#pisarad

Siin ma siis nüüd rähklen eneseotsingutel. Ma hakkan lõhkema. Ma tahan sellest trammist maha! Aga võtame rahulikult.

Mul sai eile tööst kõrini. Kohe igas detailis.

Ma ei leia end üles. Aga tahaks. Kes ma selline olen? Mida kuradit ma siin teen?

Väsimus, tülpimus, tühjus samas ka tuimus, kurbus jne jne.

Mul oli äsja puhkus. Mitmeid päevi veetsin nii, et mitte midagi ei teinud. Ei olnud tahet teha. Oli tunne, et kõige mugavam on istuda. Sest kui midagi teed, siis pead veel ja veel ja seda ja teist ka veel tegema.

See on märk sassis olekust, eks.

Näiline elu.

Ärevus.

'''

Ohh ma ei saanudki kohe kirjutada, sest mul oli füüsiliselt kehva olla. Päriselt. Hing hakkas kinni jääma.

Eile hommikul tabas mind šokk. Tööalane ehmatus, mille peale sai tekkida vaid ainus mõte - ma pean töölt ära minema! Ma ei taha enam seda tööd! See tuli sellise taotlusjõuna mu peale, et ma ei saa sellest mõttest enam lahti.

Iseenesest ju võikski lihtsalt ära tulla aga ... keskeas inimesle ei ole see nii lihtne? Miks? Sest ise mõtled olukorra keeruliseks. Keerad kõik mõtted nii krussi, et lõpuks ongi füüsiliselt paha olla.

Pidevalt vaagid plusse ja miinuseid. Teed riski ja edu analüüse. Kõik hirmutab ja samas on kogu tegevuses helendav vabaduse lõhn.

Kobamisi räägid ühele, natuke teisele (pereliikmele ja üksikule sõbrale) - saad toetust oma ideele astuda uusi samme oma eluteel kuid samas ka toidad hirme, et kuidas me küll hakkama saame.

Tekib tahe hirmudega dialoogi astuda. Enne aga oleks vaja hirmud kaardistada.

Siis aga hakkab pooma. Sest nii jõhker on selles kiires tegevuses hirmudele otsa vaadata. Tundub, et ei ole õigust peatuda.

Esimene hirm - mul ei ole aega peatuda ja mõelda. "Kogu aeg on vaja midagi teha. Kui jään passima ja mõtlema, siis... jäävad kõik tähtsad asjad tegemata. ... Mul ei ole õigust" -  Selline on see jutuvada, mis ajude vahel keerleb.

Miks mul ei ole õigust? Kes keelab? Mis siis juhtub kui ma natuke aega ei tee seda, mida minult oodatakse? Hukkamõistu kardan? Kardan ka tunnet, et mind peetakse hüsteerikuks, rahutuks eksinuks. Hukkamõist? Kardan, et olen pirtsakas - ei oska märgata oma elu toredaid külge ja siis pirtsutan olukorras kus mõni teine oleks nagu kuningakass. Mis mul viga - kindel riigitöö, auto, telefon, rahaline kindlus (enam vähem) - aga ikka ei ole rahul. Häbi!

Hägi hüütakse sellele - keda mõistetakse hukka! Ma tõesti kardan nii palju hukkamõistu?

See ongi mu põhiline hirm. Selle nimel teen töid, mis mulle ei meeldi, selle nimel sunnin end kõigeks, mis ei ole mina. Selle nimel olen kaotanud arusaama, kes ma tegelikult olen ja olen muutunud selleks, kelleks teised tahavad, et ma oleksin.

Aga kes ma siis olen? Mida ma siis tahan?

Poob jälle.

Krt pisarad ka.

Ei jaksa ...

'''

Hukkamõist - keegi otsustab, et keegi teine on nii nõme, et väärib hukkamist.

Heakskiit - keegi otsustab, et sa väärid olemist, sest sinu olemine on heaks kiidetud.

Keegi otsustab sinu üle. Sina sõltud. Miks? M

Sest sa vajad oma olemise kinnituseks välist jõudu. Sa kirjeldad end läbi teiste kirjelduse. Mida sa ise endast arvad? .... tõuseb hirm. Miks? Sa ei julgegi arvata, sul justkui ei oleks õigus olla see, kes sa oled???

See on üks karmimaid avastusi 47 aastase naise elus. Sul ei ole õigust mõelda, kes sa oled, sest sa pead olema see, keda teised tahavad, et sa oleks.