kuhu see läheb

elu tuleb lihtsamalt võtta ja mitte põdeda liiga palju enda välimuse, asjade või ebaõnnestumise pärast. selle lause ma kirjutasin oma märkmikusse esmaspäeval ja olen väga üritanud selle järgi elada. muidugi see nädal on olnud MEGA hectic, ma olen 11-12h koolis ja magan a la 6-7 tundi, mis on minu jaoks natuke vähe. aga samas ma täiega tunnen, et kuna ma naudin nii väga kõike seda, mida ma teen siis on see kiire elu ja non-stop grind hetkel väga põhjendatud. sellle kõige kõrval üritan olla ka nautida hetke ja panna tähele, mis toimub mu ümber. sellepärast ma ka kirjutan hetki ülesse märkmikusse, mis tegid mind õnnelikuks või mida ma ei peaks tegema, et sellest õppida ja areneda pidevalt parema mina suunas. APPI KUI JUUSTUNE. aga sellised väiksed asjad loevad täiega, näiteks ükspäev tegi mind mega rõõmsaks see kui tulin väsinuna ja näljasena koju kell 11 õhtul ja mu kortermaja ees, täpselt minu trepikoja ukse ees oli vaba parkimiskoht, see on väga harv juhus. pisikesed asjad loevad täiega ikka ja mitte ainult, et ma tahaks endale head vaid ma panen ka rohkem tähele oma sõnu ja tegusid millega ma teistele head meelt saan teha. oeh mu sees on nii palju tänutunnet ja rõõmu, et ma vist jääkski patrama. peace out.

mis ma siis vahepeal teinud olen. vahepeal kaotasin ennast ära paariks nädalaks, lihtsalt kohutavalt palju breakdowne, mis arvatavasti olid seotud pimeda ajaga ja suure stressiga. vahepeal kujundasin enda toa ümber ja tegin keskkonna enda ümber korda. panin pidu ja nautisin niisama. struggelisin kooliga kõvasti, vahepeal lihtsalt on mega raske end disiplineerida ja olla see, kes teeb kõik asjad korrektselt õigeks ajaks ära. olen maalima hakanud palju rohkem ka kooliväliselt, hell yeaah! vahepeal sai siin pool tuhat jälgijat täis?!?!?! jah pool tuhat on lahedam öelda kui viis sada. nüüd olen end enamvähem kokku lappinud ja pannud jälle oma plaanid ja eesmärgid paika, üritan olla igapäev parem inimene. tunnen nii palju puudust kirjutamisest ja eneseväljendamisest, isegi kui see on suht lape, mis ma siia kirjutan, mulle meeldib. see ya soon nunnud <3

esmaspäev ja teisipäev on olnud korralik segaduskuubis ja elu lihtsalt loobib kaikaid kodarasse. või vähemalt nii ma arvasin, sest ma keskendusin ainult halbadele asjadele ja sellele et just MINUL on kõik sitasti. ja kõige naljakam/nõmedam on see, et minu asjad on nii minimaalsed võrreldes sellega, mis tegelikult loeb. nagu näiteks see, et kui ma üritan hommikul avokaadot purustada ja see mulle kõik näkku ja riietele lendab ning samal hetkel pean uksele jooksma sest 5 torumeest tahavad ülejäänud päeva mu korteris veeta, kelle pärast mul pole juba 2 päeva vett olnud, unustades, et mul on seljas vaid napp tudusärk. või see, et ma ise olen hooletu mitte kõik äärekivid ei tule minu auto ette ja terve maailm pole süüdi selles, et ma viimasel hetkel majast väljun ja mu autoaknad on ära külmunud. need asjad + umbes miljon pisikest asja veel tavaliselt ajavad mind täiega välja, kuid ma olen võtnud uue vaatenurga - nimelt keskendun sellele, et kõik läx ju tegelikult hästi ja pigem naeran nende asjade üle. i mean terve see sügis on olnud täis väga kurbi sündmusi paljude inimeste jaox mu ümber ja tänu sellele ma olen hakanud hindama kõike, mis ja kes mu elus on. täna hommikul pidin minema teise linna otsa arvestusele, kus hinnati mu esseed, mille pärast ma olin MEGA närvis, kohale minnes öeldi mulle 5 minutiga, et väga hea töö ja nägemist. alguses olin ma max kettas, nagu, mis mõttes ma lasen esimese tunni koolis üle, et siia tulla 5ks minutiks, et öelda mulle kaks sõna, mida olex saanud ka meili teel öelda. AGA siis ma mõtlesin hoopis nii, et näed ma nägin nii palju vaeva ja ma sain kiitust + ma jõudsin käia hommikul haiglas täditütre juures ja olla ainult natuke närvis. ühesõnaga minu probleemid ON pisikesed arvestades seda, et inimesed kaotavad lähedasi, on naelutatud haiglavoodi külge või on kaotanud elektri ja vee nüüdseks juba 5ks päevax. hoidke omale kalleid ja kui elu loobib kaikaid kodaratesse siis lööge need kurikaga kaugele eemale, eksju :)

