#naised

Ma olen viimastel päevadel suhteliselt endast väljas olnud. Minu emotsionaalse virrvarri taga tundub alati olevat kaks põhjust - töö ja suhted. Ja nii ka sel korral. Või siis ka raha, aga see kuulub ka töö alla tegelikult. 

Tööalaselt olen ma plahvatamas, kuna meie suurepärane ülekaalukas naiskollektiiv on oma hormonaalsed kohviveskid jälle täiel aurul käima lükanud. Koguaeg on keegi rase ja koguaeg kahtlustatakse kedagi raseduses. See on juba nii debiilne, et sa pead pidevalt valvel olema, kuidas sa seisad, palju sa söönud oled ning millised riided sul seljas on, sest kõiki neid komponente mitte arvestades näen mina konstantselt välja, nagu ma oleks 3. kuud rase ja see on alati nii olnud. Nüüd aga õõnestab see usinalt mu jalgealust, sest majas on taaskordne nõiajaht lahti - väidetavalt on kokku neli rasedat, aga AINULT KOLM ON TEADA. Ja siis käiaksegi ruumist ruumi ja piidletakse üksteist ja küsitakse naljatledes (aga tegelikult surmtõsiselt), et noh, ega SINA rase ei ole?! Jah, olen küll, viimased aasta aega olen rase olnud. Uskumatu, kas pole? 

Ma olen üritanud mõelda, et mis mind siis nii kohutavalt närvi ajab selle juures. Kas hirm, et ma päriselt olen rase (sest mu emakas ei tee absoluutselt mingit koostööd minuga hetkel) ja kõik teavad seda enne kui mina? Või kõike hõlmav empaatia nende suhtes, kelle rasedusest on juba kõigile kraaksatatud enne, kui inimene ise on jõudnud oma privaatse uudise avalikuks teha? Või lihtsalt see pidev klatš? Tõenäoliselt nende kõigi kombo. Ma pole ise ka sellest patust puhas, sest kui satud ise mingile uudisele peale, siis hakkavad kõrvad ikka liikuma ja endalegi märkamatult oled juba arutelu keskel. Aga siin tulebki panna stopp. Keele peksmine on nii madal ja lame komme, see näitab vaimuvaesust, keskpärasust ja intelligentsuse puudumist - et sa pead aja täitmiseks rääkima teiste inimeste eludest. Olen seda enda puhul tähele pannud, kui ma hakkan jälgima, et mis teemadel ma tahan kellegagi rääkima hakata ja ega väga tihti on see seotud kellegi teise eluga. Nii ma siis üritangi end ümberkasvatada ja loomulikult käib enda ümberkasvatamise juurde kõigi nende nahutamine, kes sinuga ühtemoodi ei mõtle. 

NOW GET BACK TO YOUR LIVES.

Ühel päeval jäi pilk täiesti juhuslikult Delfi pealkirjale “Müstika! Kuidas püsivad prantslannad nii saledad?”. Selle lingi taga avaneva sisu adekvaatsuse lahkamisega pole mõtet energiat kulutada, sest see ei kuulu Naisteka ega materjali algallika BrightSide jaoks loo avaldamise oluliste kriteeriumite hulka.

Küll aga kerkis pähe küsimus - on nad siis tegelikult kuidagi eriti saledad? Saledamad kui eestlannad? Selgub, et mitte.

Võrdlemist võimaldava andmestiku leidsin WHO lehelt aastast 2014. Võrdlus toimub kehamassiindeksi (BMI) abil, suhtarvu üle 25 peetakse siis ülekaaluks. Kas BMI on nüüd lõpuni adekvaatne mõõdik või mitte, selle osas on ka erinevaid arvamusi, aga jätame antud küsimuse teiseks korraks.

Naisteka artikkel toob küll ära seitse põhjust, “miks nad [Prantsusmaa naised] ei pea lisakilode pärast muret tundma”, aga allolev graafik ütleb meile, et Eesti naistel pole küll põhjust selles osas kadedust tunda. Nii et milles see müstika peaks seisnema, teab vaid tuul.

Huvitaval kombel ei lähe tabel sugugi kokku stereotüüpse ettekujutusega erinevate rahvaste toitumisharjumustest, tänavapildist ja ülekaalulisuse esinemissagedusest. Nii on rammusa talupojaköögi poolest tuntud Saksamaal kaaluprobleem väiksem kui Vahemere kööki nautivatel riikidel (kui suur osa elanikkonnast seal tänaseks reaalselt Vahemere dieeti järgib, on üldse omaette teema).

Ilmselt on paljude eestlaste jaoks ka ootamatu, et Soome naiste hulgas on ülekaalulisi pigem veidi vähem kui Eestis. Tõsi küll, vahed on nii väikesed, et hinnangute veapiire arvestades oleks korrektsem öelda, et Eesti ja Soome on samal pulgal.

võib tegelikult tabada igaüht meist. ei ole selle vastu kuigi head ravi ega abi. pean sind hoiatama, et teaksid eemale hoida neist.

kord nakatununa ei saa sa enam kooli minna ja oma karjäärist võid puhtaks pühkida suu. kohad, kus haigeid leidub, ei taha keegi sattuda sinna. diskrimineerimine? - ei. eelistused erinevad ju.

vahetevahel on lugu olnud koguni nii, et naine on terve, kui teda alles kohtad. sümptomid kujunevad välja alles aja jooksul siis. hea, kui õigel hetkel veel end päästa taipad.

haigus, nagu nad ikka, on küllaltki kulukas ka: võtab palju raha ja sööb ära närvid. päevad rahu ei anna ja öösel magada ei saa, vanad sõbrad hülgavad su ja elust kaovad värvid.

need hirmsad nähud tegelikult taanduvad - kord nakatununa päris lootusetu ei ole. kui sellest naisest piisavalt ruttu kaugele saad ja kindlustad, et temaga enam kontakte pole.

ma sõitsin sõpra sõjaväkke saatma

trollipeatuses juba aga jäin vaatama,

et üks ilus naine möödub must

saatus isegi näitas meile sama trolliust

mina ei pannud seda alguses tähele,

aga trollis ei jäänud naine mulle kahe silma vahele

istudes (nagu ikka) seljaga sõidu suunas

tema ilus nägu mulle vastu huumas

ma vaatasin ja imetlesin seda

tema näojooned meenutasid mulle ma-ei-tea-keda

nendest kiirgus noorust ja ilu

mille jaoks mul ei jätku sõnu

ja ma mõtlesin terve tee,

et kes talle siis komplimendi teeb, kui mina seda ei tee

ta vahetas paar peatust enne mind istekohta

mina lootsin, et kui ta väljub minuga samas peatuses,

siis võtan julguse kokku talle teatades,

öeldes, et ta on endiselt väga ilus inimene

see  ilu pole pinnapealne, vaid  mitme  kihiline

isegi halli pea ja (väheste) kortsudega

ei peegelda tema näojooned tema iga

ja tema riietusstiilil pole ka midagi viga,

aga ta väljust minust varem

ja ma südamest loodan, et tänu kellelegi teisele

oli tema päev parem