TETRAEEDRI MÕTTENIIDISTIK

2020. aasta november

Selleks, et oma meenutustes jõuda tänasesse päeva, pean välja tooma eelmise aasta sündmused, esimese proovikivi. "Hoia fookust", mis mu avariilise auto armatuuriekraanil viimasena mulle enne süüte välja lülitamist silma paistis, sai peale avariid uue tähenduse, aga kohale jõudis alles aasta lõpus.

Nimelt see ainumas üürikorter, mille ma rikastelt vanematelt pärisin (oh, oleks vaid nii) ja mis tõsimeeli päris minu oma on (ühe erandiga), oli lubatud kahele tüdrukule, kes pidid juunis sisse kolima. Seepeale hakkasin magamistuba renoveerima, aga sõitsin vaheapeal autoga kraavi, murdsin pöidlaluu ja sain jalatrauma, mistõttu ei saanud remonti lõpetada. Suur soov oli üürilistele kodu korda teha ja nad lubatud tähtajaks sisse lasta. Õnneks tuli sõber mulle appi ja värvis toa seinad ära. Ehk oli see märk, et ei oleks pidanud neid üürilisi võtma? Tüdrukud pidasid kolm kuud vastu (säh sulle, oleks võinud suveüürilised võtta), kuna üks sõbranna vedas teist alt ja kolis ära, lisaks viimane kommunaalide summa jäigi neilt saamata. Enne lõplikku väljakolimist helistas X vahendusfirma omanik, kelle sõnul esimesena välja kolinud tüdruk tahtis kahe sõbraga tagasi kolida. Mulle ei meeldinud sõbrannaga kehvalt käitunud tüdruku hoiak ja vaatasin sellele üsna halva pilguga. Õnneks kadus tüdruk ära ja vahendusfirmaga tehinguks ei läinud.

Lepingus on kirjas, et üürilevõtja ei tohi korterit edasi üürida, kuid vahendusfirma üürib seda inimestele, kellel ei ole mingit vastutust.

Seejärel tellisin koristaja, kes korteri enam-vähem puhtaks sai ja hoidsin seda kuu aega tühjana. Kuna minu ideaalmaailma talvised kommunaalkulud ei sobitunud, hakkasin uusi üürilisi otsima. Üks tuttav tuli, vaatas, oli nõus ja hakkas sisse kolima. Kui kolimise päev kätte jõudis, siis ta ei saanud tulla ja telefonitsi oli ta paraku kättesaamatu. Nädala alguses tulid uued soovijad, noorem paar, mees ja naine. Nägin, et mehel olid väidetavalt öisest töötamisest silmad punased peas, naisel väike laps turvahällis. Nendega läks lihtsalt, olid kohe nõus ja hakkasid kuu alguseks sisse kolima. Tundus, et kõik läks hästi! Noored allkirjastasid lepingu, kandsid esimese deposiidimakse, kuid jätsid esimese kuu üürisumma kahe silma vahele. Naine tuletas mehele meelde ja sain üürimakse järgmisel päeval kätte, et võtmed üle anda. Minu viga oli vist selles, et olin liigselt keskendunud uute üüriliste saamisele ja muu ununes ära.

Ükskord umbes kuu möödudes nägin majast möödudes, et aknad on pimedad. Vaatasin Eesti Energia äppi ja nägin, et elektrit oli minimaalselt tarvitatud, mis oli veider. Mäletan veel, et konsulteerisin kellegagi selles asjas, aga see seik läks mööda ja ununes ära. Kui arve esitasin ja maksetähtaeg kätte jõudis, sain meespoolelt kirja, kus ta palus härdalt pikendust. Kirjastiil tuletas meelde neid võlgnike näidiskirju, mida hoiatavad portaalid täis on ja see käivitas minus häirekella. Hakkasin tema Facebooki kontol ringi vaatama, nägin ca 4a tagasi postitusi, mis viitasid, et tegu on mängusõltlasega (punased silmad, ettemaksuga viivitamine...). Lohutasin ennast, et ju lihtsalt mängib, see ei nõua ju raha, minuga kindlasti nii ei juhtu. Siis tuli tähtaeg, umbes jõulu ajal, mil ta lubas arve maksta ja ei kippu ega kõppu mehest. Naispool oli vahepeal ühendust võtnud ja tahtis lepingust taanduda, et ta läks lahku ja ei soovi enam korteris elada. Senimaani olin peljanud tausta kontrollida, sest kartsin leida seda, mille ma leidsingi. Võtsin lõpuks ennast kokku ja lähemal uurimisel jõudsin tõdemuseni, et ma ei olnud tähelepanelik ja ei kontrollinud kohe alguses tausta! (paari ehmunud näod, kui olin korteri üürimisega nõus) Oh, mis võlaread avanesid mulle nende inimeste tausta vaadates... Samuti leidsin meespoole postituse laenu saada varasemast Facebooki foorumipostitusest.

Pidasin tol päeval oma sünnipäeva, kui pidin korteriüürilistega kirjavahetust pidama selle üle, kuidas üür ja kommunaalid makstud saavad. Õhupalle pildistas Natalie Pexelsi jaoks.

Minu kiire mõtlemine päästis päeva, kui kirjutasin naisele (meest ei saanud kätte), et võlad tuleb ära maksta ja korter aasta lõpuks vabastada. Esimene samm oli nad korterist välja saada. Õnneks deposiidi summa katnuks jooksvad kulutused, seega tegin sisimas kokkuleppe, et aktsepteerin ka seda, kui nad võlgu jäävad. Naine siiski ei soovinud endale võlaridu juurde ja mingi ime läbi sain korteri 31. detsembriks tagasi koos lubadusega kõik võlad kinni maksta. Samal päeval sain boonusena uue üürilise, kes lubas pikaaegselt sisse jääda. Šahh-matt, pääsesin olukorrast kerge ehmatusega! Võla maksmine küll venis, aga kõik sai tasutud.

Sellest ajast: • Kontrollin a-la-ti inimeste tausta. • Usaldan oma sisetunnet uute üüriliste võtmisel. • Püüan rahulikuks jääda ja võtta päev korraga, nagu aktsiaturulgi. • Ootan pigem õiget üürilist, kui võtan kellegi volatiilse.

2021. aasta november

Jõuame tänasesse päeva. Üüriline, kes jaanuaris sisse kolis, leidis kaaslase ja kolis välja. Teatas kuu aega ette, et hakkab kolima, aga kuupäeva ei teadnud. Nädal enne kolimist ütles, et teeb kodu vabaks ja annab võtmed üle. Nädal!

Lepingu punkt 7.1 ütleb, et tähtajatu lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks peavad mõlemad osapooled teavitama vähemalt kolm kuud ette.