istusime isaga verandal ja juhuslikult rääkisime vaimsest valust. ja siis ta ütles kogemata minu arvates MEGA hea metafoori, mis võibolla kõlab tobedalt. ta rääkis, et kui tema käib hambaarsti juures siis ta kunagi ei lase endale valuvaigistavat süsti teha, sest see valu on tegelikult korraks ja kui sa kõnnid arstikabinetist välja, on see meelest läinud. hea metafoor on see sellepärast, et valust võib lahti saada erinevate segajatega aga tõeliselt läheb valu meelest kui sa sellest lahti lased, siis kui sa reaalselt kõnnid sellest välja.

veetsin pika nädalavahetuse itaalias. täpsemalt olin ma neljapäevast pühapäevani Toscanas, sellise linna lähedal nagu San Gimiano. väga intensiivne reis oli. oli palju kultuuri, kunsti ja vaateid mida imetleda. koguaeg oli palju head sööki alates pitsadest, kõik asjad trühvlitega jne ja ofc lõpetades cantuccidega mida kasteti kange alkoholi sisse. minu lemmikuks on ja jääb siiski alatiseks limoncello, mis on sidrunikoore liköör ja viib keele alla kui see on jääkülm. joogist rääkides, ma pole vist oma täisealise oleku jooksul ka nii palju veini joonud kui siin 4 päeva jooksul. ja ma joon päris normaalselt. üks õhtu olin juba niimoodi veini kõrist alla kallanud, et ütlesin kelnerile (kes oli btw väga muhe sell) KOGEMATA merci, mis on siis prantsuse keeles (itaalias gracie) ja oiii kui pahane ta oli. noh eks ta pani ikka kõvasti juurde ka aga peapesu sain. vähemalt õppisin kohe kaks uut roppsõna ära itaalia keeles. õnnex siiski jättis itaalia maffia mind karistamata ja saan eesti poole tagasi sõita.

ma olen käinud nüüd 2 nädalat Pallases ja ma olen saanud selle ajaga paremad inimesed ja sõbrad enda ümber kui ma 12 aastaga sain põhikoolist ja  gümnast kokku. ma tunnen ennast nii õiges kohas, ma saan igapäev koolis teha seda mida ma reaalselt armastan nii väga ja niiet mu ümber on inimesed, kes reaalselt samastuvad ja on täiega likeminded. ma ärkan igapäev hea meelega ülesse, sest ma tean, et oh ma saan lõpuks kooli minna, vabandust mida? vabatahtlikult kooli? mina ja teised ütlevad, et laupäev ja pühapäev kui me juhuslikult midagi koos ei tee on kõige nõmedamad sest tahaks juba kooli minna, et õppida ja teha midagi koos. ja üldiselt peale tundide lõppu ei lähe keegi koju vaid teeme ikkagi midagi koos. mul on lõpuks inimesed ümber kellega vaadata neljapäeviti f.r.i.e.n.d.s -e. JESS!!!! ma olen nii õnnelik, et mul tulid eile isegi pisarad silma kui mõtlesin oma koolikaaslaste peale ja kui nunnud nad on. 

