Tuudur
Taaskord nokitses Tuudur oasalatist välja õunatükid. Vaikse rahu ja autistliku hoolega asetas ta need teisele taldrikule, mille oli spetsiaalselt õunaatükkide jaoks lauale toonud.
Ema ostis alati oasalatit, mille sees oli, oh õudust, ka liha. Aga liha polnud õunatükkide jubedusega võrreldav.
"Sink, esiteks see ei ole liha," praalis ema ilmel, et ei viitsi pikalt teemal arutleda, "teiseks, ma ei salli, kui midagi üle jääb. Võtke mind kui poesanitari.  Mina pean olema see sibi, kes ökoinimeste ja veganite poolt alles jäetud kraami ära tarbib!»
Poeg oli päri. Õunatükkide selekteerimisega ühel pool, tõusis Tuudur lauast. Kuulas, kuidas teises toas käib realityshow "Totaalne muutumine" ning jõuline isik nimega Ema nohiseb läbi nina, kord köhatades, kord midagi kommenteerides, ja astus alustass võbelevas käes välisukse juurde. Ta läks õue.
Tõusis tuul, nagu see vahel tõuseb, kui sul on midagi lihtsasti mahapudenevat käes, ja taevasse ilmusid tumedad pilved. Need ilmusid sageli ja nad paistsid olevat ühenduses millegi üleloomulikuga, või kellegi üleloomulikuga.
Tuudur liikus võrdlemisi aeglaselt maja taha väikese veinikeldri juurde. Lehed sahisesid, rohulibled värelesid sinna-tänna.
Keldri juures oli enamasti vari. Tuuduril hakkas kõhe. See oli esimene ja määravaim indikatsioon.
Ta astus ühe varbaga varju ja asetas alustassi keldri ukse ette.  Alustass tegi kruusal natuke krigisevat häält. Tuudur teadis, et kriginat kuuldakse. Tuudur astus kohe tagasi, süda kurgus kloppimas. Klobinat mahasurudes lausus ta nii selgelt kui sai: "Ma tahan olla sõber, ma olen sõber!"
Ta oli tagasi päikese kätte astunud, sammuke tagasi, ning nüüd julges ta veidi valjemalt ja helisevamalt sama korrata.
Ta oli tõesti sõbralik poiss. Pisut autistlik, üksik ja nii, kuid sõbralik. Ja kuna tema ümbruskonnas ei leidunud kedagi, kes talle seletaks, kuidas töötavad matemaatika tekstülesanded, räägiks lähemalt ajalootunni vajalikkusest ega selgitanud asjaolu, miks tema eest kõrvale hoiti, leidis Tuudur, et nende aia veinikelder oleks talle selles kurjas maailmas ainsaks sõbraks.
Tuudur tunnetas nende kahe hirmu  - kool ja kelder - vahet väga selgelt. Kool tekitas temas sellist hirmu, mis oli rohekashalli värvi. See lõhnas nagu mudased tossud tema nina lömastamas või  laialipaisatud lõunaeine ta riietel ning see helises kohutavalt: need olid mitmed näod, mis naersid. Naermist Tuudur vihkas. Naermisega tegeles vahel ka tema ema, kuid see oli teistmoodi naer. See oli suunatud televisiooni nõtrustele. Â
Koolinaer oli sageli suunatud Tuuduri peale. Ta oli nõder? Tuudur tunnetas, kuidas tema kõrvatagused muutuvad punakaks. Ta teadis, et üsna pea järgneb naerule jalahoop, süljetropp või nätakas vastu mõnda ta kaitsetumat kehaosa. Naer koosnes mingitest sõnadest, mille kohta õpetaja Kapsas ütles:"Räige! Räme! Labane!" Seda Tuudur mäletas ning katsus ka naerjatele selgeks teha. Ei võetud kuulda.
Viimast koolijubedust üritas Tuudur oma mälus täielikult blokeerida. See oli seotud tema alakehaga. Sellesse kombosse kuulusid keerulised sõnad nagu erektsioon, ejakulatsioon, ja muud säärased. Paistis, et see kuulub piinlikkuse valdkonda. Tuuduril hakkas palav, niiske, ebamugav. Veri kogunes peenisesse ja kõrvadesse. See tuli enesest kuidagi välja saada...
Sellele vastupidiselt tajus Tuudur teistmoodi hirmu keldriga. Kõrvus hakkas kohisema, karvad ta käeselgadel ja säärtel tõusid turri. Tuudur kattus kananahaga. Veri kadus tema kehast ei tea kuhu ning nahk võis lausa sinakaks muutuda.
Sündmuspaiga juurest lahkudes tundis Tuudur sageli, kuidas kelder isukalt ta õunad nahka paneb. Tema kuklasse õhkus midagi jahedat, mis nagu tohutu kämmal, oleks temast meelsasti kinni haaranud ja keldrisügavusse ampsanud. Kui poiss julges tagasi vaadata, nägi ta, et taldrik on tühi.
