#hobid

Kirjastus: Varrak Lehekülgi: 190 Ilmumisaasta: 2021 On endiselt kergelt piinlik tunnistada, et polnud siiani veel ühtegi Murakami teost lugenud. Teadsin autori nime ja suutsin isegi tema teoseid ette lugeda, kuid tõsisem kokkupuude puudus. Kuniks raamatupoes jäi kätte antud teos ja raamatut sirvides pidin end peaaegu poodi unustama – kohe hakkas sedavõrd palju huvi pakkuma, et oleksin end…

*Üritab mõnuga klickbaiti teha, ise tõsise näoga muheledes.*

Isaac Garcia on Pexelsisse üles laadinud sellise laheda Volkswageni matkabussi. Niikuinii mudelauto!

Tänast juttu alustan aastast 2020, kui ma omast arust vähem raha kulutasin. Väljas käia ei saanud, kulusid justkui ei olnudki, ometi raha kulus. Tuleb välja, et päris palju sellest läks Silvano ja Tallinki aktsiatesse, ilmselt suur osa e-kaubandusse ja noh, mis seal salata, minu kirg ja hobi võttis samuti oma osa.

Mulle meeldivad Lego klotsid ja komplektid ning iga kord, kui ma lastele mõnda komplekti ostma hakkasin, siis ostsin selle justkui endale. Mingisugune kättesaamatu lapsepõlve unistus, mida ma omal ajal nõukogudeaegsete nimetute klotsidega rahuldasin. Õnneks vanem laps ei armastanud komplekte niivõrd kokku panna, kui laiali võtta ja kogu ehitamise rõõm jäi minule. Nooremaga paneme aeg-ajalt neid koos kokku. Viimasel ajal keskendun rohkem täiskasvanutele suunatud komplektidele, näiteks eelmise aasta jõulude ajal panin kokku komplekti Mandalorian the Child 75318, mis kaunistab üht mu paljudest riiulitest.

Sellega seoses üks nali ka: 100-aastased ei tohi enam legodega mängida, sest karbi peal on vanuseks pandud 4-99.

Praegu oma tublrikasti avades pidin ma teise akna kaudu vaatama minema, et millest ma viimati üldse kirjutasin. Jajah, see Pühajärve värk.

Ega tegelikult suundusin ma täna siia jällegi sellest mingist teatud kohusetundest kirjutada. Ma mitu päeva olen juba tundnud, et tahaks, aga pole veel seda õiget pointi tulnud. 

Seega ei võta ma vastutust, et tänane postitus tuleb välja nagu üks ideaalne keskkooli kirjand oma sissejuhatuse, teemaarenduse ja kokkuvõttega. Õigupoolest ei ole vast minu postitused kunagi sellised. Vabanduseks kasutan ma seda, et oma kooliõpingutes pean ma niigi kirjutama palju süstematiseeritud tekste, seega on blogi rohkem “nüüd-tuli-mõte-panen-kirja-nii-nagu-tuleb” tüüpi. Võta või jäta.

No igaljuhul. Kui ma sunnin oma halle ajurakukesi mõtlema, siis viimasel ajal hmmm...

...on mu öökapile kogunenud kummalisi ajakirju, mis räägivad toodete disainimisest, mõne toote edulugudest, uutest tapeetidest ja mustritest, sisekujundusest üleüldisemalt vms. Salajane sisekujundushuvi on kogu aeg olemas olnud ja poodides “unistamas” käinud olen ma vist oma teadliku elu algusest. Nüüd on aga põnev vaadata, mida siis päriselt tehakse või tehtud on. Ja kuidas! Meie Tallinna koju tuleb uus köögimööbel, seega seda enam olen ma selle väikse (või ka suure) projekti pärast pisut elevil. Milline ta tuleb ja kuidas ta tuleb :) 

...lisaks olen ma ebatavaliselt palju veetnud aega kuskil maanteel olles. Nii kooli- kui ka eraelulised kohustused viivad mind lausa häirivalt palju Tallinnasse. Kahe otsaga asi muidugi - ma olen Tartust kui linnast tibake väsinud ja Tallinn on muutumas aina toredamaks. Ent samas on kodu ja kool ja oma elu ikkagi Tartus, seega on iga nädal Tallinnas käia üsna tüütu ja raske on sättida oma asju nii, et saaks kõik tehtud.

...ma ei ole märkmikutüüp. St mul on ta olemas ja ma kirjutan sinna ka, aga suuremal võimsusel töötab mu aju ja seega ma enamasti tean peast, mis millal ees ootamas on. Ja teine aspekt on see, et mul läheb meelest ära märkmikusse kirjutada. Kolmas aspekt on aga see, et mulle tegelikult meeldib märkmik ja see, et seal on kõik asjad ilusti kirjas. Miks ma hakkama ei saa, ma ei tea.

...ma tegelen viimasel ajal oma esimese maailma probleemidega, nagu näiteks a) milline mobiil osta ja kas üldse osta ning b) kus pidada sünnipäeva. Üsna hale mu meelest. Inimestel on päris probleemid, aga mina olen juba oma olematud probleemid oma peas kasvatanud nii suureks, et ainult nendest mõtlengi. Ja siis jälle mõtlen nendele, kes minu lähedastest maadlevad mõne päris elulisi ja olulise probleemiga. Mnjah. Kurb, ma ütleks. Sain nüüd endale sellega ühe probleemi veel juurde...

...käisin D’ga eile trennis. Üritasin olla sama tugev kui Dan ja noh, ütleme nii, et tuli välja, aga täna olen väsinud. Samas ikkagi maruuhke enda üle, et ära pingutasin need harjutused ja minu üllatuseks lasin tekkida enda ja D puhul justkui “treener vs treenija” suhte. Liisi,ära nüüd ehmu, ma ikkagi ei pea harrastussportlast päris treeneriks, vaid pean siin silmas seda motiveerimist stiilis “sa jaksad seda veel kaks korda teha”. Seega jah, olen uhke, aga oleksin veel uhkem, kui selliseid päris treenimise päevi veel tuleks. 

...ja lõpetuseks on mul hea meel, et selleaastase pimeda ja kõleda sügise täidavad kiired ja mitte nii kiired kohustused ja toredad ettevõtmised sõpradega. Juba peaaegu nädala pärast lähme me Võrtsjärve äärde ja juba varsti peale seda kohtume loodetavasti minu sünnipäeva tähistades. Ning siis juba jõulupeod ja jõulud ja vana-aastaõhtu. Ja ohoo - peale seda polegi ju kevadeni enam kaua jäänud.

Kaamerate maastikul GoPro kuulikindluse kõrval üks vägevamaid vidinaid. Aparaat mis teeb pilti nagu iga teine kuid järelvaatamisel saad hiirega klõpsates valida pildil fookuses oleva koha. Kui ägedad siis Lytro kodulehel näidisgalerii pildid on?

- välja näeb Lytro kaamera täpselt selline, ning tagaküljel on ka ekraan

" Make it magic. Lytro lets you take pictures like never before. Unlike a conventional camera that captures a single plane of light, the Lytro camera captures the entire light field, which is all the light traveling in every direction in every point in space. "

- kui 15 aastat tagasi vajas selliste piltide tegemine tervet suurt ruumi kaameraid ja superarvutit, saab sellega täna hakkama peopessa mahtuv stiilne kuid tehniliselt keerulise sisuga klots.