täna siis pidin ma andma väga eksklusiivset intervjuud kiirabi töötajale. põhimõtteliselt mingid tavalised asjad mida nad peavad sinu käest küsima, et aru saada kas sa oled ikka terve ja mis sind võib mõjutada jne boring stuff. ühesõnaga küsiti minu käest erinevaid andmeid ja värke ja siis  küsiti, et millega ma tegelen ja ma vastasin, et ma maalin. jaaaa siis hakkas pihta, see mees pani oma peas minust kokku ühe kindla stereotüübi, vähemalt mulle nii tundus, minust sai tema peas see next level boheemlasest kunstnik, kes suitsetab räigelt kanepit. ta hakkas mu käest küsima, et kas ma suitsetan, kas ma suitsetan kanepit ja kui ma vastasin, et EI siis ta tegi väga kohkunud näo ja oli nagu, et oled ikka kindel, et sa ei popsuta, et käsi paremini voolax või miskit. vastasin kindlalt, et ei mul pole seda vaja. edasi küsis ta kas ma siis joon teed jaa well ofc ma joon teen, mille peale tema arvas muidugi, et ma teen hästi kanget teed, millest ma uimaseks jään, jällegi WRONG. siis hakkas ta eeldama, et kunstnikel on väga sassis vaimne pool ja küsis minult 3x kas mul on midagi viimasel ajal juhtunud, mis mind võis mõjutada, lõpux ma lihtsalt ütlesin, et jah muidu poleks ta mind rahule jätnud. õnnex varsti nad jätsid mind ja lasid mul koju minna aga siiski olen terve päev sellele mõelnud, et kohe kui sa oled kunstnik siis arvatakse, et sa pead kuuluma mingisse kindlasse rühma, mis kohati on õige aga uskuge või mitte kõik kunstnikud ei kanna pikki musti mantleid, suitseta ja joo ainult punast veini.  paar õppetundi ka, mis ma tänasest “seiklusest” sain: KUULA ENDA KEHA faking hell no, kui sa tunned, et tervis ei luba siis ära mine, eriti kui pead autot juhtima. söö. ja päriselt ka ära tunne häbi abi saamise pärast, see on INIMLIK.

paari viimase päeva jooxul olen ma endale teadvustanud, et ma ei pea end kellelegi tõestama. kindlasti mõne jaox kõlab see klisee või tobedusena. aga ma olen terve oma elu olnud see rebel kid, kes peab alati kõigile end tõestama. ma pidin panema pidu kõvemini kui teised, mis lihtsalt viis mu eneseväärikust ja mainet alla või ma pidin tegema asju mida teised elu sees ei julgeks teha või ütlesin halbu asju, mis osutusid probleemiks ainult teiste jaoks ja olin üleüldse hoolimatu. ((tegelikult see viitab väga kõvale enesehinnagu probleemile)). see muidugi pole alati halb aga ma rebisin ennast sellega nii katki ja olin nii madala enesehinnanguga lõpuks. nüüd aga kus ma tunnen, et see pole vajalik olen ma nii vaba. mul pole üldse piire eneseväljendusega, ma saan rahulikult omi asju teha ja tunda end seda tehes VABANA, niii hea tunne. muidugi ka ei haava ma enda tegudega enam teisi ega ennast. viimasel ajal ma olen koguaeg kodus metsa sees; ma käin 97% ajast paljajalu, maalin ja joonistan, teen joogat, ujun koguaeg ja teen neid asju, mis mind õnnelikuks teevad. ma tunnen enda sees rahu. täna aga ma sattusin üle pikapika aja linna, mis viis mind kergelt öeldes tasakaalust välja. ma ei tea, mis juhtus aga ma tundsin end nii kaitsetuna, mul polnud MINU ruumi ümber. see tõi välja probleemi, et isegi kui ma tunnen end kodus väga hästi siis pean palju tööd tegema enda vaimse poolega. selleks, et kui sügisest jälle linna asun enamus ajast elama ei oleks ma esimese paari kuuga katki ja samas null punktis tagasi.

