#unejumal

elu tuleb lihtsamalt võtta ja mitte põdeda liiga palju enda välimuse, asjade või ebaõnnestumise pärast. selle lause ma kirjutasin oma märkmikusse esmaspäeval ja olen väga üritanud selle järgi elada. muidugi see nädal on olnud MEGA hectic, ma olen 11-12h koolis ja magan a la 6-7 tundi, mis on minu jaoks natuke vähe. aga samas ma täiega tunnen, et kuna ma naudin nii väga kõike seda, mida ma teen siis on see kiire elu ja non-stop grind hetkel väga põhjendatud. sellle kõige kõrval üritan olla ka nautida hetke ja panna tähele, mis toimub mu ümber. sellepärast ma ka kirjutan hetki ülesse märkmikusse, mis tegid mind õnnelikuks või mida ma ei peaks tegema, et sellest õppida ja areneda pidevalt parema mina suunas. APPI KUI JUUSTUNE. aga sellised väiksed asjad loevad täiega, näiteks ükspäev tegi mind mega rõõmsaks see kui tulin väsinuna ja näljasena koju kell 11 õhtul ja mu kortermaja ees, täpselt minu trepikoja ukse ees oli vaba parkimiskoht, see on väga harv juhus. pisikesed asjad loevad täiega ikka ja mitte ainult, et ma tahaks endale head vaid ma panen ka rohkem tähele oma sõnu ja tegusid millega ma teistele head meelt saan teha. oeh mu sees on nii palju tänutunnet ja rõõmu, et ma vist jääkski patrama. peace out.

pakib!

istusime isaga verandal ja juhuslikult rääkisime vaimsest valust. ja siis ta ütles kogemata minu arvates MEGA hea metafoori, mis võibolla kõlab tobedalt. ta rääkis, et kui tema käib hambaarsti juures siis ta kunagi ei lase endale valuvaigistavat süsti teha, sest see valu on tegelikult korraks ja kui sa kõnnid arstikabinetist välja, on see meelest läinud. hea metafoor on see sellepärast, et valust võib lahti saada erinevate segajatega aga tõeliselt läheb valu meelest kui sa sellest lahti lased, siis kui sa reaalselt kõnnid sellest välja.

ma olen käinud nüüd 2 nädalat Pallases ja ma olen saanud selle ajaga paremad inimesed ja sõbrad enda ümber kui ma 12 aastaga sain põhikoolist ja  gümnast kokku. ma tunnen ennast nii õiges kohas, ma saan igapäev koolis teha seda mida ma reaalselt armastan nii väga ja niiet mu ümber on inimesed, kes reaalselt samastuvad ja on täiega likeminded. ma ärkan igapäev hea meelega ülesse, sest ma tean, et oh ma saan lõpuks kooli minna, vabandust mida? vabatahtlikult kooli? mina ja teised ütlevad, et laupäev ja pühapäev kui me juhuslikult midagi koos ei tee on kõige nõmedamad sest tahaks juba kooli minna, et õppida ja teha midagi koos. ja üldiselt peale tundide lõppu ei lähe keegi koju vaid teeme ikkagi midagi koos. mul on lõpuks inimesed ümber kellega vaadata neljapäeviti f.r.i.e.n.d.s -e. JESS!!!! ma olen nii õnnelik, et mul tulid eile isegi pisarad silma kui mõtlesin oma koolikaaslaste peale ja kui nunnud nad on. 

esmaspäev ja teisipäev on olnud korralik segaduskuubis ja elu lihtsalt loobib kaikaid kodarasse. või vähemalt nii ma arvasin, sest ma keskendusin ainult halbadele asjadele ja sellele et just MINUL on kõik sitasti. ja kõige naljakam/nõmedam on see, et minu asjad on nii minimaalsed võrreldes sellega, mis tegelikult loeb. nagu näiteks see, et kui ma üritan hommikul avokaadot purustada ja see mulle kõik näkku ja riietele lendab ning samal hetkel pean uksele jooksma sest 5 torumeest tahavad ülejäänud päeva mu korteris veeta, kelle pärast mul pole juba 2 päeva vett olnud, unustades, et mul on seljas vaid napp tudusärk. või see, et ma ise olen hooletu mitte kõik äärekivid ei tule minu auto ette ja terve maailm pole süüdi selles, et ma viimasel hetkel majast väljun ja mu autoaknad on ära külmunud. need asjad + umbes miljon pisikest asja veel tavaliselt ajavad mind täiega välja, kuid ma olen võtnud uue vaatenurga - nimelt keskendun sellele, et kõik läx ju tegelikult hästi ja pigem naeran nende asjade üle. i mean terve see sügis on olnud täis väga kurbi sündmusi paljude inimeste jaox mu ümber ja tänu sellele ma olen hakanud hindama kõike, mis ja kes mu elus on. täna hommikul pidin minema teise linna otsa arvestusele, kus hinnati mu esseed, mille pärast ma olin MEGA närvis, kohale minnes öeldi mulle 5 minutiga, et väga hea töö ja nägemist. alguses olin ma max kettas, nagu, mis mõttes ma lasen esimese tunni koolis üle, et siia tulla 5ks minutiks, et öelda mulle kaks sõna, mida olex saanud ka meili teel öelda. AGA siis ma mõtlesin hoopis nii, et näed ma nägin nii palju vaeva ja ma sain kiitust + ma jõudsin käia hommikul haiglas täditütre juures ja olla ainult natuke närvis. ühesõnaga minu probleemid ON pisikesed arvestades seda, et inimesed kaotavad lähedasi, on naelutatud haiglavoodi külge või on kaotanud elektri ja vee nüüdseks juba 5ks päevax. hoidke omale kalleid ja kui elu loobib kaikaid kodaratesse siis lööge need kurikaga kaugele eemale, eksju :)

