RUSU

ma loodan et sul läheb su elus hästi ma võiksin öelda seda palju ilusamalt ja palju rohkemate sõnadega aga ma ei tahagi justkui ma ei tahaks et sul läheks väga hästi ma ei ole selles kindel minult on röövitud suured laused ja alles on jäänud vaid pisikesed sõnad pikkade kirjade asemel lausun sulle vaid sõnumites kaks sõna palju õnne häid jõule või erandina kolm ei mitte need kolm sõna vaid head uut aastat

mitmeid aastaid hiljem ma tunnen end jälle nagu see väike lasteaialaps teiste laste pilgud läbivad mu keha jõuavad otse mu veresoonteni ja sealt imbub kahetsus mu hinge ma näen et ma ei ole piisavalt hea ja need naervad inimesed mu ümber tekitavad rõveda, äreva tunde et nüüd lükkaks küll näpud kurku ja oksendaks kõik välja ma tunnen end nagu lasteaialaps ma tunnen end nagu see pisike tüdruk kes ei olnud piisavalt hea kelle riided ei olnud ilusad ning patsid ei olnud täiuslikult punutud kelle vanemad unustasid ta lasteaeda kes jäi seetottu alatasa viimasena üksi mängima ja kui siis talle viimaks järele tuldi siis ikka pahura näoga ma tunnen end nagu see pisike tüdruk keda teised lapsed ei võtnud endaga mängima ma tunnen end nagu lasteaialaps mänguplatsil ainult et mänguplats on veel suurem ja lapsed veelgi õelamad

see on see persekukkunud generatsioon kus noor arvab et armastus ongi see kui keegi su pilti laigib et sõprus ongi see kui keegi saadab facebooki sõbrakutse et suhe ongi see kui matchid kellegagi tinderis 21. sajandi generatsioon kes ei ole elanud päevagi ilma oma telefonita kelle suhtedraamasid põhjustab facebookis active olemine aga armsama sõnumile mittevastamine kelle iluideaaliks on portselanilaadne nägu ning täiuslike liivakellakehadega tüdrukud ja musklis pikad poisid aitäh et saan olla sellest osa

maapinna õitsedes  kui ta paitab mind  enda värskusega unustan et kunagi  ma hävitan ta ju niikuinii

ma vihkan seda kuidas pärast meie lõputuid armuromaane leian ma end ikka ja jälle öösel ja päeval sinu juurde jalutamast mu mõistus oleks justkui raamat mille lehekülgi lehitsen ent ühest peatükist ei suuda kuidagi edasi liikuda vahel lugedes liialt kiiresti pean kahetsusega pöörduma eelmise lehe juurde tagasi et leida õige mõte nii juhtub vast kogu aeg kuna leian end kogu aeg ühes kindlas hetkes kinni olevat leian end kindlaid lauseid lugemast kindlaid hetki kogemast kindlaid momente mäletamast ma olen justkui raamatuarmastaja kes ei suuda laenutatud teost tagasi viia ning kes alati saab viivitusteate kuid vaid seetõttu et luges raamatu nii mitmeid kordi läbi tundub et ükskõik kui väga ma seda muuta ei üritaks olen mina raamatukogu ning sina ainuke raamat riiulil

ma tunnen kuidas keegi oleks justkui kõik närvid mu kehas läbi lõiganud ma ei tunne enam emotsioone sa karjud mu peale ma ei kuule sa lööd mind ma ei tunne sa tõukad mind ma langen vedeledes ei oskagi kohe midagi peale hakata nagu käed-jalad ei tahaks koostööd teha nad ei aita mind üles sina nutaksid mina lihtsalt vaikin sina karjuksid mina lihtsalt vaikin sina tõuseksid mina lihtsalt vaikin

Vōibolla oleks meile kaasa aidanud see, kui ma öösel oma probleemidest peaaegu et kaheks murtuna, oleksingi päriselt saatnud sõnumi, küsides: "kas üleval?", et saaksin kurta sulle melanhoolseid lugusid endast ning inimestest mu ümber, kes ei käitu minuga teps mitte hästi. Võibolla siis ei piirduks meie suhtlus praegu sünnipäeva-sōnumitega, või head-nimepäeva-sõnumitega või häid-jõule-sõnumitega ja tänaval lehvitusega. Võibolla uusaastaööl ei oleks mu käed mõne sekundiliseks kallistuseks su ümber, vaid mu huuled puudutaksid sinu omi pehmelt ning me saadaks üksteist armastusega edasi uude 365 päeva. Kuid võibolla mu sõnum ei oleks midagi muutnud. Võibolla oleksid sa maganud, telefon hääletu, sa ei oleks märganud mind ega mu kildudeks olevat südant, mis selle sõnumiga poetaks kilde ka su padja kõrval olevale telefonile. Ning alles hommikul mu sõnumile vastates ei oleks midagi enam rääkida olnud. Ma lagunen laiali öösel, kuid varajastel hommikutundidel ma kraabin enda fragmendid kokku, üritades neid puslena kuidagi jälle kokku saada nii, et ma oleksin enam-vähem tervik. Ses protsessis läheb midagi minust alati kaduma, kuid alati saan ma ka midagi juurde. Hommikul ärkasin ma, mõeldes sellele, et ma ei olnud sulle sõnumit saatnud. Ning mõeldes sellele, et ühepoolne armastus rebib ühel päeval südame mu rinnust. See on alles algus.

you silence me you cut my tongue out and even after all of the marathons of having to listen you as you flow to my ear like a spring river that's just melted underneath winter's icy coat my ears aren't deaf after all of the roads ridden down in my brain (you make it look like it were a freeway) l can still hear your voice in my head how it chirps like a bird how it screams like a maniac how it slowly sneaks into the deepest spots of my thoughts but l cannot silence you l've grown small without my tongue and my hands will never stop your shouting no matter how high l raise them no matter how high l will jump to make u see that l have a voice too you never listen