paar päeva tagasi oli siis see päev kui sain teistega klaase kokku lüüa ja oma listist ühele suurele soovile linnukese taha joonistada. nimelt, kool kuhu ma väga tahtsin sisse saada ja mille nimel ma aasta otsa tööd olin teinud võttis mu oma tiiva alla. ja päriselt ka peale esimest sisseastumiseksamit ma olin väga kindel, et ma ei saa sisse ja kassisin enda toas 2 päeva. tuli välja, et ma ei olegi nii andetu ja mul jäi maksimumist  puudu ainult 5 punkti. suulisel eksamil sain max punktid. mega vahva, tahaks täiega juba kooli minna.  samas on nüüd möödas 3 aastat rõvedat rassimist, noh nii võrd kui võrd, vahepeal sai ikka üle lastud ka asju palju. aga ausalt öeldes, viimased kaks aastat gümnaasiumis, kui vahetasin kooli olid kõige igavamad, kooli mõttes. väljaspool kooli oli mu elu üsnagi huvitav ja seiklusi täis. aga kui tagasi mõelda ei tule ühtegi mega lahedat hetke või juhtumist, mis oleks väga väärt meenutamist meelde. rääkimata lähedusest klassikaaslastega, pooled ei öelnud mulle lõpetamisel isegi tere ja need paar inimest, kes lubasid KINDLASTI peale gümnat edasi suhelda, noh? mis ma öelda tahan, kui teil on lahe punt koos klassis siis nautige seda ja väärtustage seda ning tehke lahedaid asju koos, sest minu klassikaalsased olid lihtsalt sats kuivikuid kellele meeldis väga vinguda. 

olen alati tundnud, et kirjutamine on see, mis mind vabastab liigsetest emotsioonidest ja aitab mul niiöelda “normiks tõmmata”, olgem noortepärased eks. ja muidu on ka tore tagasi lugeda enda kirjutatud asju. mul on näiteks juba 3 suve vana märkmik/päevik, kuhu kirjutan üsna sagedasti. ja seda on niii huvitav lugeda ja avastada kui palju on mu mõttemaailm muutunud, millega ma hakkama saanud olen (ausalt mõne asja üle ma pole üldse uhke aga naljakas on lugeda) ja kuidas mõni kinnisidee või maailmavaade on püsinud. eriti huvitav on lugeda neid emotsioonirohkeid sissekandeid, kus ma olen olnud natuke või rohkem purjakil. käekiri on nagu lained tormisel merel ja tekst ise on ka väga jõuline aga siiski arusaadav ja vahest isegi ausam kui muidu. siis meeldib mulle veel hoida oma voodi kõrval väikest karpi, kus on sees üks pastakas ja palju väikseid paberi lipikuid, et need öised mõttevälgatuses kirja panna. varem kui ma seda ei teinud siis veenasin end, et ah raudselt hommikuks on meeles JEE TA ON ja nii on paljud kuldsed mõtteterad mul kaotsi läinud. ja kõik teavad ju, et õhtuti kui veel väga und ei tule siis ilmuvad need kõige säravamad ja elumuutvad ideed välja, noh pange kirja siis. 

nii palju veel sellest, et kuna mu isa on hästi tagasihoidlik raha küsimise poole pealt ja tegelikult üldse reklaami või muu sarnase asjaga ka siis mina käisin mõtte välja, et mitte inimestelt niisama annetusi küsida. nimelt, ma tegelen natuke maalimisega ja annaksin oma maale vastu annetuse eest. kui sa loed seda ja tunned, et saaksid oma seina täiendada ja meid ehk natuke aidata siis saada kiri mu poole teele. 