veetsin pika nädalavahetuse itaalias. täpsemalt olin ma neljapäevast pühapäevani Toscanas, sellise linna lähedal nagu San Gimiano. väga intensiivne reis oli. oli palju kultuuri, kunsti ja vaateid mida imetleda. koguaeg oli palju head sööki alates pitsadest, kõik asjad trühvlitega jne ja ofc lõpetades cantuccidega mida kasteti kange alkoholi sisse. minu lemmikuks on ja jääb siiski alatiseks limoncello, mis on sidrunikoore liköör ja viib keele alla kui see on jääkülm. joogist rääkides, ma pole vist oma täisealise oleku jooksul ka nii palju veini joonud kui siin 4 päeva jooksul. ja ma joon päris normaalselt. üks õhtu olin juba niimoodi veini kõrist alla kallanud, et ütlesin kelnerile (kes oli btw väga muhe sell) KOGEMATA merci, mis on siis prantsuse keeles (itaalias gracie) ja oiii kui pahane ta oli. noh eks ta pani ikka kõvasti juurde ka aga peapesu sain. vähemalt õppisin kohe kaks uut roppsõna ära itaalia keeles. õnnex siiski jättis itaalia maffia mind karistamata ja saan eesti poole tagasi sõita.

paari viimase päeva jooxul olen ma endale teadvustanud, et ma ei pea end kellelegi tõestama. kindlasti mõne jaox kõlab see klisee või tobedusena. aga ma olen terve oma elu olnud see rebel kid, kes peab alati kõigile end tõestama. ma pidin panema pidu kõvemini kui teised, mis lihtsalt viis mu eneseväärikust ja mainet alla või ma pidin tegema asju mida teised elu sees ei julgeks teha või ütlesin halbu asju, mis osutusid probleemiks ainult teiste jaoks ja olin üleüldse hoolimatu. ((tegelikult see viitab väga kõvale enesehinnagu probleemile)). see muidugi pole alati halb aga ma rebisin ennast sellega nii katki ja olin nii madala enesehinnanguga lõpuks. nüüd aga kus ma tunnen, et see pole vajalik olen ma nii vaba. mul pole üldse piire eneseväljendusega, ma saan rahulikult omi asju teha ja tunda end seda tehes VABANA, niii hea tunne. muidugi ka ei haava ma enda tegudega enam teisi ega ennast. viimasel ajal ma olen koguaeg kodus metsa sees; ma käin 97% ajast paljajalu, maalin ja joonistan, teen joogat, ujun koguaeg ja teen neid asju, mis mind õnnelikuks teevad. ma tunnen enda sees rahu. täna aga ma sattusin üle pikapika aja linna, mis viis mind kergelt öeldes tasakaalust välja. ma ei tea, mis juhtus aga ma tundsin end nii kaitsetuna, mul polnud MINU ruumi ümber. see tõi välja probleemi, et isegi kui ma tunnen end kodus väga hästi siis pean palju tööd tegema enda vaimse poolega. selleks, et kui sügisest jälle linna asun enamus ajast elama ei oleks ma esimese paari kuuga katki ja samas null punktis tagasi.

täna siis pidin ma andma väga eksklusiivset intervjuud kiirabi töötajale. põhimõtteliselt mingid tavalised asjad mida nad peavad sinu käest küsima, et aru saada kas sa oled ikka terve ja mis sind võib mõjutada jne boring stuff. ühesõnaga küsiti minu käest erinevaid andmeid ja värke ja siis  küsiti, et millega ma tegelen ja ma vastasin, et ma maalin. jaaaa siis hakkas pihta, see mees pani oma peas minust kokku ühe kindla stereotüübi, vähemalt mulle nii tundus, minust sai tema peas see next level boheemlasest kunstnik, kes suitsetab räigelt kanepit. ta hakkas mu käest küsima, et kas ma suitsetan, kas ma suitsetan kanepit ja kui ma vastasin, et EI siis ta tegi väga kohkunud näo ja oli nagu, et oled ikka kindel, et sa ei popsuta, et käsi paremini voolax või miskit. vastasin kindlalt, et ei mul pole seda vaja. edasi küsis ta kas ma siis joon teed jaa well ofc ma joon teen, mille peale tema arvas muidugi, et ma teen hästi kanget teed, millest ma uimaseks jään, jällegi WRONG. siis hakkas ta eeldama, et kunstnikel on väga sassis vaimne pool ja küsis minult 3x kas mul on midagi viimasel ajal juhtunud, mis mind võis mõjutada, lõpux ma lihtsalt ütlesin, et jah muidu poleks ta mind rahule jätnud. õnnex varsti nad jätsid mind ja lasid mul koju minna aga siiski olen terve päev sellele mõelnud, et kohe kui sa oled kunstnik siis arvatakse, et sa pead kuuluma mingisse kindlasse rühma, mis kohati on õige aga uskuge või mitte kõik kunstnikud ei kanna pikki musti mantleid, suitseta ja joo ainult punast veini.  paar õppetundi ka, mis ma tänasest “seiklusest” sain: KUULA ENDA KEHA faking hell no, kui sa tunned, et tervis ei luba siis ära mine, eriti kui pead autot juhtima. söö. ja päriselt ka ära tunne häbi abi saamise pärast, see on INIMLIK.