#elustiil

Ma olen viimased aastad iseendaga päris kõvasti võidelnud. Või noh, kehaga. Aga see ju olengi mina ise. Igatahes long story short - aastal 2012 kaalusin ma veel ligemale 83kg ning täna, aastal 2018, kaalun ma 54kg. 

Ma olen tegelikult juba viimased paar aastat viiekümne nelja kilo ringis püsivalt “puhanud” ilma, et midagi väga juurde tuleks või alla läheks. Enne seda oli täitsa metsas: meeter 73 pikk naine ei peaks kaaluma 45kg.

Jäin ellu aga sundmõtted sain ma sellest sulgkergest perioodist endaga kaasa küll. Kusagil kuklas keegi pidevalt korrutamas, et “sa oled nii jäme!” või, et “mitte ühelgi sinu sõbrannal ei ole selliseid rasvaseid reisi!”

Absurd, täielik. Ma nägin välja nagu raagus oks ja paistan ka täna peaaegu läbi aga mingil põhjusel ei suuda mu silmad ja aju koostööd teha, kui peeglisse pilgu heidan. Sealt paistab ikka aeg-ajalt üks lai ja ilmetu kuju.

Selle nimi vist on kehadüsmorfia. (Body Dysmorphic Disorder, kes guugeldada soovib) On selline väljend eesti keeles olemas? Noh sisuliselt niiviisi, et oled kena ja vormis aga peegel näitab sulle justkui võõrast inimest, sinu pea selle võõra inimese küljes. Ja see võõras inimene ei ole üldse nii sale ja kena.

Asja ei muuda lihtsamaks asjaolu, et kõik su ümber pidevalt dieeditavad ja loovad mingisuguseid veidraid uusi elustiile. Mitte, et tervislikult toitumine ja trenni tegemine midagi väga uudset oleks aga igasugused veidrad trennid ja toidud, millest ma kunagi kuulnudki pole... Ja kõik tahavad olla ühtäkki kriipsujukud uhke tagumikuga. Viimasega mind paraku samuti õnnistatud ei ole. Aastal 2000 oleks see muidugi ideaalne olnud aga siis olin ma veel nii tatikas, et kellegi tagumikud mind ei huvitanud. Loodetavasti ei huvitanud kedagi ka minu oma.

Katsu siis endale meeldida, eksju? Ma tean, et nii mõnigi tunneb ka ennast selles jutus ära. Selles pole midagi piinlikku, usu mind.

Uue aasta tulekuga aga juhtus selline asi, et mu elukaaslane küpsetas vana aasta õhtul vägeva ja väga kutsuva kohupiimakoogi. Me sõime selle rõõmsasti kahekesi ka ära, sest head asja ei maksa nüüd liiga palju ka jagada :) Sealt edasi avastasime me enda jaoks aina uusi ja uusi retsepte, snäkke ja pea kilose paki külmutatud sibularõngaid. Ma ei oska enam kokku lugedagi kui mitu pakki noid samu rõngaid me viimase kolme ja poole kuuga oleme ära söönud. Kui mitu ma ÜKSI olen ära söönud. Ühe õhtuga.

Muu meie elustiilis muutunud ei ole. Füüsiliselt oleme ikka sama aktiivsed või mitte aktiivsed nagu alati. Rutiin ja eesti keskmine elu. Ainus, mis muutus on see, et ma vabanesin enda sundmõtetest! Päriselt! Mingil hetkel ma lihtsalt enam ei viitsinud peegelpildi ja kaalunumbri pärast ennast diivanil haletseda. Ma ei ole ju paks, halasta taevas!

Ja teate, mis veel muutumatuks on jäänud? Minu kaalunumber, mille langetamise/säilitamise nimel olen ma igasuguseid imevigureid teinud. Ma olen enda toitumist nii rangelt jälginud, kogenud lugematul hulgal erinevaid hirme ja mille nimel? Mitte millegi. Sest mitte midagi ei juhtunud kolme kuuga ega poleks juhtunud ka kõigi nende aastate jooksul, kui ma oleksin endal vahepeal lasknud veidi vabamalt võtta.

Viimased kolm päeva olen ma taas enda “tava”toitumise juures. St., et ma toitun tervislikult, mitmekesiselt ja proovin siiski mitte kaks korda nädalas paki sibularõngaid nahka panna. Pikemas perspektiivis see ikka vist väga tervislik ei ole isegi, kui kaal sellest ei muutu. Loodan ainult, et mu kuklahääled on jäädavalt eelmisesse aastasse maha jäänud. Eks näis..

Homme, 9. jaanuaril kl 16 arutlevad muusikud ja sotsioloogid Von Krahlis teemal, et mis on subkultuur, selle eripärad Eestis ning millised on piirid kultuuri, subkultuuri ja massikultuuri vahel.

  Arutelu aluseks on Tallinna Ülikooli Kirjastuses ilmunud kogumik „Subkultuurid. Elustiilide uurimused“, mis tutvustab sotsioloogilisi uurimusi Eesti subkultuuridest. Kas subkultuur on hälvikute vastuhakk või ühiskonna eesliin ja katsepolügoon? Oma kultuuri avangard või Lääne massikultuuri ekspansiooni tagajärg? Kogumiku üheks eesmärgiks on olnud täita termin „subkultuurid” eesti keeles sisuga ja analüüsitud on üsna erinevaid nähtusi alates artistide ühiskonnakriitilisest eneseväljendusest kuni seadusega pahuksis olevate teismeliste vägivaldsete suhtlusnormideni.

  Raamat keskendub paljuski Eestile omaste nähtuste analüüsile  „Eestis on olnud subkultuuriliste trendidega seotud ka nooremad kultuuriprofessionaalid,“ kommenteeris raamatu koostaja, TLÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi professor Airi-Alina Allaste. „Näiteks hipide subkultuur oli Eestis Nõukogude ajal palju väiksema ulatuse ning ühiskondliku tähendusega kui Lääne riikides. Kuivõrd aga loominguline eneseväljendus oli sel ajal piiratud, oli loomeinimeste kontsentratsioon vastukultuuris tugevam kui mujal. Väidetavalt selle põhjalt sai ka punkkultuur juba alguses intelligentsemad juured.“