Minu peas hakkas kohe tants ja trall pihta - mida ma nüüd teen, ma olen alati läbi rääkinud inimestega ja sobival ajal kokkuleppe saavutanud, aga see olukord mulle ei meeldinud. Ma mõistan, kui inimene elab mujal, siis ei olegi otstarbekas korterit hoida, aga nädal aega ette teatamist ei ole üürileandja suhtes aus. Leidsin enda jaoks mõistliku lahenduse ja selgitasin seda ka üürilisele, kellel muud üle ei jäänud, kui sellega nõustuda. Korraks mõtlesin küll, et kas tahan korteri üürileandmisega jätkata ja kas mul seda vaja on. Liiatigi on üürilised teavitamata jätnud, kui midagi uut korteris toimub. Küll vahetati veemõõdikud ära, küll pandi ventilatsiooniklapid, küll võeti lemmikloom ilma nõusolekut küsimata ja ei räägitud midagi (ei ühistu ega üüriline). Ega muu ei aita, kui külm närv, olukorrad on kõik õnneks lahenenud.

Õnneks sain lühikese aja jooksul uued inimesed sisse ja korteriga on kõik korras, talviseid kommunaale maksma ei pea. Välistasin ehitusmehi majutava allüürija, olgu ta nii ilusa jutuga kui tahes. Lisakulu tasusin tekstiilipesuri rendi näol, kuna diivan oli rikutud (üüriline jättis kompensatsiooniks mööblit), aga kasutasin seda ka oma mööblil ja kokkuvõttes oli summa nii väike, et nutma ei ajanud. Diivanile saab katte peale panna. Pöidlad pihku, et uutega kõik hästi läheb!

Nii mõndagi juhtus juba kuu alguses... usun, et postitan novembri kokkuvõtte ka detsembri alguses.

Enefiti puhul võtsin aega ja analüüsisin Eesti Energia tütarettevõtet põhjalikult. Lugesin ja kuulasin erinevaid arvamusi, kui ka ettevõtte enda selgitusi. Kuna erinevatesse projektidesse suunatud raha jäi üle, lisasin veidi juurde, et saada ümmargune arv ja märkisin 555 Enefit Green aktsiat. Hinnavahemikuks lubati 2,45 - 3,15, lõplikuks hinnaks kujunes 2,90 eurot. Avamispäeval tõusis hind 3,60 euroni ja ma müüsin maha 55 aktsiat. Oh, milline grandioosne plaan - tegelikult ma ei müünud midagi maha ja jätsin ennast teiste liigutustest kõigutamata (mu investeerimissõber ostis 1000 aktsiat ja käššis kõik esimesel päeval). Halloweeniks on turule tuleku edu taandunud ja aktsia tiksub vaikselt veidi kõrgema hinnaga kui ostuhind. Mu hiljutised mõtisklused on jõudnud järeldusele, et kõik nõmedad liigutused mis ma aktsiaportfellis olen teinud, on tulenenud kellegi soovitustest ja seetõttu kuulan edaspidi ainult oma sisetunnet ja teen ostu- ja müügiotsused lähtuvalt oma soovidest.

Panin ka oma Silvano aktsiad endale sobiva piirhinnaga müüki ja tahaks sama teha Tallinkiga, kuid ei puutu seda ühe otsaga põhjas olevat laeva. Annan aega talle taastuda ja siis mõtlen, mis edasi teen.

Oktoobris võtsin tõsiselt ette oma eelarve, millel hoiab silma peal taanlaste loodud Spiir äpp. Mulle meeldib kõik Taaniga seotud, muide... Lego ja Spiir ja Ecco ja ... Sisestasin sinna pangakontod ja jälgin oma rahaseisu otse äpist ilma erinevatesse pankadesse logimata. Olen hoidnud palka erineva panga kontol, sest kui ma maksan iga ülekande eest 38 senti, takistab see liigseid ülekandeid tegemast (loodetavasti ei ärka ma ühel hommikul ja panga äpp ei ütle, et kontot ei ole olemas, nagu mõnest artiklist viimasel ajal lugeda on saanud) ja ehk püsib vaba raha nii arvel. Spiir äpp teeb muidugi ulmelisi kokkuvõtteid, kus isegi ülekanne ühelt arvel teisele on sissetulek ja aktsiaost väljaminek. Sellisel juhul tuleb appi võtta kõrgem matemaatika ja mõistlikud kulud välja arvutada. Äpis on ka challengeid, mis aitavad silma peal hoida poeskäikudel ja muudel taolistel kulutustel, mis kipuvad ühel keskmisel naisterahval käest minema. Oktoobris toimunud sünnipäevaga seotud kulutused panin väljas söömise alla ja nii suutsin ka poechallengei kontrolli all hoida. Enesepettuse meister :)

Taanlastega seoses, tahtsin Halloweeni varahommikul osta Rimist -30% sünnipäevasoodukaga Legosid, sest sealne lõppsumma oli kõikidest internetipoodidest kõige soodsam, aga makse jäi toppama. Võtan seda kui kõrgemate jõudude sekkumist minu raiskamisele ja ootan ära mingi kampaaniaga seoese -40%-lise soodustuse. Eks ma olin omajagu rõõmus ka, et Internetijumala sekkumisel jäi pahn tellimata ja raha, mida ma ei oska kuskile paigutada, alles.

Sellega seoses üks nipp ka teile - kui te soovite mingil perioodil veits poesoodustust, siis lisage (mõni päev enne sooduka saamist) Rimi äppi kiirelt üks laps, pange antud kuupäevale sünnipäev ja saategi oma soodukad 5p enne ja 5p pärast - see, kas laps reaalselt olemas on või ei ole, ei oma tähtsust. Seni kuni internetijumalad seda teha lubavad, tuleb glitchi ära kasutada. Ärge liiga palju lapsi ka lisage ja muutke, muidu saavad poebossid jälile.

Nr. 1 soovitus: sünnipäeva saad nihutada kuhu iganes - Pixabay illustreerib minu lemmikvärvidega seda mõtet.

Muidu oli oktoober sama igav kui igal aastal. Kauplesin oma tele- ja mobiiliteenused soodsamaks, nüüd ei pea aasta aega teleteenuse pärast muretsema ja telefoniga saan chillida kaks aastat. Kuu aega on ka seadmesoodustust, mida üks korralik algaja investeerija ei kasuta, sest tegelikult ei ole ju tehnikat vaja uuendada.

Tegelikult olen alati teadnud, et Lego komplektid, mille tootmine on lõppenud, koguvad väärtust juurde ja niisiis realiseerus minu mõte osta mõni varsti müügilt kaduv toode. Nende hinnad ei ole kõige soodsamad, aga investeerija minus jäi läbirääkimistel peale ja nii saigi minu kollektsiooni ostetud Volkswageni matkaauto. Komplektide väärtusega seotud huvi tõustes leidsin sellise lehekülje nagu Brickeconomy, mis võrdleb komplektide hindu ja seal on selgelt näha, kuidas komplektide hinnad ajas tõusevad.

Näiteks 2008. aasta Volkswagen Beetle'i hind on tõusnud üle kuue korra. 2008. aastal ma tõenäoliselt sellist mudelit endale ei oleks suutnud osta, kuid ennustada milline mudel on see üks ja ainus, on ka põnev! Hoiustamiseks peab vaid ruumi olema.

Kuvatõmmis veebilehelt Bricklink

Millised on minu Lego komplektide hinnatõusud Bricklingi andmetel?

