communicate with those people who are still in Estonia. I don’t have anything to talk about with them. Forgive me for saying this, but I honestly don’t even want to. I don’t miss it. In the beginning I tried to be there for my Estonian friends, but at some point I realized that it's okay if I occasionally set my own needs before those of others. Because this is my life, this is not someone else's life. No one else can make these choices for me. This is about me and nobody else. I gotta do this for me. I now realize that life is not meant to be lived in one place for the rest of your life. I want to see the world, I want to experience things that I never knew existed, I want to get lost in the streets of a large city, I want to keep moving. And I feel that when I go back to Estonia, then I'll go back to being stagnant. I can’t pretend that this year never happened. Since the beginning of my year in Denmark, I’ve been looking for a way for me to stay here. To finish the gymnasium here, and after that to go to a university in Denmark. One part of this plan is still in force. It surely won’t be easy, because my chosen field of specialization is taught only in Danish, but I'm ready to work for it. I have not even gotten back to Estonia yet, but I can’t wait to get out again. I apologize if this post hurt someone's feelings, but I just had to write it out. I can’t bear to answer questions about why I do not want to come back, and if this means that I don’t care about them anymore. Of course I care, but I can’t bring myself to leave Denmark. My home is here, my heart is here, and I do not want to leave that behind.

ehk käisin lõpuks ometi Troye Sivani kontserdil ning mul on jäänud viimane kuu

17. mai oli see kauaoodatud kuupäev, mida ma praegusel hetkel julgen nimetada oma elu üheks parimaks päevaks. Nimelt sel päeval käisin ma Kopenhaagenis Troye Sivani kontserdil. Kuna ma ostsin oma pileti juba detsembri alguses, siis teadsin kogu aeg, et kontserdini on veel umbes 30 päeva. Alles eelmisel õhtul jõudis mulle kohale, et see juhtub nüüd ja kohe.

Kuna mu vahetusema pidi nagunii Kopenhaagenisse sõitma, siis õnnestus minul ja mu vahetusõel temaga kaasa sõita. See tähendas aga seda, et me olime kontserdipaigas juba kell 12. Me polnud kaugeltki esimesed, need olid seal juba eelmisest õhtust saadik. Kuna ma pidin oma sõbrannaga päeva jooksul kokku saama ning siis hiljem kontserti nautima, siis tegin mina paaritunnise jalutuskäigu pealinna tänavatel. Kui ma tagasi jõudsin, oli kell umbes kolmveerand kaks, ning sellest ajast kuni kella 19-ni seisin ma koos vahetusõe ja ta sõbrannaga järjekorras. Kella kuue paiku tuli mu sõbranna söögiga. Siis oli jäänud vähem kui tund ja me ei suutnud enam paigal püsida. Imelik ja naljakas oli see, et me olime kogu kontserdipubliku hulgas vist kõige vanemad inimesed.

Meid hakati väiksete gruppidena sisse laskma, et vältida suurt massi. Me kiirustasime kohe saali poole, ning leidsime koha päris lava lähedal. Soojendusartisti tulekuni oli veel umbes pool tundi aega, seega rääkisime lihtsalt maast ja ilmast. Soojendusartistiks oli Astrid S, 19-aastane Norra lauljatar. Ta oli nii armas, et me sõbrannaga rääkisime, et tahaks ta endaga koju kaasa võtta. Astridi osa kestis natuke üle poole tunni, siis tuli paus, mille jooksul sätiti lava Troye jaoks valmis.

Tuled kustusid, vahemuusika lõppes ja kõik olid hetkeks vait. Mu sõbranna haaras mu käest kinni ja me ootasime südamete põksudes kuni bänd ning Troye ise lavale tuleb. Mängima hakkas “Bite” ning Troye tuli lavale. Absoluutselt kõik hakkasid automaatselt kaasa laulma. Tegelikult lauldi igale laulule kaasa. Vibe kontserdisaalis oli megahea. Troye suhtles väga palju ka publikuga, üks tüdruk FaceTime’is oma sõbrannaga esimeste laulude ajal ning Troye palus ta telefoni ning vestles tüdrukuga mõned hetked. Samuti küsis ta publikult, kas keegi on juhuslikult kohtingul. Kaks inimest tunnistasid, et nemad on jah, ning Troye rääkis nendega ka veidi aega. Hiljem laulis ta Amy Winehouse’i “Love is a losing game”.