ma olen nüüdsex elanud annelinnas pea 2 aastat ja pean ütlema, et isegi kui ma elan selles rahulikumas ja viisakamas kandis olen pidanud kogema mõningaid õõvastavaid juhtumeid. leebeid asju, nagu suured noorte gängid, kes joovad longerot ja kuulavad vene räppi näeb muidugi igapäevaselt ja ma isegi ei vaevu enam oma sammu kiirendama neist möödudes. sama lugu barõgadega, kes oma x5-ga kortermajade ees “sõpru” ootavad. kahel korral on aga minuga juhtunud seda, et talvel maja ees lumel on suured punased vereloigud. paar nädalat tagasi oli sama värk,  õnnex on meie korteriühistu korraarmastajad ja igal hommikul pestakse meie trepikoda. Vasja oli hommikul vara ilusti seebiga tagajärjed maha pesnud ja selleks ajaks kui mina kooli minema hakkasin nirises veerenni ainult verest roosakaks muutunud seebivahtu.  naabritest siis nii palju, et need on vahetunud vähemalt 3x ja alati hullemate vastu. ühel varahommikul tehti mulle armas üllatus, nimelt panid üleva korruse naabrid pidu ja kuna nii palav oli olnud jätsin mina rõdu akna tuulutusasendisse. umbes kella viie ajal kuulen väga rõvedaid öökimishääli ja potsatusi katusele. THANK GOD, ET mu korteriomanikud on ehitanud ekstra katuse ja KÕIK SEE FAKING OKSE LENDAS sinna, mitte meie rõdule. vabandust, kui sul on elav kujutlusvõime. naabritest rääkides, tegin ühel ilusal hommikul Postimehe lahti ja lugesin, et eile õhtul, kui mina õndsat und magasin tappis naabermajas mees oma naise ära.  nojah, nii palju siis annelinnast, see u prolly never again.

täna oli selline päev, kus ma ärkasin kell 6 hommikul ülesse. tegin teed, kirjutasin ja käisin trennis. tegin omale smuutit ja lugesin raamatu lõpuni. peale seda olin veel väga produktiivne ja tegin palju asju ära. umbes kella kaheks olin ma juba paar tundi unega võidelnud, kuigi olin joonud kaks tassi kohvi. ma ei suutnud tegeleda kooliasjadega, sest ma lihtsalt jäin koguaeg unelema. lõpuks andsin alla ja läksin voodisse, eeldades, et ma pikutan max pool tundi ja jätkan oma toimetustega. see lõppes sellega, et ma ärkasin 5h hiljem. ega ma väga pahane pole, et enamus asjad mul tegemata jäid sest ärgates tegime isaga üle tüki aja koos süüa ja vaatasime loodusfilmi. pärast kui olime kalmaarist ja salatist end täis vitsutanud tegin veel kaerahelbeküpsiseid, sest need on mu isa lemmikud. jõime kakaod ja mängisime kaarte, kokkuvõtteks oli päris hea õhtu. vahepeal, isegi kui on tuhat kohustust, on targem endale aega anda ja kuulata oma keha, mitte seda piinata. 

ma luban alati endale reede õhtuti, et järgmine nädal olen tublim. teen listi asjadest, mida pean ette ära õppima ja valmistun täielikult. alati arvan, et see toimib nii, vahepeal toimib osade asjadega. aga hetkel istun ma oma laua taga kell on pool 10 õhtul, ehk ma peaks poole tunni pärast voodis lamama ja oma raamatut lugema (15 lehekülge enne magama jäämist!!). mul on köök koristamata, homseks trigonomeetria valemid õpimata ja ma ei tea mis aastatel Breznev võimul oli. TÄIESTI VALMISTUMATA. ma olen guugeldanud kuidas lahendada faking trigo aga keda ma ikka lollitan, kivipalluri peaga olen. avastasin oma märkmikust listi mille olin teinud enne esimest matemaatika proovieksamit, selleks end järjekordselt motiveerida  ja viimasele reale kirjutasin “try not to die” ja väike sketch kuidas matemaatika õpetaja koos numbritega mind taga ajab. anyway, ma üritan siis homme mitte alla anda ja endast anda nii palju kui ma jaksan, sest nagu viimasel ajal välja tuleb 100% ma ei suuda alati anda. 