1. Volkswagen T1 Camper Van - Soovitluslik ostuhind 99,99 €. Praegune väärtus 122,57 €. Tõus +22.58%

2. Steamboat Willie - Soovitluslik ostuhind 89,99 €. Praegune väärtus 108,80 €. Tõus +20.91%

3. Volkswagen Beetle - Soovitluslik ostuhind 89,99 €. Praegune väärtus 111,43 €. Tõus +23.82%

Ülejäänud on lahti võetud, aga need on nii ilusad ka, et lust ja rõõm on neid oma vitriinis esitleda. Kõige lahedam Lego, mida ma eales kokku olen pannud, on 10280 lillekimp. Oleks ma meesterahvas, kingiks oma kaaslasele just need lilled!

Näiteks on mul 2 pakendis komplekti, mille kliendid saavad teatud summas tehtud ostuga tasuta kaasa. Brickeconomy väitel on komplekti hind 21,99 eurot, seega olen omadega plussis.

Mille järgi ma neid komplekte valin?

Pigem sisetunde ja meeldivuse järgi. Mulle meeldis VW Camper juba siis, kui ma oma esimese auto ostsin ja miks mitte endale mängimiseks selline komplekt osta, eks. Aga ma ei olegi raatsinud seda karpi lahti teha. Las kogub kellelegi sissetulekut - kas endale või tulevastele lastelastele. Eks testamendi tegemise ajaks ole näha, mis neist saanud on.

On ka neid komplekte, mida endale tahaks, aga mida enam ei ole saada. Siin tuleb emotsioonid alla suruda ja mitte ahneks minna ja turult osta, sest hinnad on neil, tuletagem meelde, mitmekordistunud nagu @rahakrati pakutud Cleveroni aktsiad.

Õnneks elamispindade vaatamine raha ei küsi. Võtsin südame rindu ja läksin endale pikemalt huvi pakkunud maja vaatama. Enamasti olen tutvunud korteritega, aga seekord valisin ühe maja, mille valmimist olin tagantjärgi mõeldes jälginud kolm aastat kuni see minu jaoks piisavalt küpseks oli saanud. Ma ei pea ennast ehitajaks. Olin enne seda vaadanud maju ja kortereid, millesse oleks pidanud rohkelt panustama ja minus tekitas see pigem taolise objekti soetamise osas vastumeelsust, kui tahet seda renoveerima hakata.

Mõeldud-tehtud, sammusin objekti poole. Maja poole kõndides tuli klappidesse Sigma "I'm coming home" lugu ja võimas tunne tuli sisse, sest antud lool on minu jaoks eriline tähendus kojusõiduga seoses. Huvitaval kombel ei saanud maakler kinni külmunud väravat lahti, mille avasin tema eest. Vaatasime maja üle ja uskumatu, aga tundsin end seal mugavalt. Selle maja puhul olin valmis panustama isegi renoveerimistöödele. Kõige enam meeldis mulle hoovimaja, mille võtit maakleril ei olnudki ja sisse sain vaid aknast vaadata.

Omanik oli nõus minu väikseks jäänud korteri maja vastu vahetama, leppisime summades kokku, pank andis mulle puuduoleva laenusumma ning läksimegi tehingusse. Esitasin taotlused jaanuari viimasel päeval ja laenupakkumiste saamine võttis ca kuu aega, kuid märtsi alguseks olime e-notaris ja märtsi keskel kolisin juba majja. Minu lemmik koht on siiani hoovimaja.

USKUMATU! Ausalt, tunne oli ülevoolav, kui mulle lõpuks kohale jõudis, et elangi OMA majas. Maja plussidena nägin vaid üht aiaga eraldatud naabritädi, kes on veidi uudishimulik, kuid mitte pahatahtlik. Teised naabrid on kas hoonete või laiema teeribaga eraldatud, kui ka nemad on sõbralikud. Veidi on naabrist parem tunnet õueala korrastamisel, aga kui sellest segada ei lase, siis ei peaks häirima.

Nüüd pöördun tagasi postituse juurde, kus ma tegin esimesi majafondi sissemakseid (kusjuures autofondi kontole), et nelja aasta pärast maja osta. Uh! See ei ole selline maja, nagu mu visuaalis oli, aga see on piisavalt väike, et meid ära mahutada nii, et kõigil on oma ruum. Sellel on suviselt mõnus aiamaja, saun (mida ma ei tahtnud, aga ka negatiivset sõnumit loeb Universum positiivsena) ja piisavalt aiaala, et näppe mulda pista ja suvel õues päikest nautida. Koos aiamajaga on neli tuba, neist kaks on all korrusel, üks ruum ülal; aiamajas on minu "suvine elutuba". Ja muide, mulle täitsa meeldib oma lemmikmajas saunas käia :)

Foto: Pixabay - obviously ei ole minu kodu, aga annab selle kodutunde ja suuruse hästi edasi.

Eelmisest postitusest tulenevalt läksid kõik asjad nii, nagu pidi: autoõnnetus viis majaostuni, mis tegi meie pere õnnelikumaks ja peresuhted rahulikumaks. Samuti langesid ära autoga seotud kulud (rehvivahetus, kütusekulu, iga-aastane hooldus ja kuluosade vahetus, kindlustus + kasko, auto pesemise ja puhastusvahendite kulu ja muu taoline).

Unistada tasub ja unistama peab, sest kõik, mida sa soovid, kipub täituma! Mulle on öeldud, et mul on armas väike majake, millega olen täiesti nõus - väljaspoolt näeb see täitsa minu oma välja!

Kõige selle juures oli investeeringute finantseerimine muidugi tahaplaanile jäänud. Või on?

Mida ma sel aastal teha olen jõudnud?

Liitusin III sambaga. Kandsin 2020. aasta lõpuks 1. euro nii endale kui lastele pensionikontole, et 55. eluaasta saabudes väiksema tulumaksumääraga seda välja võtta, kuid kaua ei hoidnud seda tühjalt, vaid tegin igakuise püsikorralduse 50 euro kaupa arvele tiksutada.

Kui päris paljud inimesed tegid avalduse II pensionisambast väljumiseks, sest valitsus võimaldas soovijatel seda teha eesmärgiga raha targemalt kasutusele võtta (iseasi on muidugi paljud inimesed seda oskasid), siis mina jätkasin kogumisega Tuleva fondis. Liiatigi oli minu pensionisamba tulu tõusnud ~60% sellest, mis see 22 aasta jooksul kogunud oli. Tahain lasta sel kasvada, mitte riigikassat tulumaksuga toetada. Erinevate inimestega rääkides sain aru miks osad raha välja võtta soovivad - summad olid nii väikesed, et kogumisel ei olnud mõtet ja selle summaga sai näiteks kinnisvara täiustada, et sellel oleks tulevikus suurem väärtus.

Funderbeamis juhtus investori õppetund nimega Tanker, mis läks mulle 147,84 eurot maksma. Kolm aastat tagasi olin kirjutanud, et tulevad ehk esimesed dividendid, kuid dividendide asemel kaotasin rohkem kui 30% sissemaksest. Õnneks oli Tankeri näol ühe kulutusega, mille ootamatu, taevast alla lennanud rahasumma laekumisel teadlkult tegin (sest ole valmis investeerima ainult sellist raha, mida julged kaotada). Tankerist tagasi saadud raha suunasin aktsiaportfelli. 2019. aastal olin juurde ostnud 34 Ampleri aktsiat, mis maksid tol ajal 244.12 ja täna on hinnanguline väärtus 617.10 ja keda huvitab, siis Ampleri tõus on +152.79%.