Kogu kontsert kestis kuskil kolmveerand üheteistkümneni. Ma ei suutnud uskuda, et see reaalselt juhtus. See ei tundunud päris, see oli nii imeline, et see ei saanud ju ometi päriselu olla. Kui me vahetusõe ja ta sõbrannaga rongijaama poole kõndisime, siis laulsime me peaaegu terve tee. Me jõudsime koju kuskil poole kolme paiku öösel, ning järgmisel päeval sain ma õnneks kauem magada.

Reede õhtul saime paari teise VÕPiga ühe tüdruku juures kokku, tegime süüa ja vaatasime filme. Laupäeva ennelõunal oli kohalikus loomaaias YFU üritus. Me saime koos giidiga käia natuke loomaaia telgitaguseid uudistamas käia. Kuna ühel mu vahetusõel oli samal päeval YFU infotund, siis sõitsid mu vahetusvanemad peale tuuri YFU majja. Mina ja mu noorem vahetusõde jäime veel veidikeseks sinna, ning siis sõitsime jalgratastega koju.

Ma ei suuda uskuda, et mul on ainult kuu aega jäänud. See ei tundu õige. Ma tunnen, nagu ma oleks terve oma elu siin elanud, aga samas tundub ka, nagu oleks just tulnud. Ma kardan kogu aeg, et mul ei ole piisavalt aega nende asjade jaoks, mida ma teha tahan. Ma tean, et ma saan alati tagasi tulla, aga siiski. See tunne ei ole enam sama, sest sellist aastat ei saa enam korrata. See oli tõesti ainukordne võimalus ja ma olen tohutult tänulik kõikidele inimestele, kes selle teoks aitasid teha.

Knus

Kadri

                                                   /////////

aka I finally went Troye Sivan’s concert and I only have one month left. May 17 was a long-awaited date, and I dare to say that this was one of the best days in my life. Indeed, on this day I went to Troye Sivan’s concert in Copenhagen. Since I bought my ticket already in early December, it was always at the back of my mind that there was about 30 days left until the concert. It was only the night before, when I finally realiset that this is really happening, and it’s happening tomorrow.

Since my host mom had to drive to Copenhagen anyway, me and my host sister managed to drive with her. This meant, however, that we were already at the venue at 12. We were far from being the the first, though, they were there already the night before. Since I had to meet my friend to get some food before the concert, I kept myself occupied by taking a 2-hour walk around the streets of the capital. When I got back, it was at about a quarter to two, and from that time until seven, I stood in the queue with my host sister and her friend. my friend arrived with the food at around 6. Then there was less than an hour left and we could hardly wait. The weird and possibly hilarious thing was that we were the oldest people in the entire audience.

They started letting us in in small groups in order to avoid a large mass. We immediately rushed toward the hall, and found a place quite close to the stage. The warmup artist was not coming until another half an hour, so we spent the time talking. The warmup artist was Astrid S, 19-year-old Norwegian singer. She was so lovely and cute that we were talking about taking her home with us. Astrid’s part lasted a little more than half an hour, after that there was a pause to set the stage up for Troye. The lights went out, the music stopped, and all were silent for a moment. My friend grabbed my hand and we waited with our hearts beating out of our chests. "Bite" started to play and Troye came on the scene. Absolutely everyone automatically started to sing along. In fact, we sang along to every song. The vibe in the concert hall was amazing. Troye interacted with the audience a lot. During one of the first songs, a girl was FaceTimeing with her friend. and he asked for the phone and spoke with the girl for a few moments. He also asked the audience if anyone was on a date. Two people admitted that they were and Troye talked to them for a while. Later he sang "Love is a losing game” by Amy Winehouse The entire concert ended at around a quarter to eleven. I could not believe that it actually happened. It did not seem real, it was so wonderful that surely it could not be real life. Walking toward the train station, we sang almost the entire way. We arrived home at around half past two, and fortunately I could sleep longer the next morning. On Friday evening, we got together with a couple of other exchange students to eat and watch movies. There was a zoo tour organised by YFU on Saturday morning, where we got to see the behind the scenes of a zoo. As one of my host sisters had a YFU info day on the same date, my hostparents left after the tour. My younger host sister and I stayed for a bit longer, and then biked home. I can not believe that I only have a month left. It does not seem right. I feel as if I've lived here my whole life, but at the same time it also seems like I’ve only just arrived. I'm afraid that I did not have enough time for those things that I want to do. I wake up in the middle of the night crying, because I dreamed that I was back in Estonia and I didn’t want to be there. I know that I can always come back, but the feeling is not the same. This year can not be repeated. It really was a unique opportunity, and I am tremendously grateful to all the people who helped make it happen.

