#pildistamine

Heia! 

Üle pika aja jälle midagi ja ikka nagu alati pildistamisest pildid. Samuti oli tal eile, 6.mail, sünnipäev ja tegime sealgi pilte palju. 

Lis❤️

Hola!

Jõudsime just söömast koju ja väljas on jällegi tuuline, seega mul on just ideaalne istuda terrassil ja kirjutada teile oma reisipäevikut.

Eile ehk siis viies päev, oli üks mega lahe kogemus (experience kõlab niiiiiii palju paremini ). Hommikul võtsime kella kaheni päikest, sest väljas oli imeline, päike ja soojus ning mehed olid ratast sõitmas. Peale kella kahte hakkasime sõitma ühte…

“Tee silmad lahti.” - “Ma ei saa, päike paistab silma.” - “Aga proovi ikka, kasvõi korraks.” - “Olgu peale.”

“Tule posti tagant välja.” - “Ei tule.” - “Tule ikka, kasvõi korraks.” - Tuleb sekundiks posti tagant välja. “Tule kauemaks, ma ei saa niimoodi pilti teha, tule vähemalt viieks sekundiks.” - “Üks, kaks, kolm, neli, viis ... “

Värske ema rõõmud - mõtted on laiali hajunud. Sa paned hetkeks oma poja käest, et võtta laua alt uus mähe ja sahtlist uued sipukad. Oma aeg - mis see veel on? Toidad rinnaga, vahetad mähkmeid, vahetad lapse riided, sest ta oksendas ennast täis, pühid kiiruga enda pealt suurema jama maha, sest sul ei ole aega, et riideid vahetada. Sa ei julge peeglisse vaadata, sest see vaatepilt ei ole sobilik ajakirja esikaane jaoks. Ning leiad end mõtlemast, millal viimati ise midagi sõid? Sa magad parimal juhul kahetunniste vahedega ja seda öösiti, päeval sa ei maga, sest sul pole selleks lihtsalt aega.

Terve elamine on hullem kui segasummasuvila ja sa ei üritagi seda korda tegema hakata, sest hetk hiljem valitseb ümberringi samasugune kaos. Sa hoiad oma poega kätel ja taipad, et see ongi õnn. Õnn on täiskakatud mähe, õnn on röhitsev laps, õnn on see, kui sa ei pea viis minutit kummagi riideid vahetama, õnn on valus rind, mida imeb see väike olevus, õnn on kakskümmend viis tilka espumisani, sest siis püsib ta natuke aega vaikselt, õnn on siis, kui issi jõuab töölt koju ja sa saad vetsu minna, õnn on öösel ärkamine ja teadmine, et üheksa kuud kõhus kandmine oli vist kergem, kui kõik see tohuvapohu kokku. Õnn on see, kui lapsele antakse peale sinu suuri pingutusi ikka issi perekonnanimi.

Aga siis haarab see väike olevus tugevalt oma pisikese käega sinu sõrmest, vaatab sulle otsa ja naeratab. Ja sa taipad, kui õnnelikuks see kõik sind ikkagi teeb … (｡◕‿◕｡)

Sügis pole kohe kindlasti mitte minu lemmik aastaaeg. Siiski pean tunnistama, et sügisene loodus on vahel võrratu ja lausa imeliselt kaunis. Kahjuks pole mul siiani olnud aega ja mahti, et seda sügist jäädvustada. Olgem ausad, ma pole ka mingi eriliselt hea fotograaf, et kogu seda ilu jäädvustada oskaksin.

