#seiklused

Tervitused!

Ilm on viimasel ajal kuum teema- tundub eestlaslik siinkohal ka kiruda: noo kus kohas see kevad on, kui üle päeva lund sajab? Nii, isamaaline kohus täidetud, saab edasi minna. 

Teame, et oleme kaua pildilt kadunud olnud. Kui keegi tahab mõnda isikut meie kadumise eest vastutusele võtta siis võiks see olla härra Murphy, sest ausalt- meie südamed kibelesid ammu juba uutele radadele, kuid seiklemiseks sobivatel päevadel sadas tavaliselt vihma ja lund. 

Eks me ise ole ka veidi lihtsad- oodata ilusat ilma või lumevaba aprilli, keda me lollitame. 

Kuid hiljutisel nädalavahetusel sai mõõt täis ja otsustasime maksku mis maksab ikkagi matkama minna. Maksis see meile lõpuks meie saapad ja püksid (hehe, kõik nüüd kujutavad mind ja Taavit matkalt paljajalu ja ilma püksata tagasi tulemas). 

Hommikul aknast välja vaadates valitses üsna trööstitu olukord- vihm, hallid pilved ja tuul. Aga me oleme südames vaprad ja nii me krimpsus nägudega aga väga vapratena sinna autosse ronisime. 

Otsustasime seekord minna avastama Kütiorgu, mis asub Võru külje all. Link rajale on siin:

https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/kaitsealad/haanja-looduspark/1216

Paarkümmend minutit sõitu (olime eelneval õhtul juba Võrru tulnud, lihtsalt selgituseks, et keegi ei arvaks, et ma Tallinnast Võru külje alla paarikümne minutiga sõitsin) ja meile avanes üsna kõhe vaatepilt. 

Mudase tee ääres seisis hiiglaslik tondiloss, mis tundus igast otsast lagunev. Maja juurest kostus erinevaid hääli- tuul, mis läbi selle kihutades aegajalt huikas ja plaksud, mida lõi akende ees lehviv kile. Sellest möödunud, jõudsime parkimisplatsile, mis asus vähem laguneva maja juures. Kiikasime majja sisse, et küsida, kas ikka võime auto sinna parkida. Kaminas oli küll tuli ja maja korras, aga ühtegi inimest me seal ega lähiümbruses ei näinud. Maja kõrval olevalt vaateplatvormilt paistis org ning sinna minevad vanad suusatõstukid, mis tundusid justkui lihtsalt päeva pealt seisma jäetud ja hüljatud. Maja ees seisis tühjade rehvidega auto.

Ma küsiks nüüd teilt- kõlab justkui nagu mõni nendest kannibalidega õudusfilmidest, kas pole? Minu süda enam nii vapper ei olnud, aga nägu oli ikka krimpsus.  

Edasi me läksime, hoolimata mu veendumusest, et tagasitulles on ka meie auto rehvid tühjad ja me saame seda kaminatuld veidi liiga lähedalt vaadata. 

Rada algaski Kütioru suusakeskuse juurest, mis praeguseks ei ole olnud minu andmetel mõnda aega tegev- sellest ka kergelt räämas välimus.

Raja alguses oli kohe vaja läbida org, mis oli päris järsk. Edasi kulges rada põldude ja metsade vahele, kust me leidsime erakordselt paksu kuuse. See kuusk oli nii paks, et mina mõtlesin kohe kui tore oleks selle sisse ronida. Mul ei õnnestunud see eriti hästi.

Metsast leidsime üsna huvitava pesakasti- me seekord sinna peatuma ei jäänud, aga pesapunujatel on võimalus seda veel teha. 

Rada kulges pikalt läbi metsa, kuni jõudsime mõne üksiku maja juurde ja nende lähedal jäi meie teele Tammetsõõr. Tegemist siis tammedest ringiga, kuhu tohib siseneda vanade uskumuste kohaselt vaid peale saunas käiku. Seal ei tohi suitsetada ega juua alkoholi ning kombeks on teha ohvriand. Vanasti ei lubatud koertel seal käia sest arvati, et nad kaevavad luud välja (nagu see rada ei oleks juba piisavalt hirmus olnud). Me riskisime oma õnnega ja läksime ringi ikkagi sisse, kuigi me saunatanud veel ei olnud. Ringi sees oli kivi, kuhu inimesed olid peamiselt raha jätnud aga mõni ka ehteid, piibu ja kaks viinamarja kah (kellel siis seda raha üle, et metsa jätta).  