Knus

aka how do you say goodbye?

So I just came back from my re-entry seminar and I don’t think I’ve ever cried this hard in my entire life. It’s just horribly sad that I will most likely never see some of these people again. I’ve come to love all of them, even though we haven’t spent that much time together or talked a lot. They are still my family and we were in this together. We did this exchange together.

The seminar itself was really nice. It was great to see everyone again and hear how their year has been. We talked a lot about how to come back to our homelands and more importantly, how to say a proper goodbye before we leave.

Saturday night was our final party/ceremony. The theme was Las Vegas, so everyone was wearing fancy dresses and suits. We looked really dapper. We got called up by names and then we got our diplomas that we’d been through this exchange program. After that we had some special awards and categories. We all got to vote for them earlier. I won “The Facebooker of The Year”. Not surprised, honestly, I mean I do have a separate page for my exchange year, and I post about everything. The ceremony was followed by a dance party and casino. We danced lancier as well.

This morning was the worst. How do you pack your things and get up when you know that this means goodbye? How do you smile when you know you’re going to cry soon? Everybody tells you that it’s hard to say goodbye, but nobody mentions that it’s going to kill you. There’s a part of you that will always be with these people and the times you’ve spent together and now you have to let it go. And the goodbyes aren’t even the worst part. The worst part is having to look someone in the eye, through the tears, and say “See you again!” when you know, that that is probably never going to happen. Suddenly all of the memories come to your mind and you realise that you’re running out of time. And that will tear you apart. You look at all of those people, and you see pieces of your heart being taken to all the corners of the world, and you can only hope that one day your heart will come together again.

I don’t think I’ve ever cried so hard in my entire life. I know I still have 7 weeks left, but now it’s really going to end. There is no way to pretend that I have more time. This is goodbye, and it’s coming faster than I would like. This year has been so amazing and fantastic. I have loved every minute of it, even the hard times. Because without hardship, we wouldn’t know how to enjoy the good times to the fullest. When I look back at my year, I see only good. I have come so far from who I was before I left Estonia. I am so much stronger than I was. These people have been my family for the past year, they have helped me through so much and now it's just "goodbye, see you again". How do you go on? How do you function without having all of those people in your life? Sure, we can visit each other, but it's never going to feel like this again.

My love and gratitude for YFU is too big to be put into words. Thank you for everything! Jeg elsker jer, Danmark for evigt!

Knus

Kadri

ehk ma keeldun tunnistamast, et mul on jäänud napilt alla kahe kuu.

Mulle tundub, et see on juba jooksev teema siin, aga alustan taaskord blogipostitust selle lausega: ma vahetasin pere. Jah, ma tean, jälle. Ma pole vist elus iialgi nii pettunud endas olnud, kui sel hetkel, mil mulle öeldi, et pean jälle kolima. See pettumus kestis tegelikult ainult paar silmapilku, sellele järgnes suur õnnetunne. Mulle leiti pere paari tunniga, ma ei teadnud neist eriti midagi, kui ma oma asju pakkima asusin. Teadsin vaid, et mul on 5 õde-venda, ema ja isa. Sel õhtul jäin magama naeratus näol, sest ma tundsin, et ma olen täiesti okei sellega, kui ma pean hakkama tuba jagama. Või kui mul on hommikuti piiratud aeg vannitoa kasutamiseks, või kui maja on pidevalt lapsi täis. Ma olin selle kõigega täiesti okei ja see naeratus pole mu suult siiamaani lahkunud. Ma olen nüüd nende juures elanud vist 2 või 3 nädalat.

Räägin siis perest natukene lähemalt. Nagu ma juba mainisin, siis mul on 5 õde-venda. Täpsemalt 3 venda ja 2 õde. Poisid on isa eelmisest abielust ja tüdrukud ema omast. Keskmine vend käib efterskoles, mis tähendab, et ta tuleb koju ainult nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Teised kaks venda on nädal aega meiega, teine nädal emaga. Ja nii vaheldumisi. Tüdrukud on iga teine nädalavahetus oma isa juures. Seega vahepeal oleme ainult mina ja vanemad. Mu vahetusvanemad on täiega toredad, nad on sellised busy-chill tüüpi inimesed. Tegelikult on kogu pere selline, sest kõigil on pidevalt midagi käsil. Nad olid kuni jõuludeni vahetuspereks ühele Belgia tüdrukule, kes ise otsustas koju minna.