Mintoses on raha järgi 33.02. Just septembris võtsin jäägi välja ja märkisin selle võrra rohkem Enefiti ;)

Crowdestate'is on vabu vahendeid ja kinni olevat raha kokku 1028.25 eurot. Mõtlen kas sealt väljuda või kuskile veel investeerida. Nord Company ja Amanna Superiore tilgutavad viivismakseid. Vajadusel saab sealt raha kasutada (mõne laheda IPO jaoks näiteks).

Aktsiaid ostsin poolaasta jooksul:

290 Tallinki aktsiat hinnaga 69 senti.

10 Coopi aktsiat hinnaga 2.165 eurot.

12 Efteni fondi osakut hinnaga 17.80 eurot, lisaks teenustasu 3 eurot.

Esimest korda ostsin Suurbritannia börsilt Wise'i (endise Transferwise'i) aktsiat, mis on tegelikult Eestist pärit ettevõte. Kokku sain 125 aktsiat, mis kokku läks mulle maksma 1265.24 eurot. Konverteerimise tasu tuli lisaks 6.27. Seejuures ma ei teinud rõõmu teisele samanimelise tikkeriga Rootsi firmale, mille käive tõusis ka tänu inimeste ekslikkusele. On ikka vinged ja kavalad kokkusattumused!

Minu aktsiaportfelli väärtus on täna ümmarguselt 26250 eurot. II ja III sammas kokku on 16489 eurot. Alternatiivseid investeeringuid on ligikaudu 1061 eurot. Kokku on investeeringuid 43800 euro suuruses. Veel mõned aastad tagasi sai selle raha eest korraliku kahetoalise korteri. Mis viibki mõtte järgmise eesmärgini...

Seoses WISE'i ja LHV juurde märkimise juhtumitega soovitan alati üle kontrollida mida ostma asud.

WISE tikkeri all tegusteb Rootsi firma Wise Group AB, mis sai hetkelise aktsiahinna tõusu. Kuidas mina teadsin, millist Wise'i osta? Muidugi ma hakkasin endise Transferwise'i turule tulekuga infot otsima, aga kuna otseselt kuskil kirjas ei olnud, et see on turule sisenenud, siis leidsin minagi Wise Group AB üles, kuid veendusin, et see on pikemalt juba turul olnud ja paikneb Rootsis, seega õigel päeval oskasin veenduda, et valin selle Wise'i, mille lõpus on sulgudesse kirjutatud TransferWise.

LHV poleemika pani mind mõtlema, et aktsiaostuga ei tasu kiirustada - seal ei ole nii, nagu nõuka ajal järtsus seistes, et kes eespool, sai parema kauba endale. Tasub segaduste vältimiseks võtta aega ja süveneda tootesse, mida ostma hakkad. Lugesin Finantsvabaduse grupist vastava postituse üle, samuti LHV panga poolt saadetud infokirja, kus oli selgelt kirjas milline tikker mida osta võimaldab. Tegin oma tehingu ära ja jäin ootama.

Mõned inimesed pidid kahjuks leppima 34-eurose aktsia juurdehindlusega, kui targemad oma LHV aktsia ostuõiguse turule paiskasid ja selle tulevase aktsia hinnaga maha müüsid. Mõelda vaid - 34 eurot nagu maast leitud (tasuta saadud ostuõiguse müügi eest), seega neile tarkpeadele läks aktsia maksma vaid 10 eurot, juhul kui nad seda ostsid, sest turul pakuti aktsiaid tol hetkel 44 euro eest.

Milline oli minu portfelli liikumine?

Märtsis ostsin 64 Silvano Fashion Groupi aktsiat hinnaga 1.70 ja 8 Tallinna Kaubamaja aktsiat hinnaga 8.20.

Aprillis ostsin 25 Tallinna Kaubamaja aktsiat hinnaga 7.60, 14 Merko aktsiat hinnaga 7 eurot ja 22 aktsiat hinnaga 6.96. Samuti olen ostnud 6 Coop aktsiat hinnaga 0.96 senti.

Mais ostsin 5 LHV aktsiat hinnaga 11.5.

Juulis olen ostnud 913 Tallinki aktsiat hinnaga 0.77 senti.

Oktoobris olen Tallinki ja Silvanoga hoogu sattunud, 721 Tallinki aktsiat hinnaga 0.63 senti ja 300 Silvano aktsiat hinnaga 1,50.

Karm, aga mis teha. Hinnad tundusid madalamad kui esimese aktsia ostuhind ja nii ta läks, tõmbasin keskmist allapoole teades, et Tallink ei ole eriti potentsiaalikas lähiajal.

Positiivse poole pealt sain ka dividende:

LHV maksis 28.88, millelt läks tulumaksu maha 1.19.

TKM maksis 346,27, millelt läks tulumaksu maha 15,47.

TSM maksis 34.50, millest läks tulumaksu maha 2,42.

Nüüd seikluste juurde. Oli aasta keskpaik ja tekkis ärevus tulevase liisingmakse ees. Teadsin, et ma saan tähtajaks kokku tuhat eurot vähem, kui ette nähtud, aga ei pabistanud selle pärast, kuna optimistina mõtlesin, et küll see raha kuskilt tuleb. Alati on tulnud, kui vaja!

Juuni alguses juhtus nii, et mu teismeline laps tahtis öösel sõpradega välja minna ja mina tiksusin üleval, et ta teolt tabada ja vältida öiseid võimalikke võimuesindajatega kokkupõrkeid. Tahtsin hirmsasti magada, aga samas oli mul vaja näidata, et olen üleval ja ei luba tal minna. Peas ketrasid järgmise päeva kohustused ja unetus tekitas hirmu, et ei tule nendega toime. Lõpuks viskas lapsele minu reageerimine iga tema krapsatuse peale üle ja ta pööras selja ja lihtsalt läks uksest välja. Mina tiksusin voodis ja tahtsin vaid magada, kui emainstinkt suunas autosse istuma ja talle järgi sõitma. Saime sihtkohas kokku, jutud räägitud ja sõitsin pingelanguses vaikselt tiksudes koju tagasi, kui järsku käis põmm ja vajusin otsapidi sügavasse kraavi. Olin eelnevalt mõned korrad mõtisklenud, mis tunne on kraavi sõita ja siin ma olin! Kuna turvapatjade avanemine tekitas palju tossu ja taga oli gaasipaak, siis minu aju toimetas vaid ühtepidi, et saaks kindalaekast autoabi numbri, mis tuleb autot ära viima kutsuda. Kindalaekast haaratud autoraamat käes üritasin enne gaasipaagi võimalikku plahvatust välja pääseda (muidugi ma dramatiseerisin üle kõvasti, mingit plahvatust ei toimunud) ja ei saanud aru miks uks lahti ei püsinud, kui ma ta väljumiseks lahti tegin (kraav+gravitatsioon...). Tavaolukorras ju seisis!

