ma vihkan seda kuidas pärast meie lõputuid armuromaane leian ma end ikka ja jälle öösel ja päeval sinu juurde jalutamast mu mõistus oleks justkui raamat mille lehekülgi lehitsen ent ühest peatükist ei suuda kuidagi edasi liikuda vahel lugedes liialt kiiresti pean kahetsusega pöörduma eelmise lehe juurde tagasi et leida õige mõte nii juhtub vast kogu aeg kuna leian end kogu aeg ühes kindlas hetkes kinni olevat leian end kindlaid lauseid lugemast kindlaid hetki kogemast kindlaid momente mäletamast ma olen justkui raamatuarmastaja kes ei suuda laenutatud teost tagasi viia ning kes alati saab viivitusteate kuid vaid seetõttu et luges raamatu nii mitmeid kordi läbi tundub et ükskõik kui väga ma seda muuta ei üritaks olen mina raamatukogu ning sina ainuke raamat riiulil