Ma olen kohutavalt õnnelik nende juures. Mind ei heiduta isegi tõsiasi, et nüüdsest pean hommikuti ratta ja bussiga tund aega kooli loksuma, sest kool asub minust kuskil 35 km kaugusel. Mu teised vahetussugulased on ka toredad, eriti meeldivad mulle isapoolsed vanavanemad.

Teistel teemadel rääkides, ma olen vaikselt hakanud taimetoidu ja veganluse poole liikuma. Mina olen rahul. Olen jälle joonistama ja lugema hakanud. Mul täitus esmaspäeval 9 Taanis veedetud kuud, me käisime sel päeval perega Legolandis. Ilm oli kohutav, kuue tunni jooksul sadas lund, rahet, vihma ja lörtsi, aga see meid ei heidutanud. Mul on tänasest kuni pühapäevani re-entry seminar. Mina ise lähen kohale alles homme hommikul, sest täna on koolis aasta suurim pidu. 3. aasta õpilaste jaoks on gala, kus tantsitakse lancieri, 2. aasta õpilased organiseerivad erinevaid baare. Minu klassi teemaks sai rannabaar. Ma pole veel kindlaks teinud, mis eesmärki 1. aasta õpilased teenivad.

Päikest

Kadri

ehk ma olen endiselt SOS2016 surve all

1. märts sadas Taanis lund, vähemalt siin, kus mina elan.

4. märts oli meil koolis õpilaste-nädalavahetus. See tähendab, et õpetajad lahkuvad kõik koolist hiljemalt kell 15, aga õpilased saavad kooli jääda. Meil oli võrkpalliturniir, Trivial Pursuit turniir, tõsine ja naljakas talendishow. Peale seda hakkas see peo pool. Taani koolipeod on lihtsalt hoopis teine tase, puhtalt juba sellepärast, et Eestis ei olegi koolipidusid. Kuskil kella 3 paiku hommikul, läksin mina ühte klassiruumi koos teistega “Mean Girlse” vaatama ja grillvõileibu sööma. Pidu ise vajus ära kuskil kella 6 paiku.

Kuni 14. märtsini ei juhtunud eriti midagi.

14. märtsi hommikul sõitsime klassiga Berliini. Terve hommik oli tegelikult halbu endeid täis. Esiteks ma ei suutnud magada, nägin pidevalt unes, et ma ei jõudnud õigeks ajaks rongijaama ja ma jäin maha. Siis lendasid meile kolm lindu esiklaasi, kui me hostemaga rongijaama poole sõitsime. Meie rong, mis meid piiri äärde pidi viima, jäi umbes pool tundi hiljaks. Selle tõttu jäime peaaegu maha bussist, mis meid üle piiri viis, ning ka järgmisest rongist, millega pidime Hamburgi sõitma. Viimaks Hamburgi jõudes oli meil vist 5 minutit aega, et vahetada perroone ja ronge, ning lõpuks ometi Berliini poole teele asuda. Kokku olime erinevates rongides, bussides ja metroodes kuskil 6,5 tundi. Meie hotell oli tegelikult täiesti tore ja korralik. Meil oli nii umbes pool tundi aega, et asjad ära panna, ning siis käisime kogu klassiga väikesel jalutuskäigul läbi naabruskonna. Lõpetasime Euroopa keskuses, ning kuna kõigil oli kõht tühi ja ma olin maininud, et Vapiano on päris normaalne koht, siis ründasime kogu klassiga restorani. Loomulikult ei mahtunud 25 inimest puupüsti täis restorani, seega jäi meid sinna umbes 10. 

15. märtsil oli meil planeeritud 3-tunnine rattatuur Berliinis. Meid jagati kahte gruppi ning meil olid taani keelt rääkivad giidid. Enne tuuri oli kõigil selline nägu peas, et see on küll viimane asi, mida nad teha tahaksid. Sama tundsin ka mina, kuid tegelikult oli see üpriski tore. Ilm ei olnud küll parim, aga sellest polnud hullu. Peale seda käisime Berliini allmaailma avastamas. Nimelt üht kaitserajatist, mis asub metroo peal/all/kõrval. Ma sellest päris täpselt aru ei saanud, aga kuulda ja tunda oli, kui mõni metroorong jaamast läbi sõitis. Seal olles kuulsin päris paljusid rääkimas sellest, kuidas nad on õnnelikud, et meil praegu siin sõda ei ole. Tõsi, ajalootundides õpitu on üks asi, ise kohapeal olles on hoopis teine tunne.