Lippasin siis verise näpuga (turvapadi lõi näpu katki) telefoni otsima, et sellest ametivõimudele teavitada. Nägin kõrvaltänava lõpus üht autot, kuid autole lähenedes muutus see minu silmis tuledega kaetud teepiirdeks (nagu lennujaamades on). Pöörasin tagasi, lippasin veelgi kaugemale ja õnneks sain lapse käest telefoni, et kõikvõimalikud päästjad kohale kutsuda. Dialoog oli umbes selline: "Anna oma telefon!" "Mis sa teed sellega? Kellele sa helistad?" "Politseisse! (paus) Avarii oli." Tagasi auto juurde minnes oli see tuledega kaetud piire sõitnud minu autoni ja ilmselt kahtlustas, et autojuht on plehku pannud. Tegelikult oli tore näha, et on murelikke kodanikke, kes jäid ootama ja vaatama, mis saab. Mind nähes sõitsid nad minema.

Päästjaid oodates panin tähele, et puu oli auto ees kraavi kukkunud. Mõtlesin, et tugevad tormituuled on puu maha kukutanud. Siis panin tähele, et kraavi ääres ei olnud ühtegi teist puud ja mulle jõudis kohale, et minu arvatud ajutise liiklusmärgi asemel olin maha sõitnud tänavavalgustusposti.

Kõigepealt saabusid päästjad, kes ühendasid lahti auto elektri, siis tuli politsei, kes pani mind puhuma ja küsis mis juhtus. Ma ei osanud vastata, sest ma ei saanud ise ka aru kuidas ma suutsin kraavi sõita. Aasta hiljem jõudis kohale, et võisin tukastama jääda ja ei pannud tähele, et auto aeglasel tempol kraavi poole vajuma hakkas. Mind kutsuti kiirabiautosse ja küsiti vererõhku mõõtes, kas mul enne ka rõhku on olnud. Ütlesin, et ma ei oleks elus, kui rõhku poleks. Aga patoloogilise vererõhuga, nagu sel korral, pole mul varem tegemist olnud.

Nii arvasin, et kui mind on ära kontrollitud, lastakse koju jalutada ja vajadusel peab ise EMOsse minema. Siiski olid meedikud teisel arvamusel ja kõrge vererõhu ning sõrme olukorra tõttu sõitsin ma EMOsse ootama, mis minust saab. Õnneks tuli laps ka vahepeal veenduma, et ma päris kolossaalse avarii olin teinud ja teadis, et mind viiakse haiglasse kontrolli. Kuna ma lapse telefoni parooli ei teadnud, sain kiirabi telefoniga autoabile helistada ja politsei oli nii kena ja jäid ootama minu varandust täis auto juures (hoidsin väärtuslikke asju autos, sest kodus polnud ruumi), kuni autoabi tuli ja auto vastavasse parklasse viis. EMOs kiirabiautost välja astudes ma enam kõndida ei saanud, sest all paiknev turvapadi oli vastu mu jalga löönud ja see oli ka valutama hakanud. Tunne, kuidas adrenaliin sinusse nii palju jõudu pumpab, oli väga sürreaalne.

Pilt minu enda instagrami voost, kus ma heldinult kõiki tänasin, kes mulle appi tõttasid. Uskumatu, kui palju sõpru mul ikka on :) NB! Just olin uued suverehvid alla pannud.

Lisaks pöidlaluumurrule sain tegeleda kaskojuhtumiga ja painava autohuvilisega, kes soovis minu mahakantud auto ära osta. Sain sellise diili, et kasko katab pangakulud (liisingmakse jääkväärtuse) ja huviline ostab autovraki minult ära. Kokkuvõttes turuhinnale lisaks sain lisaks autovahetuskulud ja huviliselt lisaraha. Pank unustas suures segaduses (ega neil väga tihti ei juhtu, et omanik autovraki endale jätab) omavastutust küsida.

Kaskojuhtum saigi lahendatud. Kuna Covid-19 levikuga seotud piirangud tekitasid liikumisvaakumi, jäi auto juba eelnevalt kuudeks seisma. E-poodide kasutusvõimalused ja veebipoodide järjest kasvav valik panid mõtlema, kas mul linnas üldse autot vaja läheb. Kaalusin ka müügimõtteid, sest auto seismise eest maksmine ei tundunud atraktiivne.

Kokkuvõttes:

lahenes probleem ebapiisava liisingu jääkväärtuse summaga;

sain ruumikama kodu sissemaksu raha;

sain auto turuväärtusega müüdud ja jäin veidi plussi.

Selleks ajaks oli mu aktsiaportfelli suurus 9500, seda kõike on nii emotsionaalne lugeda. Võib-olla tark on tagasi vaadata sellele postitusele, kus räägin majaostu plaanidest nelja aasta pärast.

Mul ei ole küll täpselt meeles, aga tean, et koroona-ajastu tõi meile 2020. aasta alguses aktsiahindade languse ja päris punase pildi. Sel ajal ei olnud kahjuks vaba raha võtta, sest kogusin autoliisingu jääkväärtuse kinnimaksmiseks raha. Tagantjärgi tarkusena oleks võinud selle raha rahumeeli panna aktsiaostu alla ja nautida vahvat tõusu, mis siiani toimunud on. Eriti LHV aktsiate puhul.

Mis siis juhtus? 2020. aasta augustis pidi minu autoliising lõppema ja auto minu omaks saama. Mõnus, CNG kütusel liikuv auto, mis pani rahakoti rõõmustama. Täna seda enam öelda ei saa, aga ärme tõttame sündmustest ette. Läheme siiski tagasi 2019. aastasse ja lõpetame ta viisakalt tagantjärgi ära.

Oktoobris olen ostnud:

123 Tallinna Kaubamaja aktsiat hinnaga 8,14 eurot teenustasuga 5 eurot. Jällegi, täna seda ei võeta!

12 LHV aktsiat olen märkinud hinnaga 11.50 (ja märkasin, et enne seda müüsin 100 aktsiat hinnaga 11.60 - mis summas need täna oleks! Kriibib veits, aga elu läheb edasi).

Tallinkilt sain novembris 63,91 aktsiakapitali vähendamisest.

Detsembris võtsin osa COOP IPOst, mille raames märkisin 700 aktsiat hinnaga 1,30 ja teenustasu võeti siis 3 eurot.

Niisiis, aasta 2019 läks vaikselt, kuid püüdsin nii palju kui võimalik ka aktsiamaailmal pilku peal hoida.

Ühe sammu võtsin küll ette ja lõin oma osaühingu. Kõik oli siis nii uus ja põnev ning uhkus oli rinnus, et oma armsal sõbrannal, kellega Wealth Forumit külastasime, poole aastase nihkega taga lohisesin. Üks lahe seik ka seoses ettevõtte loomisega. Nimelt käisin töövõitu tähistamas ühe sõbrannaga, kes on mulle osaliselt eeskujuks oma tarmukuse ja sihikindlusega. Parkisin auto kesklinna rahuliku südamega, sest oli nädalavahetus. Kahe tunni pärast tuli meelde, et tegelikult on teisipäev ja pingilt püsti karates ja kohvikust väljudes märkasin esiklaasil parkimiskviitungit. Õnneks esimene trahv oli 0-eurone hoiatustrahv, seega firma kuludesse (naljaga pooleks) ei saanud seda panna.

