#unustus

unustatud rannal laiub jääväli nõnda, et silmad piiri ei seleta

enam ei mäletagi, kui valge see liiv siis ikkagi oli

vaikselt hakkab sulama

ja loojuva päikese lillakasroosaks värvitud taeva all lahustub üks süda

süda, mis ei kakle enam iseendaga süda, mis lepib

ja see, keda südamega nuusutati tema lõhn uhutakse maha, et ruumi teha kuigi natukene jääb alati tallele

“Science fiction writers, I am sorry to say, really do not know anything. We can't talk about science, because our knowledge of it is limited and unofficial, and usually our fiction is dreadful.” Philip K. Dick

Philip K. Dick sümboliseerib kõike seda, mis on tänases teadusulmes (science-fiction) valesti. Võib vast öelda, et kaasaegse ulme probleemid on otseses sõltuvuses PKD jutustuste ekraniseeringute erinevustest algmaterjalidest. Mida kaugemale need filmid jutustustest triivivad, seda kehvemaks olukord läheb, vähemalt suure eelarvega peavoolu filmide seas. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus Verhoeveni 1990nda aasta „Total Recall“ tundub täitsa hea filmina.

Kuigi „Unustus“ ei ole vähimalgi määral seotud PKD teostega, on selle taga töötamas samad protsessid (ning rahastajad), mis on muutnud Dicki ekraniseeringud keskpärasteks märuliteks ning on kirurgiliselt eemaldanud neist igasuguse ambivalentsuse või analüüsivajaduse.

Küsimus pole üldsegi selles, et teadusulme peaks tingimata mingeid elumuutvaid ja tõsiseid filosoofilisi teemasid käsitlema, sugugi mitte (seda tõestas juba „Star Trek“). Ning nagu „Prometheus“ näitas, eepiliste ja suisa religioossete teemade käsitlemine ei päästa midagi, kui mõned väikesed eeltingimused ei ole täidetud. Küsimus on puhtalt ainult selles, et ulme peaks oma realismis vastama kasvõi põhikooli tasemel teadusele ja arutlusele. Nii nagu komöödia eeltingimuseks on, et see ajab sind naerma, siis on ulme eeltingimuseks, et see mõjub usutavalt. Ulmežanri eesmärgiks ju on, et lugeja või vaataja saaks ette kujutada end tegutsemas võõras keskkonnas. See ei ole aga võimalik, kui tähtsad süžee-elemendid tekitavad põhimõttelisel tasandil küsitavusi.

Kuidas põrgu päralt need jõujaamad-veeniidukid õhus püsivad?

Näiteks kui sa oled tähtedevahelisi reise sooritav tehisintellekt, siis sa võiksid juba tunda satelliitkommunikatsiooni eeliseid ning olemata jääksid igasugused absurdsed orbiidist tulenevad kommunikatsioonipimendused, mis võimaldavad sinu loodud mõtlemisvõimelistel kloonidel haududa sinuvastaseid salasepitsusi. Rääkimata sellest, et kui sul on väiksema loodusliku kaaslase suurune sõjamasin täis surmavaid droone – siis milleks üldse peaks vaja minema neid mõtlemisvõimelisi kloone, kes võivad rikneda ja kogu operatsiooni oma isepäisusega kihva keerata? Ning ei, pakutud lahendused (kloone on vaja, et parandada maalolevat tehnikat ja neid on lihtsam toota) ei kõla usutavalt ega rahuldavalt. Ja tegu ei ole ainsate küsitavustega.

On väga tervitatav, et arvutigraafika poolt loodud maailmad on täna juba silmale eristamatud reaalsusest. Ning et nende maailmade loomiseks on palgatud parimad, keda raha eest saab. Nii näiteks panustas „Unustuse“ üks peadisainer Daniel Simon kolm aastat ning lugematu hulga töötunde, et luua filmis nähtud keralaev (bubbleship). Siinkohal tuleb ära mainida, et Simon täitis antud juhul lavastaja Kosinski nägemust ja tellimust. Ning tegi seda esmaklassiliselt. Lähteülesandeks oli, et see laev võiks olla segu kiilist ja helikopterist Bell 47. Sarnasus mõlemaga on märgatav. Ning laeva õhus püsimine ja särtsakas manööverdusvõime tundub siinkohal usutav (mootorid annavad tõstejõudu ja saba stabiliseerib sarnaselt helikopterile).