Seekord ei lahkunud Tuudur sealt nii kiirelt. Tänu hiljutisele erektsiooni-intsidendile paisus Tuuduris lausa obssesiooniks soov keldrikolliga lähemat tutvust teha.
Korranud lauset: «Ma tahan olla sõber, ma olen sõber!» lisas Tuudur enesekindlamalt: «Ma olen sama üksik nagu sina.»
Vaikus. Kohin kõrvus. Tuudur seisis päikese käes ja jälgis pingsalt keldri ust, mis oli temast vaid sammukese kaugusel. Kas too elajas mõistab üldse inimkeelt? Aga miks mitte proovida.
«Meil on palju ühist, ma arvan. Ma arvan, et sa oled minu parim sõber.»
Vaikus.
Võib-olla kuuleb keldrielukas Tuudurit paremini, kui ta lähemale läheb, taba eest võtab ja  asja lähemalt kaeb. Siiani polnud ta seda teinud. Juba keldri ees varjus vajus Tuuduri peale nii raske ja halvav õudustunne, et ta polnud söandanud tabalukku isegi mitte puudutada. Ta ei olnud ka näinud kedagi seda tegevat. Â
«Brrrhhh!» ja poiss astus sammukese keldrile lähemale.
Vaikus. Kõrvu lõhestav. Isegi puud ei sahisenud.
Tuudur heitis pilgu käekellale, kella all oli tema värisev käsi kaetud kananahamuhukestega. Aga enne kui ta millestki aru sai, kuulis ta äkitselt
«Tuudur!»
See oli ema ja see oli õhtusöök.
«Tuudur!» ütles ema ning nuga ja kahvel tema käes peatasid usina sardellilahkamise, «ega sa juhuslikult keldris pole käinud?»
Tuuduri põskedesse hakkas kogunema süüdlaslik õhetus.  Ta pilk tarretus tumepunastel laikudel, mis katsid beezikat laudlina.
«Tuudur, vasta!»
«Mkm,» tegi Tuudur-poiss vastuseks.
«Tubli,» ütles ema, «ära sinna mine.»
Tuudur tahtnuks küsida «miks?», aga ema asus taas pühendunult sardelli juurde, ilmel, et ta ei kavatse teemal pikemalt peatuda. Paar värsket punast pritset lisandus linikule, kui ema suure purtsatusega oma sardelli ketšupiga üle valas. Ema nohises heakskiitvalt toidumoldi üle ja haukas uue suutäie maitsestatumat toitu.
Äkitselt kahvel ja nuga peatusid. Käis kohutav kriiksatus.
Tuudur ehmatas nõnda, et nuga tema käes kolinal laua alla kukkus.
«Ära selle keldri lähedale mine!»
Ema silmad olid suuremad kui enne ning saladuslikud, kuid ainult lĂĽhikeseks hetkeks. Ema ei teinud laua alla kukkunud noast numbrit vaid naases toidu juurde. Tuudur lipsas laua alla nuga otsima. Aga ta ei leidnud seda sealt.
Juu see libises mahuka köögikapi alla. Tuudur roomas köögikapi juurde ja kõõritas vaatama, kas nuga on seal.
Kapi alt vaatas talle vastu palju tolmu. Aga midagi oli seal veel. Midagi helkivat. Tuudur teritas silma ja küünitas oma käekese nii sügavale kapi alla kui ulatas.
Huhh.
Enne kui Tuudur arugi sai, see helkiv miski, mis võis olla nuga, veeres otsejoones tema poole. Poiss ehmatas end istukile. Ja oligi – nuga vedeles äkitselt otse tema ees pooleldi kapi all, pooleldi kapi alt väljas.
Nuga ei saanud ju ometi ise ennast liigutada! Hiired? Vaevalt.  Tuudur tundis oma asjaliku arutluskäigu üle heameelt ning kõige rõõmsamaks tegi teda mõte, et teda oldi kuulda võetud. Ilmselt oli abistajaks tema. Tema uus ja ainuke sõber.
«Aitäh, sõber!» sosistas ta tänulikult ja võttis noa enda kätte.
«Mida sa ütlesid?» röögatas äkitset ema.
«Mkm!» tegi Tuudur, «Mkm!»
«Kas sa käisid seal keldri juures või ei käinud?»
«Mkm!» tegi Tuudur.
See oli kolmandat sorti hirm, mida ta ühtäkki tundis. See oli kabuhirm kurja ema ees. Kuri ema oli äkiline ja ettearvamatu.
«Söö oma söök ära, sa sõgedik!»
Tuudur istus jätkuvalt põrandal ega saanud enam rahulikult edasi süüa. Tema kõrvus kohises. Tema ihukarvad olid turris. Tal oli elu esimene sõber!
Sel rõõmustamismomendil, tõstis ema om pilgu, aga mitte ainult pilgu. Tema suust, aga mitte ainult suust, kusagilt tema sisikonna tumedast sügavikust kostis ääretult dramaatiline karje.