Peale Tammetsõõri läks rada edasi Tohkri külla, mis kujutas endast mõnda elumaja. Ometi on Tohkri küla tähtis koht, sest sealt on pärit kirjamees Hindrik Prants (lohutuseks lugejatele, kes ei ole temast kuulnud- ma ka ei olnud). 

Külast edasi läks tee mööda nõlvakut alla, mille ääres trotsisid ilma koos meiega vasttärganud sinililled. Nii vahva!

Rajal jätkates leidsime ilusa oja, millest läks üle väike sillake. Minu lemmikvaatepilt seekord. Möödusime ka vesiveskist, kuid too hetk sadas juba päris paduvihma ja pilti teha ei saanud. 

Lisaks metsadele, tõusudele ja langustele, ojadele ja veskitele tekkisid hetked, kus sai piiluda lainurgaga vaateid üle põldude. 

Viimane vaatamisväärsus lõpusirgel oli jändrik mänd, mis tee ääres kõrgus. Mänd oli täpselt nii paks, et me saime Taaviga selle ümber kätest peaaegu kinni. Männi juures peaks legendi järgi olema aare, seitsme sõdurisineli kaugusel, seal kuhu langeb teatud täiskuu ööl puu vari. RMK ei olnud lisanud, millal see teatud täiskuu olla võiks- ahnepätsid. Lisaks olevat mänd viimane seal kunagi seisnud Hiiest, kus elasid haldjad. RMK aga arvab, et männi alles jäänud eluaastad on loetud ja meie soovisime omalt poolt puule palju jõudu tulevateks aastateks.

Parklasse tagasi jõudes olin õnnelik, et rehvid olid veel täis ja keegi meid supiks süüa ka ei tahtnud. Üllatuseks oli seekord fakt, et RMK järgi on rada 9,6 km pikk ja umbes-täpselt nii palju mõõtsime ka meie selle pikkuseks.

Top tips:

Ära ehmu õudusfilmi välimusest!

Arvesta, et rada on pigem väljakutsuv (tõusud, langused).

Pane tähele, kus liigud ja loe raja ääres olevat infot, see on üsna põnev (haldjad ja hiied ja ohvriannid ja noo kuulge, HINDRIK PRANTS).

Mine sinna matkama siis kui on loota, et muda on vähem kui poolde säärde. 

Ahjaa, ja järgmine päev paistis Võrus päike…

Ütlen siinkohal pidulikud tervitused Sulle, kallis lugeja! Oled kas tahtlikult või kogemata sattunud meie, ehk siis Kristiina ja Taavi, seikluste blogi peale. Siin lehel saad sa lugeda meie matkalugusid, mis on sündinud Eesti RMK radadel. Seiklused on need meie jaoks alati ja siinne blogi on sündinud osalt tahtest enda jaoks need mälestused tallele panna, osalt soovist jagada kogemusi teiste vandersellidega, kes tahavad Eestimaa ilu koos meiega hoielda.

Olles nüüd esimesed avasõnad öelnud, asumegi kohe asja kallale. Esimene seiklus, millest siin räägime, viis meid Nõvale, Liivase ranna-Peraküla õpperajale, mille pikkuseks 4,4 km.

Link rajale on järgmine: https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/nova-puhkeala/1459

Mõned märkmed siinkohal: esiteks, Google Mapsis rada sellise nimega ei leia. Samas on Mapsis olemas Peraküla telkimisala, kust ühtlasi saab alguse ka õpperada. Tallinnast on õpperajani 85 km. Kuigi see tähendab veidi üle tunni ajast sõitu, on tee sinna üsnagi maaliline, selle äärde jääb ka näiteks Padise mõis ja klooster. Autosõidu nautlejatele pakub elamusi kurviline tee ja ilusad vaated.