ma pole seda varem avalikult välja otseselt öelnud. kartes negatiivset tagasisidet, aga ma tahan minna kunstikooli õppima peale keskkooli. Benjamin Franklin ütles kunagi, et “Some people die at 25 and are not buried until they are 75″. Ja see on ka põhjus, miks ma tahan minna kunstikooli, sest ma ei taha olla see noor, keda huvitab miski nii väga kuid, et rohkem raha teenida, vanematele meeldida või ühiskonna normidesse sobituda õpivad hoopis midagi muud. Istuvad oma 3-4 aastat koolis ära nähes vaeva ja kui veab saavad ka hea töökoha, samal ajal sisimas taga nuttes oma eluunistust. lõpuks muutub raha teenimine ja ühiskonna stereotüüpsesse kasti sobitumine nii oluliseks, et unustatakse oma unistused ja huvid. hakatakse tööle rutiinselt ja emotsioonitult nagu söekaevurid Emilie Zola raamatus, enne kui nad streikima hakkasid. söekaevuritel polnud sel hetkel valida unistuse või rutiini (raha) vahel vaid pigem surma või piina (nälja) vahel. aga 21. sajandil on see võimalus valida ja muuta oma elu selliseks nagu seda tahad-luua iseennast selliseks nagu sa unistanud oled. seega isegi kui see pole võibolla lihtsam valik, on see parem valik, kui su süda sinna poole tõmbab. 

traditsiooniliselt siis kirjutan jälle ilmast. nimelt pea nädal aega tagasi 25. veebruaril oli õues nii imeilus ilm. päike lausa kõrvetas ja oli täiesti tuulevaikne. ma istusin oma vanaema sauna ees, hõlmad lahti ja nautisin kohvi, mis auras maaliliselt. koos koeraga peesitasime päris tükk aega ja lõpuks pidin tuppa minema sest mul hakkas nii palav ja tundsin, et nägu on juba üsna küpsenud. täiesti ristivastupidine olukord tänasele. trotsin suurt lumetormi, et kuidagi bussipeatusesse jõuda. mul on seljas suur karvane kasukas ja isegi sellega oli jahe. kasukas näeb välja nagu ma oleks elusa karu ära nülginud ja selle selga toppinud, tegelikult on täiesti võlts, olgem ikkagi loomasõbralikud. igatahes, mõtlesin sellele, et veebruaris nautisin päikest ja märtsis peaksin nagu kevadet samamoodi edasi nautima aga hoopis lõdisen lume alla mattununa bussis, kus haiseb bocki järgi. uskuge mind, see ei teinud olukorda armsamaks. ja eriti kurb on, et nädala lõpus peaksid toonekured juba saabuma, kuhu nemad siis oma õlekõrtest koosnevate jalakestega peaksid minema? 

kui pannkoogid olid söödud mõtlesime täditütrega jalutama minna ja otsustasime metsaraja kasuks, polnud rada tegelikult, me lihtsalt läksime metsa sumpama. kui olime natuke sügavamal, hüpanud üle kraavide ja mahakukkunud puude jäime seisma lagendikule, kus olid suured ilusad männid. seal seistes mõtlesin, et kui vähe aega tagasi tegelikult minu vanused poisikesed läksid sõtta. nad kõndisid ka mööda metsi, vahe ainult selles et nemad olid surmahirmus, püssid kaenlas. meie aga "matkame" oma soojad firmajoped seljas ja naudime värsket õhku vabal maal. ma võiks ju olla tige selle kõige juhtunu peale ja kiruda aga ma pigem tahaks olla tänulik, et meil on mets kus jalutada ja me ei pea seda tehes kartma vaenlast.