16. märts oli meil päris vaba kavaga päev. Hommikul käisime ühes muuseumis, mis oli kunagi töökoda, kus juudid töötasid. See mees, kes töökoda omas, päästis paljusid, sest ta ütles, et need tooted, mida nad valmistavad, on sõja ajal olulised. Ta peitis neid, hankis neile toitu ja aitas neil valesid passe saada. Pärast seda käisime jõepeal paadiga sõitmas. Ilm oli ilus, päike paistis, seega polnud meil selle vastu midagi. Umbes kella 12 paiku olime vabad, seega läks meie grupp tagasi sinna, kus hommikul käisime. Me pidime nimelt selle tänava kohta tegema mingisuguse pisikese projekti. Samuti tegema väiksese filmiklipi Berliini kohta. Tegelesime sellega umbes tunni, ning kui me hotelli tagasi jõudsime, siis olime esimesed, kes tagasi olid. Mina sain siis ühe teise Eesti VÕPiga kokku. Sõitsime niisama metrooga ringi, ning tahtsime minna ka Berliinis asuvasse Eesti kohvikusse nimega Jäääär, aga kahjuks nappis meil aega. Kui ma hotelli tagasi jõudsin, siis olid teised läinud shoppama, meie Simonega hakkasime “Kuidas taltsutada lohet” vaatama. 

17. märts oli jälle rattasõidupäev. Enne seda käisime veel Stasi-aegses vanglas. Sellega oli jälle sama moment, et jutud on üks asi, aga ise kohapeal olles ja seal ringi jalutades on hoopis teine tunne. Pluss üks sealsetest giididest oli ise selles samas vanglas olnud. Rattatuur viis meid sel korral Berliini müüri äärde. Õhtul käisime oma toakaaslastega jälle Vapianos söömas, ning hiljem läksime St. Patricku päeva tähistama kohalikku Iiri pubisse. See oli ikka omaette elamus, pubi oli otsast otsani rahvast täis, kuid meil õnnestis ikkagi koos teiste pidulistega läbi pubi tantsida ja ringi joosta.

18. märts käisime hommikul Berliini olümpiastaadioniga tutvumas. Peale tunniajast tuuri Olime erinevates gruppides, kus igaüks tegi seda, mida parasjagu heaks arvas. Mina läksin tagasi hotelli, et magada. Teised käisid pool päeva shoppamas. Õhtul läksid poisid 2. bundesliiga jalgpallimatši vaatama. Peale seda oli klassiga ühisõhtusöök. Ausalt tuleb tunnistada, et see oli täielikult pettumustvalmistav. Päris paljud saatsid taldrikud tagasi, ilma et oleks midagi taldrikult puudutanud. Õhtu veetsime jälle Iiri pubis, seekord kogu klassiga. 

19. märtsil hakkas pihta meie 6,5-tunnine kojusõit. Kogu tee olid inimesed vaiksed- magasid või tegelesid oma asjadega. Odense rongijaama jõudes ei öelnud keegi isegi “Head aega, head vaheaega!”. Kõigile oli oluline, et saaks juba koju.

Sellele järgnes lihavõttevaheaeg. See oli ka päris sündmustevaene, mina käisin trennis, ühel korral läksime hostvanaema juurde õhtust sööma ja ühel korral tulid inimesed meile külla. 

Ülejäänud märtsikuu jooksul ei juhtunud midagi märkimisväärset.

Alati teie

ehk SOS2016 käskis mul end kokku võtta ja blogi kirjutada.

Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis ma vahetasin veebruari alguses peret. Kolisin väikesesse linnakesse/külasse/asulasse nimega Tommerup. Asukoha üle ei ole mul absoluutselt mingeid pretensioone, bussiliiklus on suurepärane nii kooliga kui ka Odensega. 

12. veebruaril tähistas mu uus vahetusõde oma sünnipäeva. Selle puhul käis ta koos klassikaaslastega kohalikus ujulas, Mina sain ka kaasa minna, aga ausalt öeldes veetsin suurema osa ajast sealses saunas istudes. Samal õhtul käisime sõbrannadega väljas. Koju jõudes sain magada umbes poolteist tundi.

