Šotimaal

Kuna ma olen juba ~kaks nädalat tagasi Eestis ning kogu kokkuvõtmine Šotimaast jäi ...unustusse? ajapuudusesse? muude asjadega tegelemisse? siis laen siia blogisse suvalises järjekorras oma ilmutusest saabunud filmipiltide Šoti reisist. 

Olin seal maal 7 nädalat ning ei suutnud selle ajaga isegi ühte 36-st kaadrist koosnevat filmirulli täis pildistada. See on vist seetõttu, et ei teinudki igast oma töökaaslasest pilti, nagu alguses plaanisin. Esimesena möödus Fiona, newzealandlanna (oh mis sõna), kes keset juunit Šotimaalt lahkus. 

Aga vaadake, kui ilusad on pildid Pentlandsis kohatud mägiveistest! Helin, selle matka kaaslane, on ka esimesel pildil, mille tegime kiiruga ja veistest piisavalt kaugel, et mitte end ohustatuna tunda. 

Meel hea. Kojusõidud algavad.... kohe, kui lennuk otsustab terveks saada. Hetkel on lend Amsterdami edasilükkunud, sest masinal on mingisugused tehnilised viperused. Ah pole hullu, ma ostsin siiski endale kohvi, mul on kaks tundi tasuta internetti (aeh Edi lennujaam, get with the times, tasuta nett peab piiramatu olema!) ja alustasin lõpuks ometi oma elu esimese Sartre’i raamatu lugemist. 

Edinburghi lennujaam polegi nii väike nagu ma arvasin... 

Äraantav kohver kaalus kokku 19,4kg ja lubatud oli siiski 23kg, mitte 20kg. Seal sees on Helini ja minu riided. Helinilt ka paar raamatut ja minult ketsipaar. Selline pagas, et kui mujale lendab, pole minu jaoks hullu. Helini jaoks vist on, sest ta pidi seda ka tagasisõiduks kasutama... hull värk, sest sellel suurel kohvril on vaid üks ratas alles. 

Kohvikus mängis ennist Coheni “So Long, Marianne” ja sel hetkel oli veidi härdas olla küll. Peale selle, et kohe on juuli läbi ja seega ka puhkamise suvi, on ju läbi mu praktika. Reis ja elamine välismaal. 

Õppisin palju. Sain aru, et Erasmus pole minu jaoks. Mõistsin ka seda, et osade jaoks see programm siiski on. aga mitte minu. hehhee

Odavast 4-promillisest õllest piisab, et viimane õhtu Edis mööda saata. Vaatasime ära päikeseloojangu, sõime kõrvale kana-riisi ja tikka masala kastet ning kui kihulased(!!) liialt sööma hakkasid, tulime tuppa ja sõime jäätist. 

18. juuli. Juba. Esmaspäev ja ma ei ole tööl. Ilm on selline, nagu ta oli juuni esimesel nädalal: palav, päikseline ja salakaval. Kõndisime just Anettega töötamiseks sobilikku kohvikusse Cult, mis asub Buccleuch'i tänaval.

Tänane äratus oli 9:30, kuid mina ei tahtnud ärgata, kuigi olin juba kokku üle 10 tunni (k.a õhtune uinak pärast fish(mackerel)'n'chips'i) maganud. Keha tuletas meelde, et eile ronisime 187m kõrgusele rannikul asuvale künkale. Oh milline tuul!

Käisime eile North Berwickis mere ääres. Plaan sinna minna oli olnud juba kuu aega vähemalt, kuid ilm ei olnud kunagi sobiv. Eile hakkas tibutama siis, kui künkaotsale lähenesime. See oli aga piisav, et kiiruga alla saada ja rongijaama kõmpida selleks, et avastada, et olime 9 minuti eest lahkunud rongist maha jäänud ning pidime 50 minutit järgmist ootama.

North Berwick oli ilus. Väike madal mereääre-linn, mida kutsutakse ka põhjapoolseks Biarritziks (tervitused Piretile, kellega seda linna paar aastat tagasi väisasime!). Kella nelja paiku tundus, nagu jalutaks terve linn oma koeri ning meie, kes me olime just künkalt alla tulnud, võtsime preemiaks mingisugusest populaarsest jätsikohast kaks jäätist.

Vahepeal oli nädalavahetus ja enne seda ka viimane tööpäev. Neljapäeval lõpetasin oma praktikaga ja õigesti tegin, sest siis oli ka töötajate grillipidu. See hõlmas Hamishit grilli ääres burgeri jaoks pihve valmistamas ning igaühele veini-õlle pakkumist, viite koera ja vähemalt 38 inimest, sest igale töötajale oli lubatud ka +1. Mina võtsin kaasa Anette, sest kuigi Helin oleks seal piisavalt süüa leidnud (ohh kui palju süüa!), oli just Anette ka see inimene, kes mu esimest korda SHG-sse viis. Ja kohapeal valmistatud veinile ja õllele ära ei ütle.

