#kuulsused

Ma tunnen end. Mu ema teab mind. Mind teavad ka õed, mu vend, kas sina tead - ei tea mu rind.

Mu sõbrad teavad mind, mu tuttavad arvavad olevat kursis, millest koosneb mu hing - sellele vastu pursiks.

Ma tunnen end, ma ei tunne sind. Kas tunneb keegi meid, ei tea - suur on maapind.

Kuulsus on ülehinnatud, tuntus on suur eimidagi. Kes oleme - ei ole vahet, ei jäeta igaveseks meist kedagi.

Riiamäe jaoks on kõik kohad ainult ümber nurga minna. Seekord juhtus nii, et sõbranna R-ga sattusime esimest korda kirjandusmuuseumisse (häbi küll), kus oli aga see-eest väga-väga põnev, sest nägime põnevaid kohapärimuse teemalisi ettekandeid ja esitleti ka kolme raamatut. Meile kui maastikusöödikutele ikka väga hea amps. 

Lisaks poole pealt selline üllatus, et meie ette ritta tuli istuma proua Rüütel isiklikult (raamatut esitlema) - kui vaatad ikka esileedile otse silma, tekib korraks ühekorraga tunne, et peaks väga aupaklikult tervitama ning samas see tunne mis nähes midagi eriskummalist, mida normide kohaselt on soovitav mitte vahtima jääda.