13. veebruari varahommikul läksin rongile, et sõita Fredericiasse ja sealt edasi Aalborgi. Nii tore oli oma sealseid sõpru jälle näha. Muidugi meie Starbucksis käik ei olnud sama ilma Andreata, kes saadeti kahjuks jaanuaris USAsse tagasi. Sellel nädalavahetusel ööbisin ühe sõbra juures, tagasi sõitsin esmaspäeva ennelõunal.

Mingil päeval käisime hostvanaema ja hostnõoga shoppamas. Või tegelikult nemad shoppasid ja mina olin lihtsalt kaasas.

19. veebruar tähistas hostõde oma sünnipäeva kodus. See tähendas, et kogu lähim suguvõsa oli kokku kutsutud. Samal õhtul käisime jälle sõbrannadega väljas. 

22. veebruar käisin proovitrennis. Nüüdsest käin tantsimas kolm korda nädalas ja ma armastan seda tohutult. See on kohati raske ja väljakutsuv, aga just see mulle meeldibki. Ma näen reaalselt arengut ja ma olen nii õnnelik, kui ma seal olen. 

24. veebruar tähistasin vaikselt Eesti taasiseseisvumispäeva. Vaatasin paraadi, tegin perele Eesti toitu, vaatasin kontserti, presidendi kõnet ja kätlemistseremooniat. Olin positiivselt üllatunud, kui nägin seal päris palju tuttavaid nägusid. 

26. veebruar oli YFU majas minu tsoonile ja uutele VÕPidele vastlapäevapidu. Taani vastlad sarnanevad meie Kadri- või Mardipäevaga. Peamiselt lapsed, aga mitte eksklusiivselt, kannavad kostüüme ja käivad ukselt-uksele lauldes mingeid traditsioonilisi laule, et siis komme, puuvilju või midagi muud vastu saada. Neil on veel ka selline mäng, mis pärineb ammusest ajast. Nimelt on üks puidust vaat, mis praegusel ajal täidetakse kommidega. See kaunistatakse ära ja kindlasti peab seal peal olema kassi pilt. Just selle pärast, et vanal ajal pandi tünni päris elus kass. Seejärel võetakse kurikas ja pekstakse tünni, kuni see katki läheb ja sisu välja kukub. Põhimõttelt sama nagu pinjata. Me magasime ka YFU majas ning järgmisel hommikul koristasime ja jätsime hüvasti.

See ongi vist kõik, mis veebruaris juhtus. 

Alati teie

ehk mul algas täna talvevaheaeg.

Ma vahetasin pere, jälle. No hard feelings, mõnikord inimesed lihtsalt ülehindavad enda võimeid. Sellest pole midagi hullu, ma ei kolinud teps mitte kaugele. Jään samasse kooli ja selle üle on mul hea meel. Uues peres on mul ema, isa, noorem õde ja kaks vanemat venda, kes ei ela enam meiega. Lisaks veel kolm koera ja kass. Siiamaani on täitsa tore olnud, ja ma loodan, et edasi läheb ka ainult paremaks.

Kooliga läheb ka kõik suhteliselt normaalselt. Täna oli viimane koolipäev enne talvevaheaega, teised peavad nüüd kolme päeva jooksul kirjutama mingisuguse miniuurimistöö laadse asja, aga kuna ma olen vahetusõpilane, siis mina saan juba praegu vaheajaga alustada. Ja mul pole selle vastu mitte midagi. Võtaksin siinkohal hetke, et tänada oma kehalise kasvatuse õpetajat, kes on mind usinalt võrkpalli mängima sundinud, sest tänases kehalise tunnis olin mina ainukene tüdruk, kes nõustus kõikide poiste ja õpetaja vastu mängima, lisaks teenisin mängu jooksul kõige rohkem punkte.

Vaheajast veel nii palju, et nädalavahetusel lähen Aalborgi paarile sõbrale külla. Loodetavasti tuleb sellest üks meeldiv külastus, sest ma pole neid pea kaks kuud näinud.

Ja juba natukene rohkem kui kuu aja pärast lähen ma klassiga Berliini, Sellest tuleb küll veidikene suurem ostureis, sest Saksamaa on palju odavam kui Taani.

Aga jah, mina naudin nüüd edasi oma sooja voodit ja taldrikutäit pannkooke.

Alati teie

ehk aitäh, Maris Neeno (also ma kirjutasin selle 25.01.16)

Ma ei tea, kui kaua mu viimasest blogipostitusest möödas on. Nädal? Kaks? (just kontrollisin, 11 päeva) Ma mõtlesin lihtsalt, et kirjutan jälle natukene.