Selline melanhoolne lahkumispidu oli. Alanit nägin üldse päeval viimast korda, kuigi olin talle öelnud, et küll me veidi õhtupoole veel näeme. Aga ei näinud. Julie lahkus peolt minust varem ning temaga jätsime hüvasti niimoodi ebamugavalt ringis teiste inimestega. Vickiga headaega'tamine oli juba kurvem, sest meiega koos oli ainult tema sõbra koer Tara (14-aastane! Lõvi moodi!). Kallistasin Vickit kohe kaks korda ning lõpetuseks küsis ta mu täispikka nime, et mind facebookist üles leida. Leidis kah. :) Nüüd sain teada, et ta nimi kirjutatakse siiski Vicky'na.

Lõppeks otsisin üles Anya ja ütlesin talle, et lähen nüüd. Teised laulsid laua ümber Hallelujah't ja see andis õige lahkumise hõngu juurde, kuigi nii ei saanud ma lauljatega hüvasti jätta. Anya siis hüüdis mu lahkudes: “Susanna's leaving forever!”.

Kuidagi lõpetatamata tunne jäi sisse. Nii palju tegemata töid ja selliseid ülesandeid, milleni mõtlesin veel jõuda. Manuka'de külv, müntide paljundamine, puude potistamine ja poe-esise kenamaks tegemine. Nojah. Klassikaline võõral maal töötamine. Sama tunne oli mul Hispaanias, kui eelviimasel päeval kõik peale minu ja prantslannast Camille' kohale veel jäime ja meid päevaks linna viidi, et meil igav ei hakkaks. Ja töökoht, kus kõik kolm nädalat veetnud olime, oli inimestest nii tühi, sest isegi kohalikud töötajad läksid koju.

Tühja tunde täitmiseks magasin reedel kaua.

Laupäeval läksime nr 27 bussi peale Hunter's Tryst'i poole, et siis lõpus maha minna ja Pentlandi mägismaale ronida. Minu olulisim punkt oli lehmadega pilt saada. Ma eriti tippuronimistest ei hooli. Saime pildi ning läksime alla tagasi. Helinil läks kott katki ning nii läksime tagasitulles Printsitänavalt läbi. Laupäev kell kaks allahindluste ajal...... hullumaja! Iga pood nägi välja nagu kaltsukas, sest inimesed on ju harakad. hehhee. Leidsime õnneks uue koti (meesteosakonnast) üsna kähku ning saime koju minna.

Neljapäeval käis meil droon. Alguses kartsin, et lendav kaamera kuulub kasvuhoone kandis ringihullavatele eri vanustes lastele, kes seda väga hästi juhtida ei oska, kuid siis nägin pulti käeshoidvat päikeseprillides meest. Õnneks! 

Tiirutas päris kaua ringi ning nii lisas ta Hamishi ja Alani muruniitmisele kena herilase sumina. Päris suvine orkester! 

On neljapäev, kell on kohe kaheksa õhtul ja Anette räägib telefonis emaga. Pole see blogimine siin mul midagi nii hästi välja tulnud. Mõtlesin, et on rohkem tuju kirjutada, aga näe, iga päev pärast tööd olen nii väsinud (nii vaimselt kui füüsiliselt), et kõik, mis teha tahan, on voodis lamada ja midagi magusat süüa. Täna unustasin näiteks magusa snäki koju ja jõin selle asemel tööl kaks mocha’t. Lähim magustoidule. 

Täna olin jälle üksi tööl. Anya meisterdas terve päeva lillekimpusid nädalavahetusel toimuva pulmapeo jaoks, mille “teema” on Aafrika toit. Ehk siis tema veetis pea terve päeva siseruumides. Kui ma kell kuus lahkusin, oli Anya ainsana tööle jäänud, Hamish käis tütrega valdustel ringi ja päike paistis ikka veel! Mõtlesin, et teen ida-eurooplaste töövõimekuse nalja, aga poolataril polnud enam naljatuju. Minul oli seevastu päris hea tuju ka siis, kui 18:16-sest bussist maha jäin ja veel paarkümmend minutit ootama pidin. Aga see selleks. 

Tänase tööpäeva otsustasin taimede kuivatamisele pühendada, kuid just siis, kui olin korvi Šveitsi münti (Swiss mint) täis korjanud, tuli Alan ja küsis mind tellimuste täitmisele appi. Ei tea, kes tellib 100 grammi aniisi-hiidiisopit (Anise hyssop, Agastache foeniculum), 100 grammi leesputke ja 50 grammi fenkolit (fennel, mida meil on nii pronksina kui rohelisena), kuid neid korjasin mina. Iisopid on hakanud õitsema. Olen nendes korilustes päris kehv, sest küll võtan kaua aega ja küll korjan liiga vähe.. vähemalt on teised aru saanud, et mulle enam salatikorjamisülesannet ei anta. 