Esimese arve kirjutasin juba detsembris ja põnevusega jäin ootama, kuhu see tegevus edasi viima hakkab. Alguses tundus raske olevat, aga mikroettevõtjana viid kurssi raamatupidamise ja muude taoliste asjadega, sest tööjõu palkamisel ei näi esialgu pointi olevat ning mõistad, et ettevõtlus on lahe ja ettevõtjana saad vastused paljudele küsimustele, mis sind painavad, kui sa ei ole ettevõtja, aga tahad selleks saada.

Suvel harisin ennast investeerimisfestivalil, kus oli väga mõnus seltskond taas ja harivad nupukesed erinevatest finantsvaldkondadest. Rahakratt käis šõud tegemas ja oma rahateekonnast rääkimas. Ta on tõeliselt inspireeriv meesterahvas. Rain Lõhmuse mõtisklused viisid mind samuti uude reaalsusesse, kust sain teada, et ta oma esimeses pereringis tehtud vigadest õppinuna rakendab selles pereringis uusi teadmisi ja on parem kui varem. Aga eelkõige seda, et oli mehel julgust kunagi Hansapank teha, täiesti lambist ja pooleldi hulljulgusest. Aga kõik mis puudutab LHV panka ja sellest näiliselt laid-back juhti... lahe! Ma olen endiselt fänn.

Investeerimisfestivalilt sain teada, et mina olen emotsionaalne investor, et mis on südamelähedane, seda ostan. Ei kaalu erinevaid XIRRe ja LTV-sid näiteks. Ei oskagi, ei teagi nendest suurt midagi - matemaatikaõpetaja suunas mind gümnaasiumi lõpus midagi pehmemat õppima, sest tal oli ilmselt piinlik, et ta käega lõi ja lihtsamat teed läks. Hanschmidti ja eriti Villigut oli vinge kuulata, küll on inspireerivad! Uskumatu, et üks keskkoolinoor üsna kasina eelarvega suutis püsti panna sellise startupi. Müts maha. 

Praegu on mul hõbedaste kinnitustega nahkportfellis umbes sellised varandused: Aktsiad; 9500 euro ulatuses vara Crowdestate: 1500 euro ulatuses vara Mintos;  738  euro ulatuses vara Funderbeam: 500 olen Tankerile panustanud Tuleva: 100 euroga astusin liikmeks Kuna panuseid julgen vaid kolme esimese rea peale panna, siis kokku olen kogunud erinevatesse osakaaludesse 11738 eurot, millest kõige suurem protsent kõigub. Siiski mõtlen, et kui juuliks 12000 täis saab kogutud, siis olen ikka maailma ägedaim tüdruk! 

Lugemiskogemus oli minu jaoks üsna ootamatu. Tõlge oli sõna otseses mõttes jama. Näiteks lause: “Tema paremaks muutunud võimed, mis kompenseerisid süü-, hirmu- ja kahetsustunde puudumist, sisaldasid endas võimet oskuslikult manipuleerida - “Ma oskasin manipuleerida inimestega, kes olid mulle läheda, narkootikumide ja raha saamiseks, ma kasutasin ära oma sõpru -, mida rohkem ma nende kohta teadsin, seda paremini oskasin ma õigetele nuppudele vajutada,” rääkis ta Bobi uurijale (Punkt 9: Parasiitlik elustiil) - ja samuti oskust mitte tunda hiljem end oma kuritegude pärast halvasti.” on veel üks parimaid näiteid, sest alguses pead korralikult teksti süvenema, et aru saada mida paganat antud tekstiga edasi tahetakse anda. Õnneks oskan leida sõnade nüansse inglise keeles, mis aitab mul lasetest paremini aru saada, kuid mis lugemine see on, kui sa pead iga teise lause mõistmisega tegelema teksti ladusa lugemise asemel. 

Või näiteks lause: “Ta nõudis Sunbeamilt, ja talle ka anti, hiigelsuur valladndustasu, mis lisandus 100 miljonile dollarile, mille ta kahekümna kuuga Scottis töötades teeninud oli.” hüpleb ekslikult mõttelt mõttele, kuigi eesti keeles saab seda hoopis ladusamalt seada. 

Olgu tõlkija Maria Reilega, kuidas on, aga toimetaja Annika Kohv oleks ometi pidanud nägema selliseid inglise värdlauseid, mis otse eesti keelde paigutatud oli. 

Nüüd süvenen aga teemasse, mis vastupidiselt tõlkele oli vägagi kaasahaarav! Jon Ronson asus teele psühhopaatide maailma uurima ja jõudis juhtideni välja. Psühhopaatide kindlaksmääramise teekonnal selgus nii mõndagi. Esiteks õppis autor psühhopaatide määratlemise kohta põnevaid õppetunde, mis tipnesid psühhopaadi testi õpingutega. Sellest tulenevalt hakkas ta määratlema kõiki enda intervjueeritavaid psühhopaadi testi järgi ja jõudis järeldusele, et igaühes meist on peidus osake psühhopaadist. Mina jõudsin seda raamatut lugedes järeldusele, et minu üks juhtidest oli sotsiopaat. Väga põnev lugemine, soovitan soojalt! 

Natuke räägitakse seal ka aktsiatest, kui te sellest tõlkest vaid aru saaksite: 

““P/E jrgm-l fa: 27,5X” on kõige õelam rida raportis, oli Jack öelnud. Minu jaoks oli see mõistetamatu. Kui ma näen selletaolisi fraase, jookseb mu aju kokku. Aga kuna see oli jõhkruse salavalem, võrrand, mis viis Shubuta surmani, palusin ma mõnel finantseksperdil seda tõlkida.” “Niisiis,” kirjutas mulle Paul J. Zak, Neuroökonoomiliste Uuringute Keskusest Claremontis Californias, “PE on aktsia keskmine väärtus jagatud järgmise aasta enustatud tuludega. PE tõus tähendab seda, et oodati kiiremat aktsiahinna tõusu kui tulude kasvu. See tähendab, et investeerimismaja ootas, et drakoonilised kärped tekitavad järgnevates aastateks suuremaid tulusid ja järgmise aasta aktsiahind kajastab tulevikus suuremaid tulusid aastateks.””

Kui valite selle raamatu, teete õige valiku, sest siit ei leia ainult kaasahaaravat sisu psühhopaatidest! Lisaks sellele saate korraliku inglise keele mõistmise testi. Mina lugesin endalegi tavatult raamatu otsast lõpuni esimese korraga läbi. Selleks kulus mul täpselt nädal. Tavaliselt nii ei juhtu.

Kui investeerid aktsiatesse, siis kindlasti läbi investeerimiskonto. Kõigepealt tee ära investeerimiskonto (jälgi, et märgid linnukese ka, et tegemist on investeerimiskontoga) ja siis hakka üldse sinna peale aktsiate ostuks mõeldud raha panema. Maksuametile aruandluseks saad saata ühe klõpsuga kenasti kogu investeerimiskonto aruandeperioodil toimunud tegevuse ja ongi deklaratsioon kenasti täidetud. Lisaks on erinevad kogukonnad Facebookis, kust leiad abi ja tuge oma investeeringute haldamisel ja alustamisel. Kui teed laste kasvukontod mikroinvesteeringuteks, siis kindlasti läbi investeerimiskonto. Selle deklareerid esimesel aruandeaastal kenasti ära, on järgmised aastad kuni lapse 18-aastaseks saamiseni muretud (igal aastal tuleb siiski laste kontod deklareerida).  

