#pole luule

kui pannkoogid olid söödud mõtlesime täditütrega jalutama minna ja otsustasime metsaraja kasuks, polnud rada tegelikult, me lihtsalt läksime metsa sumpama. kui olime natuke sügavamal, hüpanud üle kraavide ja mahakukkunud puude jäime seisma lagendikule, kus olid suured ilusad männid. seal seistes mõtlesin, et kui vähe aega tagasi tegelikult minu vanused poisikesed läksid sõtta. nad kõndisid ka mööda metsi, vahe ainult selles et nemad olid surmahirmus, püssid kaenlas. meie aga "matkame" oma soojad firmajoped seljas ja naudime värsket õhku vabal maal. ma võiks ju olla tige selle kõige juhtunu peale ja kiruda aga ma pigem tahaks olla tänulik, et meil on mets kus jalutada ja me ei pea seda tehes kartma vaenlast.

veider päev jälle, teate küll kõik juhtub tagurpidi ja õhtu lõpux saad ainult patja kallistada ja mõelda, et ah õnneks on läbi. tänane hommik algas muidugi sellega, et ärkasin unenäost, mis mu terve päeva natuke sassi ajas oma kummalisuse pärast. nagu aitäh mul on niigi liigselt mõtteid peas mida ülemõelda ning nüüd pean välja leiutama kas see uni midagi ka tähendas. peale kooli läksin autoga maantee ametisse, et juhiluba kätte saada ning välja tulles avastasin, et ma olin auto parkinud košmaarselt joontest täiesti mööda ning blokeerisin poole meetriga teed, irooniliselt hoidsin käes värsket, ausalt väljateenitud juhiluba. teiseks, ma käisin täna ujumisprillidega duši all. jah kõlab sama veirdalt kui tegelikuses on. mul olid just ripsmed keemiliselt koolutatud ja sellepärast ei tohtinud need vett saada, olin loll aga kaval. ülejäänud õhtu veetsin köögipōrandal istudes ning üritades oma koerale natuke korrektsemat soengut lõigata. hakkliha ja mida iganes, head ööd.

kolisin suurlinnast maale kui olin kuuene, ehk suht tatikas. ma olin varem ka muidugi loodusega sõber olnud ja meeldis paljajalu murul joosta. aga siis ma reaalselt hakkasin tajuma seda enda ümber ning kui palju see mulle annab. nüüd on see veel rohkem süvenenud ja ma naudin looduses olemist südamest, sest seda võimalust mul pole koguaeg. mulle meeldib metsas koertega jalutada ja oma tiigis ujumas käia, korjata aiast marju ja metsaservast kõrvenõgeseid. no täiega maakas ühesõnaga. mega kaiffi saab sellest, loodus justkui tekitab sinus sõltuvust. looduses viibides alaneb vererõhk, hingamine muutub sügavamaks, aju töötab paremini ja “stress” asendub heaolutundega. mõnest minutist päevas piisab, et sellest eufoorilisest joovastusest sõltuvaks jääda ja end paremini tunda. me või vähemalt mina vajan loodust nagu kalad vett. 

igatahes, tahtsin kirjutada sellest, et viimasel ajal on mind kohutavalt vaevanud inspiratsiooni puudus. tänu millele ma hakkasin ennast maha suruma ja üritasin sobida mingisse kasti. siis sain ma aru, et okei see täiega sakib ja ma pole elu sees selline nagu need kõik teised. see muutis mind kõige ja ma mōtlen KÕIGE suhtes mega pohhuistlikuks, see oli minu uus thing mis sakkis ka suht palju. sest ma ei teinud enam asju, mis mulle meeldisid ja milles ma tegelikult hea olin sest well mul oli nii pohhui. ainuke asi, mis ma jätsin enda juures võibolla silmnähtavalt samaks oli mu kohutav huumorisoon. nüüd lõpuks kui mul on olnud aega, et kodus olla ja rahulikult puhata, ujuda, koertega jalutada, hingata värsket õhku ja olla eemal siis sain aru, et selle inspiratsiooni puuduse taga olen ma ise ja ma pean lihtsalt lahti laskma. ma ei pea keskenduma sellele ühele karakterile, kes ma olen. ma võin ju ikka teha neid enda nõmedaid nalju aga samas teha lahedaid toidupilte või nautida seda, et ma saan kirjutada kõike mis pähe tuleb või kanda välja seda stiili mis ma ise tahan. tundub nagu täiesti mõtetu ja väike avastus eksole aga samas nüüd saan ma lõpuks edasi minna ja näidata teistele seda, mis ma tegelikult ka tahan ja ma ei ole kinni selles ühes kohas.

tahan teada kõike su kohta ja olla sinuga koos praegu siin sest inimene õpib kogu elu sureb aga ikka üksinda

istun rongis ja sõidan koju. õues sajab vihma ja sombune on, mul on koer süles ja kuulan kurvema alatooniga laule. faking kliśee. sitt tuju ka veits, ärge saage valesti aru mul oli ülivinge õhtu eile ja ausalt pole ammu nii palju naernud, nii vabana tundnud ja nautinud hetke. lihtsalt liiga palju emotsioone ja see kõik tõmbas täiesti tühjaks. ma isegi ei tea enam millele mõelda. mu vastas istub üks kutt umbes 25 vms ja kes alguses mängis telefonist mingi mängu, vend on mega sillas, vist võidab ja nägu ainult naerul. pärast poole võttis raamatu lahti, luges veits seda  ja jälle naerab muhedasti enda ette. tahaks ka väikeste asjade peale nii faking õnnelik olla. ei tea kas aitaks tegelikult. faking koerailm on ja tahaks kassida. eesti keel on ikka imeline.