Daniel Simoni mullilaeva joonis

Kõrvalpõikena olgu mainitud, et Joseph Kosinski on elukutselt arhitekt. Ning see kumab läbi nii „Tronist“ kui ka „Unustusest“. Formaalselt on mõlemad filmid väga eeskujulikud. See, mis on silmale näha ning kõrvale kuulda, on mõlemal juhul suurepäraselt vormistatud. Hädad algavad sealt, kus info silmadest ja kõrvadest edasi peaks minema.

“When Kubrick made ‘2001,’ rather than going to the hotshot concept designers of the day, he hired NASA engineers,” Kosinski said. “I believe form follows function. I’m not a fan of excessive decoration, of putting fins on something because it looks cool.”

Siinkohal tuleks vist küsida, et millist praktilist funktsiooni kandsid need sulekesed inimsõdurite peas? Kas nende abil õnnestus droone panna arvama, et tegu ei ole inimestega? Vaadates droonide käitumist, mitte just kõige õnnestunum maskeering. Ning kas kera on ikka kõige funktsionaalsem kuju ühe reaktiivmootoriga õhusõiduki jaoks (ning pange tähele, jõudu sai see mingil moel miniatuursest termotuumareaktorist). Kuidas on lood stabiilsuse ja aerodünaamilise tõstejõuga? Kosinski oli vaadanud „Kosmoseodüsseia“ välist külge üsna hoolikalt, kuid Kubricku põhiline õppetund – pedantlik püüdlemine realismi poole – jäi millegipärast pisut teisejärguliseks.

Millegipärast kujutan ette Kosinskit rääkimas: „Simon, tee mulle droonideks Odüsseia HALid. Ainult, et lendavad. Ja eriti kurjade relvadega. Ning Terminaatori liidesega. Ei, Predatori. Ei, mõlema!“ 

„Unustuse“ põhiliseks probleemiks oligi, et sealt kumas läbi tohutu hulk klišeelikku ning otse öeldes halba teadusulmet, mis kandis keskset rolli. Ühtlasi, kvaliteetse ulme tsiteeringud mõjusid pigem kohatult. Sest olgem ausad – doonori mälu kloonil? Eelmise sajandi telekommunikatsioon intergalaktilisel tehisajul? Ja seda vist ei tasu isegi küsida, et kuidas ta selle reaktiivkiiliga orbiidile lennata sai?

Siin võiks ju täitsa elada. Ainult tuulisematel ilmadel võib see vist pisut kõikuma hakata?

Ärge saage must valesti aru – rahast mul kahju ei olnud. Seda filmi võiski esimesest reast vaadata ja seda nautida, sest sealsed apokalüptilised maastikud võtsid hinge kinni. Ehk ainult „Vampire hunter D“ ja mõned muud üksikud Jaapani klassikud on nähtuga võrreldaval tasemel. Tehnikute pilvepealne korter oli super, kuigi tekkis küsimus, et kuidas selline konstruktsioon sellise õrna posti otsas saab rippuda, aga hüva. Riided mõjusid praktiliste ja stiilsetena, ka inimeste maailm oli täiesti usutav. Palju oli kohti, kus tekkis soov pausile vajutada ning pilti nautida.

Maailmalõpu-järgse maailma kujutamisel said kunstnikud kahtlemata inspiratsiooni selle ala klassikutelt. Alumised kolm ekraanitõmmist on filmist "Vampire hunter D: Bloodlust".

Kuid kogu see kaunis nahk ja antiik-kreekalik muskulatuur oli laotatud osteoporoosi põdevale luustikule, mis proovis end küll koos hoida, kuid pragunes iga väikese müksu peale. Tõsi, palju oli filmi jooksul ära seletatud, kuid liiga palju oli seda, mida terve mõistus lihsalt ei tahtnud uskuda. Siiski ma ei kannaks Kosinskit maha. Ta on näidanud ennast võimeka visualiseerijana ning kahtlemata on tegu ulmefänniga, kellel loodetavasti on veel nii mõndagi anda.

7/10