Sellega sai kogu raske aktsiate deklareerimise osa kaetud. Veidi keerulisem oli ühisrahastusportaalide, nagu Mintos ja Crowdestate tulu deklareerimine. Mintose ja Crowdestate’i välismaiste tehingute andmed tuleb deklareerida välismaalt saadud tulu alla (sest välismaised firmad maksvat otse kliendile intresse) ja see oli ka tehtud! Hästi aitas Taavi Pertmani õpetus.   Rohkem õppetunde mul ei ole, kui et pea meeles millistes trennides su lapsed on käinud ja uuri miks need deklaratsioonil ei kajastu, samuti tuleta meelde palju sa töötasu saanud oled ja kuhu sinu raha seoses riiklike meetmetega läinud on. Mõtle kus ennast koolitasid (mina teen seda töökoha kaudu) ja ära unusta eluaseme intresse üle kanda.  Sammukese astusin edasi ka kinnisvara teadmistes. Olen nii mõneltki mentorilt saanud õpetussõnu, kuidas oma olemasolev laen panna enda kasuks tööle ja et kõik oleneb sissetulekust, kuid sain ka pangaametnikult kinnitust, et mul on potentsiaalne võimalus saada veel laenu, pannes olemasolev korter üürile ja endale suurem kodu osta. See info tegi minu päeva päikeselisemaks! Firma asutamine seisab ka vaid nime loomise taga! Firma loomisest olen unistanud pikalt ja kui saaksin omale sobiva korteri leitud ja laenu ka, siis kindlasti hakkan tegelema üürikinnisvaraga, sest see tundub mulle südamelähedane teema. Kui ma leian ühe mind hästi iseloomustava sõna, teen firma kohe ära!

Esimeses peatükis räägitakse igapäevasest teadlikkusest, mida infoküllus tänapäeval summutab. Oled ju kogenud lademetes erinevaid e-kirju, mis pommitavad Sind vajalike kursustega ja kutsuvad olulist infot tarbima? Tänapäeval leiab selle infomüra seest nii vähe vajalikku ja nii palju kasutut. Oma kogemusest rääkides, kui mina saan üha rohkem infot, muutub see tüütuks ja tekib vajadus postkastis puhastus teha. 

A) Autor soovitab igapäevast teadlikkust tõsiselt võtta vastutuse võtmisega oma tegude eest. Meie tegudel on tagajärjed nii meie endi, teiste kui ka laiemalt kogu planeedi jaoks. Autor tuletab meelde, et vastutus oma tegude eest, asjade meelespidamine, alustatu lõpetamine ja planeerimine kõik kuuluvad täiskasvanuks saamise juurde. Viimast iseloomustab ka see, kui me otsustame elada teadlikult ja püüdleme vaimsuse poole. Ta tuletab meelde, et lapsena kontrollisid meie vanemad meie tegusid ja tuletasid meelde kohustusi, kuid suureks kasvades peame ise vastutuse nende asjade eest võtma ja lisab, et inimene on õnnelikum, kui tema elu ladusamalt kulgeb.

B) Harju ebaõnnestuma ja sellest maksimumi saama - võta ebaõnnestumist kui õppetundi, ebaõnnestu uuesti ja paremini. Kui kardame ebaõnnestumist, siis ei õnnestu meil midagi selgeks õppida. Sa ei tohi julgust kaotada ja ennast süüdistada. Ebaõnnestumist tuleb tunnistada ja sellega leppida. Negatiivne ebaõnnestumine toimub ainult siis, kui me sellega vastutusest kõrvale hiilime.  Autor ütleb, et peame olema kannatlikud igapäevase teadlikkuse treenimisel ja ebaõnnestumise korral tuleb endale meenutada, et olukorrad, mis viltu läksid, on juba juhtunud ja neid tagasi ei pööra. Oma tegude eest vastutame vaid meie ise ja meie võimuses on endale andestada. Samuti peame olema valmis vajadusel kahju korvama. 

Minule ei meeldi kedagi (sealhulgas iseennast) süüdi tunnistada, sest süüdi mõistmine annab asjadele negatiivse maigu. Pigem aktsepteerida, et minu tegevuste tagajärjel juhtus midagi, mis vajab parandamist ja minna eluga edasi. Ka autor ütleb, et enesesüüdistamine ei aita, vaid peame olukorraga leppima kannatlikult ja heasüdamlikult ning endale ütlema “See on juba juhtunud”. 

Esimese nädala harjutused hõlmavad endas olulisele keskendumist. Tuleb keskenduda väikeste asjade kordaajamisele, et suudaksime edaspidi olulisematele asjadele keskenduda. Vaatleme, kuidas elu planeerida, organiseerida ja korraldada. Tegevused, mida autor soovitab esimesel nädalal: 

Positiivsete rutiinide loomine. Ilma rutiinideta ei suuda me üldjuhul jõuda vaimse kindluseni, mis laseks meil edasi jõuda. Rutiinid toetavad meid ja suunavad teotahet, positiivsete rutiinide puhul harjume nendega ja ei pea enam ennast sundima midagi tegema. 

Vaata üle oma päevakava. Tasuks võtta 1 vaikne õhtu nädalas, et lugeda, lõdvestuda või mitte midagi teha. Näiteks võib otsustada igal hommikul pool tundi varem tõusta, kaks korda nädalas jõusaalis käia või teha pikem jalutuskäik läbi pargi. Töörutiinid võiks läbi vaadata, kas need on tulemuslikud.

Anna kaks lubadust. Anna lubadused (näiteks: kirjutan esimese peatüki oma uuest raamatust) ja mõtle mõni praktiline tegevus, mis su kavatsust kinnitaks. Teiste abi kasutamine (suhtlemine teadlikkussõbraga) võib tulla kasuks. Kaks lubadust ja nendega kaasnevad tegevused tuleks üles kirjutada (raamatusse või miks mitte võtta ka eraldi märkmik). Ühtlasi tuletab autor meelde, et positiivsete harjumuste kujunemine võtab aega, mistõttu tuleb olla kannatlik. Autor räägib motivatsioonist, et tihtilugu tunneme, et teeme asju meelsamini, kui tahame neid teha. Siiski soovitab ta tegudele asuda ja kirjeldab, et tegevuses olles tunneme naudingut (näiteks jõusaali ajada on tüütu, aga kui oleme jõusaalis ja teeme harjutusi, siis tunneme energiat). See hea tunne tuleb meelde jätta ja järgmisel korral pole mõtet oodata oma tahtmist, vaid lihtsalt asi ära teha, et seda edaspidi nautida.

Arenda suutlikkustunnet. Suutlikkus on see tunne, kui mingi ülesanne täidetud saab, rahuldus millegi saavutamisest, mitte et lased asjadel minna. 

