#valgud

Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: «Teie olete mõrtsukas!»  Nagu piksest rabatud, võpatas meie kangelane ja pöördus ümber. Tema ees seisis pikk musta mantliga kogu.  «Teie olete mõrtsukas,» kordas võõras tumedalt.  Kangelase näost oli viimane kui veretilk kadunud, tardunud pilgul, nagu näeks vaimu, vahtis ta musta mantliga tegelasele otsa.  «Ma nägin,» kõneles võõras külma rahuga, ning mantlit seljast võttes paljastas oma rohelise pale, «kuidas teie selle noore ja elujõulise kodumaise kurgi oma kätega ära viilutasite». Järgnes pikk vaikus. „M-m-ma-ma ei teadnud, et s-s-see t-t-teie poeg oli,“ tõi kangelane sosinal kuuldavale oma vabanduse. „Ma teen seda kõikide maailma süütult tapetud juurviljade nimel. MA TEEN SU’ST SALATI!“ deklameeris mantlit kandev kurk võidukalt ning tõstis noa ähvardavalt pea kohale. „Arrrrrrgggghhhhhhh!“ kaikus üle söögisaali, kui paanikas kangelane tõi esile kõige vägevama karje, mida siinpool Tallinna piiri eales kuuldud. Kõikide kohalviibijate uudishimulikud pilgud koondusid meie kangelase poole. 

„Rahu, kallis sõber, ainult rahu,“ lohutasid kaaspraktikandid kangelast, „küllap võttis suur nälg sult reaalsustaju. Kõik on korras!“ Pärast 19 minutit paanilist nutmist, vaatas meie nimetu kangelane toas ringi: musta mantliga kogu asemel seisis seal kohkunud teenindaja, ning tumedates toonides keldri asemel oli sündmuspaigaks kena valgusküllane restoran. „Mnjaa, tõsi, kui ma ei ole pikalt süüa saanud, hakkan ma vahel tõesti segaseid asju ette kujutama,“ muigas ta laubal pärlendavat higi käega pühkides „seda juhtub tihti. Eriti kui ma keskendun briifi lahendamisele nii innukalt nagu praegu.“

TO BE CONTINUED