Ma olen vaikselt oma rutiini sisse elanud. Igal hommikul on ikkagi see mõte, et miks ma pean nii vara üles tõusma. Siis ma panen lihtsalt oma äratuskella kinni ja magan rahulikult pool tundi veel. Kusjuures (üle)eelmisel nädalal magasin ma peaaegu igal hommikul sisse. Siis käisin rahulikult pidžaamaga koolis, ja mul ei ole üldse piinlik seda tunnistada. Vähemalt endal oli soe ja mugav. Kooliga on üldse päris hästi juba. Klassiga saan läbi ja nad meeldivad mulle. Juttude järgi olen kuulnud, et mina meeldin neile ka, nii et kõik on tip-top. Eile kirjutasin oma esimese päris taanikeelse projekti ka. Jah, see pole kohe kindlasti 100% veatu, aga ma olen enda üle ikka päris uhke.

Reedel oli koolis kostüümipidu. Kohe peale kooli läksime neljakesi ühe klassiõe poole ja panime end valmis. Hiljem saime teiste tüdrukutega kokku ja läksime pitsat sööma, peale seda liikusime klassiõe poole tagasi ja ootasime, kuni kõik olid kohale. Siis veetsime aega senikaua, kui meile järgi tuldi ja meid kooli sõidutati. Ja appi, mul ei olnud õrna aimugi, et inimesed tegelikult ka nii tõsiselt võtavad seda. Mõnede kostüümide puhul vajus mul kohe suu lahti. Õhtu oli üldse väga tore ja lahe. Laupäeval käsisin Odenses, sest mul oli vaja paar asja korda ajada.

Meil sadas lund, ja see tegi mu nii õnnelikuks. Mis sest, et see sulas põhimõtteliselt järgmisel päeval ära ja asendus vihma ja paksu uduga. Tegelikult pole sel ilmal väga viga midagi, peaasi, et õigesti riides oled. Siis on kõik okei.

Viimasel ajal olen hakanud paari Eesti VÕPiga rohkem suhtlema. Nad on mu päeva naljaallikas ja mõnel pärval ei kujutaks elu ilma nendeta ettegi. Shoutout to Muul, Määris, Moris ja Kribul. Nii hea on rääkida inimestega, kes reaalselt ka teavad, mida sa läbi elad. Pluss, meie grupis kehtib no-shame reegel, vähemalt minul, seega me räägime peaaegu kõigest. Ja see on lihtsalt nii naljakas, need kommentaarid ja naljad, mis sealt tulevad on hindamatud.

Kui keegi heasüdamlik inimene nüüd tunneb, et ta tahab olla väga hea sõber ja mulle Eestist midagi saata, siis ma võtan hea meelega vastu šokolaadi, kohukesi, kalja ja veel mõningaid asju (lisainfo saamiseks kirjuta mulle :D)

Alati teie

Kadri

                                                        /////

(I originally wrote this on the 25th of January)

I don’t know how long it’s been since my last post. A week? Two? (just checked, 11 days), I was just thinking that I’d write again. I've been quietly settling into my new routine. Every morning I think to myself, why do I have to get up this early. Then I'll just hit the snooze button on my  alarm clock and sleep for another 30 minutes. Actually I slept in almost every morning last week. Then I just wore my pajamas to school, no shame in my game. At least I was warm and comfortable. School has been pretty good in general. I like the class, and from what I’ve heard they seem to like me too, so everything is okay. Yesterday, I wrote my first all Danish project. Yes, it is certainly not 100% perfect, but I'm still pretty proud of myself. On Friday, the school had a costume party. Right after school we went over to one of my classmate’s house, the four of us put got ready there before the others arrived. Later the other girls got there and we went out for pizza. Got back to the house and waited until everyone was there. We just spent some quality time together until our cars showed up. And wow I did not have the slightest idea that people actually take it so seriously. Some of the costumes I saw made my jaw drop. The evening was altogether very nice and cool. And I went to Odense again on Saturday because I needed to take care of some things. We had snow, and it made me so happy. As per usual, it melted away the next day and switched to rain and thick fog. Actually, the weather here isn’t so bad, so long as you are properly dressed. Then it’s all okay. Lately, I've started talking a lot more with a couple other Estonian exchange students. They are a source of fun and some days, it would be hard to imagine my life without them. Shoutout to Muul, Moris, Määris & Kribul. It is so good to talk to people who actually know what you're going through. Plus, the no-shame rule is strong in our group, at least for me, so we talk about almost everything. And the comments and jokes that these guys come up with are just priceless.