Alustamine ja lõpetamine. See aitab suutlikkuse tunnet süvendada ja elu paremini kontrollida ning organiseerida. Autor soovitab enne meilikontosse logimist koostada nimekiri asjadest, mida päeva jooksul saavutada sooviksid. Alusta sellest, mida saab kohe lõpule viia või silmnähtavalt edasi areneda. Tähtis on alustatu ka edukalt lõpetada, näiteks peale arvutiga tööd arvuti korralikult kinni panna, paberid riiulisse asetada ja siis kokkulepitud kohtumisele minna. Autor ütleb, et tunneb sellisel juhul end enesekindlalt ja rahulikult ning saab kohtumisel teisele täit tähelepanu pühendada. 

Tee kolme asja. Kui nimekiri tundub liiga pikk, siis vali kolm lihtsamat asja, et sa harjuks olukorra kontrollimisega. See aitab keerulisemate ülesannetega hiljem tegelema hakata. Lisaks võib välja mõelda veel kaks asja, millega nädala jooksul teadlikku õhkkonda luua. 

Mõtle tervele tsüklile. Peale hommikusööki näiteks pese nõud, tee laud korda, pane köögikäärid õigesse kohta, et kõik kodus elavad inimesed oleksid rõõmsad. Mõtle prügi peale - see mõjutab kogu maailma. 

Vii alustatu lõpule. Ära arvusta teisi tegematajätmiste pärast, vaata mida sa ise ära teha saad. 

Mõtle tagajärgedele. Mõtle näiteks sellele, kuidas prügist komposti teha saab; et tuled oleks kustutatud, kui viimane inimene toast lahkub; poodi minnes võta kodust poekott, kuhu kaubad ladustada. 

Vähenda välist infotulva. Meie mõtlemine on killustatud midagi tehes, mõtleme mitmele asjale korraga. Internetis töötades leiame end hoopis e-kirju lugemast või sostiaalmeedias surfamas. Tähelepanu kistakse pidevalt erinevatesse suundadesse ja me ei märkagi, kui killustatuks ja ebastabiilseks meie meel muutunud on.  Autor soovitab raamatuid lugeda, klassikalist muusikat kuulata, tähelepanelikult vestelda, olla  haaratud mingist tegevusest. Peame lahti rebima ületarbimisest (näiteks piira televiisori vaatamist või internetis veetmist). Autor soovitab tekitada ühe õhtu nädalas, mil kodus valitseb vaikus. Katsu teha nii, et mingi ajaperioodi vältel oleks sinu elus vähem väljastpoolt tulevat infot, aga pane paika ajaperiood, et sa ei hakkaks piirangute vastu mässama. Püüa leida kolm viisi, kuidas väliste ärritajate mõju vähendada. Autor soovitab meelde tuletada, kuidas teadlik olla. 

Märka ebateadlikkuse tagajärgi. Pane tähele millist mõju avaldavad tegemata jäänud asjad sinu elus. Püüa emotsionaalsetest kui praktilistest tagajärgedest teadlik olla, pane need kirja ja õpi nende abil end paremini mõistma. Ürita näha põhjust kui tagajärge. 

Seejärel pane kirja selle nädala lubadused ja kirjuta tabelisse kuidas läks (neid võiks olla kolm kuni viis. Küsimused, mis abistavad lubaduste jälgimist on järgmised: Kuidas läks? Kas suutsid lubadustele kindlaks jääda? Mis tunde see tekitas? Mis põhjustas suutmatuse kavatsustele kindlaks jääda? Kas kavatsused olid algusest peale ebarealistlikud?

Tee teine tabel infotulva vähendamise kohta ja kolmas suutlikkuse ja alustatu lõpuleviimise kohta. 

EDIT: jaanuari lõpuks oli +200 eurot aktsiate väärtuseks, seega päike hakkab pilve tagant vaikselt paistma ja allahindlusega aktsiate ostmine oli päris hea idee! Ainuke pahalane, mis olukorra ära rikub, on Silvano - mille ma oma (fancy nimega) portfelli just Investeerimisfestivali vestluste baasil soetasin. Vaatan huviga, kuhu see aktsia viib, sest kevadel oli plaanis Silvanol aktsiakapitali vähendada. “Aktsiaseltsi aktsiate koguarv ei muutu ning aktsiate arvestuslik väärtus väheneb võrdeliselt aktsiakapitali vähendamisega. Aktsiakapitali vähendamine summas 0,20 eurot aktsia kohta makstakse välja aktsionäridele 30. jaanuaril 2019.” Esimene õppetund aktsiamaailmas: tutvu aktsiate taustaga! Mina ostsin kindlasti peale seda kuupäeva ja jään sellest laevast ilma. Mis seal ikka, las praegu tiksuvad ja vaatan, mis edasi saab. Ööh!

Sellel kuul saavutasin taas sissetulekutest 50%-lise kokkuhoiu (ausalt, ei kujutanud ette, et suudan päris mitu kuud enam-vähem järjest sedasi säästa) ja rõõmustan selle seekord eraldi kontole, ütleme nii, et tulevaste projektide tarbeks. Vaja paari aasta pärast autoliisingu jääkväärtus ära tasuda ja veel nipet-näpet. Ma ilmselt ei raatsiks aktsiaid maha müüa selleks.

Mintos sai 100 eurot lisa, mida olen saanud käsitsi mitu korda reinvesteerida. Praegu sisetunne keskendub lühiajalistele investeeringutele, et raha liiguks veidi kiiremini (on huvitavam). 

Jaanuaris panen majafondi 300 eurot, Mintosesse on plaanis kasvama panna 100 eurot ja auto jääkväärtusele tuleb ka mõtlema  hakata, seega ladusin sinna 360 eurot. Sellise summaga peaks jääkväärtuse saama makstud. 3 aastat tagasi oli uskumatu mingi raha kokkukraapimine ja 5000 eurot tundus väga müstiline summa, mis nüüd ei olegi väga ulmevaldkonda kuuluv. Igal juhul 2 aasta pärast saab mul autoliising läbi ja siis võin veits rohkem raha luftitada. Igal juhul ootan juba aega, et autoliisinguga mässama ei pea - siis jääb selle võrra rohkem raha muudeks põnevateks paigutusteks. 

Unistuste majja tahan ma kindlasti nelja tuba, millest kolm on magamistoad, üks elutuba. Mida varem selle saab, seda parem põngerjatele. Minu ideaalmaja on ühekordne ja ilma saunata. Hoovi pinda peab olema piisavalt, et end vabalt tunda, kuid piisavalt vähe muruplatsi, et seda niitma ei pea. Minu majal on ökonoomne küte ja väikesed ülalpidamiskulud. See ei asu töökohast ja linnast väga palju eemal, et säästa sõidukuludelt. Allpool on visualiseeritud enam-vähem minu ideaalmajale sarnane maja. Hetkel vaatan ka ühte maja, mis sobib hinna ja parameetrite poolest, kuid asukoht on sellel veidi kaugel ning ostmiseks mul raha praegu veel ei ole. Õnneks nelja aasta pärast on valik suurem ja ilmselt tuleb ka minu ideaalmaja turule. Ei pea olema uus, võib olla veidi sisse elatud, et kõik praod-värviparandused ja muu välja tuleks. Seda tean ka, et klaasist kamina ust ma endale ei soovi. 

Pixabay andis selle foto Pexelsi kaudu kasutada