Kui lõpuks münti kuivatusrestidele vartest puhastasin (niipidi on kergem kui et pärast kuivamist varsi eemaldada), tuli Hamish meie juurest (olime nn koolihoones, kohas, kus on kamin, mis talvel köeb ja kus toimuvad pulmakonsultatsioonid ja üksikud veinidegusteerimised) läbi ning ütles mulle, et ma saan hiljem üht parimat tööd teha. Intrigeeriv! Järgnesin talle, kui läksime kiletunnelitest ja müntidest mööda ning jõudsime aniisi-iisopi juurde. Samades peenardes on aga ka roosipõõsad ning needki on hakanud õitsema. “The bees love them and they’re only open for a day,” ütles Hamish mulle ja lisas, et tänasega saan vähemalt ühe restitäie. Saingi. Imeline roosilõhn! Homme korjan veel. 

Ülejäänud päeva olin iseenda boss. Terve päeva kuivatamisele pühendamisest ei tulnud midagi välja, sest 1) kuivatusruum on üsna täis ja 2) õues oli nii ilus! Üle pika aja oli üleni päikesepaisteline päev ja see toas veeta, kui väljas on nii palju tegemata töid, oleks tõesti patt. 

Kõigepealt istutasin muskaatsalvei (Clary sage, Salvia sclarea) külvikassetist välja. Alustasin sellega eile, kuid täna viisin ülesande lõpuni (olen üldse halb nimekirja järgi ülesannete tegija, sest virelen koguaeg tööde vahel), saades kokku umbes 100 väikest salveid. Nad olid külvatud 10. juunil ning osal neist oli juba kaks paari pärislehti, nii et neil läks seal külvikassetis juba päris kitsaks. Homme peaksin nende soojenduslava-naabreid, hariliku kurgirohu idandeid (borage, Borago officinalis) hõrendama. Kuidagi ebaühtlaselt tärkavad need taimed. Soojenduslaval on suur probleem mingisuguste kärbestega. Sellised väikesed kihulaste moodi elukad, kes mullal siblivad ja taimi vist ka söövad. Ei tea, aga nende jaoks on meil kärbsepaberid üles riputatud, kuhu mina ja Vickigi pidevalt kinni jääme. 

Nädala algusest olen hoidnud gurmee-rosmariini (Gourmet rosemary) 9cm potte töölaual, teades, et pean nad ümber istutama, kuid kuna tegemist on mitmeaastaste taimedega, ei tea ma, kas 1- või 2-liitristesse pottidesse, kas lõigata neid tagasi või mitte. Kuidagi on juhtunud, et kõik üle aasta vanused rosmariinid näevad väga halvad välja. Niiskus? võib-olla. 

Niiskus on saanud saatuslikuks loorberipuudele. Need näevad olenemata east kidurad välja. Potistasin neid ka ümber, kuid kui Hamish neid vaatamas käis, vangutas ta ka pead ja ütles, et vist pole mõtet pottidega jännata, põhirõhk tuleks rohimisele viia ja loota, et inimestel on päästmistuju. 

Mõtlen tihti, kuidas Piret siin heas mõttes hulluks läheks. Et kui palju taimi vajavad päästmist! Siin on neid hulgi! Oh kui palju! 

Kui õues asuvatest töödest veel rääkida, siis ei saa mainimata jätta seda suurt rohimisvajadust. Julie pani mulle südamele, et rohiksin puude potte. Täna tegin seda siis taas üle pika aja, sest saju ajal on väljas kile peal päris nõme olla. Võtsin oma südameasjaks ginkod (hõlmikpuu, ginkgo, Gingko biloba), sest, nagu Juliele rääkisin, need puud on erilised. Aga ongi ju! Paar tükki istutasin suurematesse pottidesse ka, kuid enamasti jätsin nad sama mullaga samasse kohta, sest “you have to value your time” ning juuri nad oma viieliitrisest kodust välja ei aja. 

Muidugi viisin palju taimi ka müügialasse, sest see on jooksev töö, mida on vaja iga päev teha. See ülesanne mulle meeldib ka, sest nii tore on näha, mida ja kui palju inimesed endale koju ostavad. Lisaks olen saanud aru, et ilusa ilmaga ostetakse rohkem. Secret Herb Gardenis pole seda, et tööpäeval või kell kümme hommikul oleks vähem inimesi kui puhkepäevadel. Neid on vähem vaid halvema ilmaga. Enamasti on aga ka siis iga hetk vähemalt kolm eri külastajagruppi. Nädalavahetusel, kui mind tööl pole, on kuulduste järgi veel rohkem inimesi, kui kell kolm tööpäeviti. Aga see on ju päris palju! 

Kui taipasin, et 18:11 bussile ei jõua, läksin ‘koolimajja’, lohutasin Anyat paari naljaga ja täitsin ühe purgi 4. juuli piparmündiga. Siis seadsin rõõmsad sammud kodu poole. 

Oh kui keeruline on kirjutada! Tegelikult juhtub ju palju rohkem ja mõtteid on hulgaliselt, aga päeva lõpus (nüüd on kell pool üksteist!) on väsimus nii suur, et arvutiekraani ees sõnu ritta seada on üks viimasemaid tegevuseelistusi.