Always and forever

ehk vaadake kui hästi mul läheb

Appikene, mis toimub? Kaks postitust kahe nädala jooksul? Mis nõiakunst see veel on? Aga ma tegelikult tahtsin lihtsalt öelda, et mul läheb endiselt väga hästi.

Üllataval kombel on mul siin palju rohkem tegemist, kui Aalborgis, mis kõlab väga veidralt, arvestades seda, et ma elan reaalselt keset pärapõrgut (kas see on õige eestikeelne tõlge väljendile in the middle of nowhere?). Suures osas on see muidugi selle pärast, et mul on tavaline koolipäev ka 2 tundi pikem ja peale seda lähen kuskil 2-2.5 tunniks fitnessi. Ja ma armastan seda nii palju, nagu reaalselt ma naudin seda mõnusat väsimusetunnet, mis peale jõusaalis käiku tekib.

Eelmisel laupäeval sain hommikul oma uue juuniorkontaktiga kokku. Ta on nii tore ja sain teada, et ta on eelmisel aastal ka ühele eestlasele kontakt olnud. Käisime kohvikus ja rääkisime niisama igasugustest asjadest. Ja ma tegin seda taani keeles. Ma olin nii uhke enda üle (siiamaani olen tegelikult). Ta kuulutas mu ametlikult taanlaseks ka, siis tuli selline väike rõõmupisar ka silma. Ta rääkis üldse, et see on väga muljetavaldav, kui heal tasemel mu keel juba praegu on. Mõndadel teistel olevat see sama olnud siis, kui nad koju läksid. Muidugi ei saa ma 100% alati kõigist sõnadest aru, aga ma saan mõttele pihta ja suudan vestlust pidada rohkem kui ainult põhiliste ja lihtsate väljenditega. Klassikaaslased ütlesid, et isegi nemad ei saa 100% kõigest kogu aeg aru, aga mu 90% on ka väga hea.

Hiljem saime mõnede VÕPidega YFU majas kokku ja veetsime õhtu uute jaanuariõpilaste ja vabatahtlikega. See oli nii hygge. Jah, ma tean, et ma kasutan seda sõna kogu aeg, aga see on mu lemmiksõna. Ja see kirjeldab nii paljusid olukordi perfektselt. Ma nägin alguses kohe ära, et minu kultuurišokiteemalist blogipostitust kasutati nüüd ettevalmistava materjalina. Mu süda kasvas sel hetkel kahe suuruse võrra. See on lihtsalt nii hea tunne, kui sa saad mõelda, et sa oled kedagi aidata suutnud. Õhtu oli üldse super, me tõime ise süüa kaasa. Hanna-Brit tõi Kass Arturi kooki ja appikene, see oli nii hea. Ja läks teistele ka peale, nii et super super. YFU kokkusaamised on tegelikult alati nii suurepärased, vabatahtlikud on lahedaimad inimesed maailmas ja vahetusõpilased on nii kallid ja veidrad. Meil pole vist ühtegi kokkusaamist toimunud ilma valjuhäälse laulmise ja veidra tantsimiseta. Aga see ongi hygge ja kærlighed.

Ühel õhtul hakkasime paari Eesti VÕPiga niisama erinevatest asjadest rääkima. Siis tuli mul geniaalne idee, et me võiksime ju grupikõne teha. See oli ausalt ka üks parimaid ideid, mis mul viimasel ajal olnud on. Mu põsed olid naermisest valusad, aga nii hea oli teistega rääkida. Ja kuigi me oleme kõik üksteisest nii kaugel ja veedame oma aasta erinevates riikides, siis meil on kõigil samad mured ja rõõmud. Ma armastan neid inimesi nii palju ja ma tean, et ma saan alati nendega ükskõik millest rääkida. (Aristoteles, poni)

Lõpetuseks tahan lihtsalt öelda, et ma olen õnnelik. Ma olen nii õnnelik, ma pole kunagi varem nii palju naeratanud ja naernud. Ma armastan Taanit, armastan neid inimesi siin. Ma saan lõpuks ometi olla mina ise ja see on vapustav tunne. Ma olen tõepoolest maailma kõige õnnelikum inimene. Taani on selle poole aastaga suutnud mulle nii sügavale südamesse pugeda, et mõtlen sellest kui oma päris kodust.

Jeg elsker Danmark

Kadri

                                                         /////