Kohale jõudmisest annab märku mere kohin ja liivane küngas otse parkimisplatsi ees. Samuti on seal väga ilusti välja ehitatud ala, kus saab grillida, pikniku pidada või lihtsalt lõkke ümber juttu rääkida. Soojemal ajal on rand ka ujujate sõbralik, koos riietuskabiinidega (ussikese mängu rannarätiku all riideid vahetades saaks sel juhul vältida).

Ranna juures on ka suur infotahvel koos raja kaardiga. Üks soovitus alustajatele, tehke kaardist pilti enne kui suurest entusiasmist rajale tormate. Võite uskuda, kui ütlen, et oleme rajakaardi vajalikkust omal nahal korduvalt tunda saanud.

Nii, tagasi seikluse juurde. Rada saab alguse veidi rannast uuesti metsa poole jalutades ja juba alguses suutsime meie mööda panna. Seetõttu ka mu üsna hägune seletus, et kust see rada siis algabki. Me alustasime valest teeotsast ning jõudsime üks hetk nelja tee risti, mida rajal tegelikult olema ei pidanud (esimene märk halvast kaardilugemisest). Sel hetkel tuli kasuks kaardist tehtud pilt, et ristilt enne minema saada, kui Vanapagan meile isiklikku Kratti pakkuma tuli.

Peale väikest tiirutamist saime ikkagi õige otsa kätte ja jätkasime mööda tõelist rada. See viis meid läbi armsa männiku, kust õigel aastaajal saaks kindlasti palju mustikaid ja muud head paremat. Mõne aja pärast hakkas puude vahelt vilksatama lagedaid kohti, mis esialgu tundusid kui pisikesed härmas välud. Tegelikkuses olime jõudnud esimese järve juurde kolmest raja ääres olevast. Minu meelest oli see neist ka kõige ilusam.

Peale järvekest said me jalad tatsuda I Maailmasõja aegsel kiviteel. Vot sulle, loodus ja kultuur üheskoos.

Vähe põnevam ajalooline väärtus sellel matkarajal seisnes hoopis kunagi seal asunud salajases raadiojaamas. Siinkohal jätan närvide kõdistamiseks muu salajase info selle salajase raadiojaama kohta salajaseks. Ja salajas võin öelda, et seda salajast infot saab matkarajal olevalt infotahvlilt salaja lugeda.

Edasine tee viis meid kahe järgmise järveni, mõlemad postkaardi mõõtu.

Kõige suurema järve juures sai kõndida väikse poolsaare tippu, ja väikse all ma mõtlen miniatuurne poolsaar. Aga tippu jõudes olime mõlemalt poolt veega ümbritsetud. Kui kellelgi on kunagi soovi tunda end kui Mooses Punasest merest läbi kõndides, siis seal tekib üsna sarnane tunne.

Viimase järve juurest tagasi tulles tuleb taaskord olla tähelepanelik, et jätkata mööda õiget rada. Meie seda näiteks ei teinud. Olime umbes pool tundi kõndinud kui Taavi avastas, et oleme jälle valesti läinud (erinevalt minust, kelle pea suutis mõelda vaid soojale autole. Vahel on mehi ikka vaja.). Nii venis 4,4 kilomeetrit meie jaoks 8-ks kilomeetriks.

Sellegipoolest, Nõva rand loojunud päikse kumas ja tõusnud kuu selges taevas pakkus väärilist finišit.

Ehk siis top tips selle raja puhul:

Tee kaardist pilti või lae see endale telefoni.

Jälgi pidevalt, kuhu lähed, kui soovid kindlalt vaid 4,4 kilomeetrit kõndida. Lisaks õpperajale jooksis seal kandis veel vähemalt kaks teist rada. Tuleb tõdeda, et rajamärgistus oli peaaegu sama kehv kui Eesti suvi.

Kõnni rada kindlasti lõpuni, et näha kõiki salajasi järvi ja salajasi raadiojaami ja salajasi kiviteid.

Pildikesi saab nautida all pool.

Ilusat matka,