Mul on selline tunne, et mu sĂŒda ei oska enam sinuta olla. Mu keha ei taha sinuta olla. Ent nad ajavad midagi tĂ€iesti tĂŒhist taga, ĂŒritavad kĂ€ega katsuda kosmilisi tĂ€hti, mille nad on taevast silmadega vĂ€lja valinud. TĂ”enĂ€osus sinuga olla on sama hea kui see, et ĂŒhel pĂ€eval ma nĂ€en tĂ€hti enda toas ning saan neid ka Ă”rnalt kĂ€ega paitada. Nii, et lakke vaadates, paistaks mulle igava valge ning ahjusuitsust ka veidi tahmase lae asemel tumesinine suur taevas, suurte pilvede ning kuu ja tuhandete tĂ€htedega. VĂ”imatu ning lapsik unistus. Vahel ma ei nĂ€e vĂ€ljaski tĂ€hti, kuigi see on pikalt mu unistus olnud. NĂŒĂŒdseks on mu teine unistus see, et saaksin sinuga koos olla. KasvĂ”i mitte midagi teha. Tegelikult ei tahakski mitte midagi sinuga teha.
Ma igatsen seda, kuidas ma lamasin su kĂ”rval, meie jalad kokku pĂ”imitud ning minu parem ja sinu vasak kĂ€si samamoodi. Sinu parem kĂ€si hoidmas minu pihast kinni, minu vasak paitamas Ă”rnalt su karedat lĂ”uga, olgugi, et olid alles hommikul habet ajanud. Ning peale taustaks oleva klaverimuusika, ei olnudki muud. Olime mina ja sina, sinu voodi, see hetk. Ma vaatasin sel hetkel nii sĂŒgavale su silmadesse, kui ma suutsin, aga tĂ”esti paistis, et ma tĂ€iesti lĂ”ppu ei jĂ”udnudki. Ma ei osanud sukelduda kĂ”ige sĂŒgavamasse paika su silmades. Ehk mĂ€ngis rolli ka see, et ma pĂ€riseluski ei oska sukelduda. Kahju tĂ”esti, ma ei usu, et iialgi leiaksin nii ilusat sinakas-rohelist paika, kuhu lihtsalt sisse suubuda.
NĂŒĂŒd olen ma ĂŒksi enda voodis. Mu vasak ning parem kĂ€si on ĂŒksteise lĂ€hestikku, kuid kinni pĂ€ris ei hoia. Mu kehal on kĂŒlm, sinu soojust enam ei ole. Jalad tĂ”mbuvad vaikselt kĂ”hu juurde, et veidikenegi sooja saada selles kĂŒlmas talves. Ăksildane Ă”htu on saabunud, tuledeta toas on pime...