Tuuduri näkku ja riietele lirtsatas nii teetassitäis punaseid pritsmeid. Seekord polnud tegu ketšupiga.Tema ninaette veeres üks suur sõrm. Tuudur vahtis jahmunult enda ees vedelevat sõrme ja siis ema. Too ei lasnud end kaua vaadelda.  Sajatades tuhises ta vannituppa. Käis ukseprõmm, pahinal avanesid veekraanid.
Tuudur vahtis sõrme ja vahtis vannitoa poole. Tuudur võttis sõrme ettevaatlikult kätte ning suundus tasakesi vannitoa poole. Seal oli kõik vaikseks jäänud.
«Mamma?»  pressis poiss välja küsimuseks vajalikud häälikud.
Lukk ragises ning uks vajus aeglaselt lahti. Väga aeglaselt. Seal kössitas ema, vaikides ja näost moondunud. Ainult tema huuled liikusid.
Tuudur sirutas käe vajaliku jupiga välja. Ema vaatas seda ja tema näost ei paistnud mingit jällenägemisrõõmu.
«Mh!» tegi Tuudur ja lähenes emale, kuid too astus hoopis taandus.
Pisut suud maigutanud, tuli ema suust lõpuks üks palve: «Tuudur, mine palun minu tuppa ja too telefon.»
Tuudur vaatas oma peos asetsevat sõrme, mis oma vererohkuses juba temas ebamugavust hakkas tekitama.
«Palun too telefon!»
«Mkm!» tegi Tuudur ja osutas andamiga veelkord ema poole.
Ema vaatas Tuudurit näoga a la mis sinuga juhtunud on ja see tegi Tuudurile muret. Temaga oli ju kõik korras.
«Okei, ma võtan selle ja sa too telefon!»
Näpp sai ettevaatlikult edasi antud.
«Palun too telefon, nüüd ja kohe!»
Aga Tuudurile meenus üks asi. Telefon ei tähendanud tavaliselt head.
See tähendas tavaliselt valgetes kitlites kujusid, kes väänasid Tuuduri käed seljataha ja sidusid ta kinni. Tuudur sai süsti ja palju aiai. Tuudur tunds juba praegu, kuidas tema põsk on vastu põrandat litsutud ja tema otsas istub pirakas valge mees.
«Aiai!»
Aga ta mõistus klaaristus. Märgates nupukalt, et ta blokeerib pääsu vannitoast telefoni juurde, ei liikunud kutt kuhugi. Ta tunnetas hoopis joovastavat võimu enda ja ema saatuse üle. See oli uus, imelik, aga meeldiv tunne.
«Tule nüüd eest ära!» kihvatas ema kurjemalt, «Ema peab kiirabisse helistama. Emal tuli näpp ära. Nad panevad selle tagasi!»
Aga Tuudur ei uskunud seda jama. Ta märkas enda käes nuga ning teda haaras äkkmõtteke oma kõikvõimsust selle abil testida.
Nõnda siis haaras ta äkitselt ema käe ja surus selle vastu vannitoa rohekaid kahhelkive, paaegu tabades möödaukerdavat karvast ämblikku. Ema suur käsi paistis rohelisel kahhelil elutu ja kahvatu, kuid efektne nagu jäsemetud searoikad ema töökohas tapamajas. Tuudurile paistis ka vannitoa kujundus tapamajaga veidi sarnane. Seal peitus omaette hubasus.
Vannitoas, hea akustikaga ruumis, helisesid ägedad huilged ja röögatused. Tuuduril kahvatas mõte järgminekord sarnasel momendil kõrvaklapid pähe torgata. Järgminekord? Tuudur muheles.
Mõne huilatuse pärast vedeles maas veel näppe, sõrmi, pöidlaid. Nende viimastega oli suhteliselt väiksesekasvulisel Tuudur-poisil kõige raskem hakkama saada. Kuid tulemused olid igaljuhul märgatavad. Kui Tuudur oleks koolis olnud, oleks ta ülesande sooritamise eest hea hinde saanud.
Aga praegu ta aga ei olnud koolis. Ta oli lihtsalt väga elevil ja rõõmus ning eeskätt üllatunud – kust oli temasse tulnud selline jõud, et emale, kes oli temast kolm korda suurem, vastu hakata ning tagatipuks ära lõigata tema sõrmed. Ka ema jagas imestust.
See pidi olema sõbra abikäsi. Kuidas ta seda tegi? Mis järgmiseks? Järgmiseks?
Tuudur jättis pööraselt pisaraid valava ema põrandale vere ja näppude seltsi ahastama ja läks kööki. Järgmiseks otsustas ta külmkapist üles otsida oasalati ning selle ära süüa koos õunatükkidega. Kas temas on see tugevus ja võim olemas?
Aga oh õudust. Külmkapis ei olnud oasalatit. See tegi poisi üsna kurjaks.