Täna hommikul vaatasin aknast välja ja sealt vaatas vastu kena härmatis. Ja päike. Tegin aknast mõned pildid, sest ma olen nii laisk ja välja ei viitsinud minna. Kuna aknast sai üks pilt tehtud, mis oli päris ilus, siis otsustasin, et enne hommikusööki oleks hea idee välja jalutama minna. Pilt, mille aknast tegin oli selline:

Saigi lõpuks õue mindud ja mõned pildid klõpsitud. Igaks juhuks mainin, et ükski lisatud pilt ei ole töödeldud. Katsetatud on lihtsalt kaamera erinevaid eelprogramme ja valgusrežiime. Kokku jalutasin umbes 1,5 tundi õues ja sain päevaks eriliselt hea energia. Soovitan soojalt teha sügishommikul üks väike tiir õues. Eriti ilusad on kindlasti praegusel ajal rabad ja sood.

See mõte, et võiks kunagi päikesetõusu kaadrisse püüda on päris pikalt mul peas tiksunud. Ausalt öeldes olen ma ikka sellest ajast alates, kui pildistama hakkasin mõelnud, et suvel tuleb üks varajane äratus teha ja minna hommikust päikesetõusu pildistama. Unistuste päikesetõusu pilt on ikka selline ilus. Teate küll, ilus päikesekumaga taust ja ehk hommikune udu jne. Kuna mu vend andis mulle hiljuti idee, et päike tõuseb idast, et siis peaks Peipsil ilusa tõusu kaadrisse saama. Ja siis ma mõtlesingi, et tuleb see nali ära teha. Ma olen vist mingi 2 või 3 korda endale ööseks äratuse pannud, üles ärganud aknast välja vaadanud ja otsustanud tagasi voodisse minna. Eile õhtul sai sõbrannaga kokku räägitud, et võiks täna hommikul minna kusagile. Algselt oli plaan jälle mere äärde minna, kuid kuna ma pidin kell 12 tööl olema, siis mere äärde minek tundus kahtlane. Nii saigi Kallaste ja Peipsi kasuks otsustatud. Äratus oli 3.30.

Ma pean päris ausalt tunnistama, et see päikesetõus oli veidi pettumus. Pildid näevad suhteliselt samasugused välja nagu loojangu pildid. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et mina ei oska pildistada. Üritasin küll oma kaamera sätteid veidi muuta, aga ei miskit. Ühesõnaga minu piltidel on päike üks suur valge laik, kuigi reaalselt oli ta punane. Just seda punast päikes sealt silmapiirilt piilumas ma oleksingi tahtnud jäädvustada. Või siis udu. Kallastes ei olnud udust jälgegi. Küll aga Kallastesse sõites oli tee ääres palju uduseid kohti, kuid ma ei julgenud seal peatada, kartuses ,et muidu ei jõua ma tõusu ajaks õigesse kohta. Vähemalt hea oli see, et vesi oli soe ja seal sai igasugu toredaid pilte teha. Ja varahommikuks sai energiat ka juurde kuhjaga. Nüüd ei olegi muud, kui tuleb hakata guugeldama, kuidas päikesetõusu ilusti pildile püüda ja siis tuleb uuesti katsetada.

Juba pikemat aega on sooviks olnud mere äärde ööseks minna. Lihtsalt sel põhjusel, et mere ääres päikeseloojangut pildistada ja ehk hommikul ka päikesetõusu. Ööseks tegelikult on mõistlik jääda ka juba seepärast, et meri on Tartust üsna kaugel ja peale päikeseloojangut eriti koju sõita ei viitsi.

Õnneks oli mul kaks vaba päeva ja tore reisikaaslane, kes oli kohe nõus minuga kaasa tulema. Ööbisime RMK Krapi telkimisalal, mis on lausa ideaalne koht. Meri oli lähedal ja autoga sai praktiliselt randa sõita. Lisaks on seal olemas rohkesti välikäimlaid ja kaevud vee võtmiseks. Meil oli oma vesi kaasas, seega polnud kaevu lähedus oluline. Aga imeilusaid pilte sai palju tehtud. Nii loojangust, kui ka erinevatest lindudest. Kuna mul hetkel ühtegi normaalset töötlusprogrammi arvutis ei ole, seega lisan pildid ilma töötluseta.