#mustauk

Ja siis saabus see päev, mil kogu see kupatus pärandati talle.  Rasmus du Pont põrnitses uskumatul kuid pisut rusuval ilmel suurt musta auku, mis tema ees laius. Sammuke veel ja ta oleks oleks... ei oleks enam. Jälgis suurt musta auku ja mõtles, mis sellega peale hakata. Ega polnudki enam midagi väga hakata. Peale suurte plaanide tegemise. Aga need pidid jääma oma aega ootama. Sest terve aasta plaan oli tal juba korrektselt tehtud ning must auk tuli ootamatult, ettekuulutamata, isegi Rasmuse teadmata, tema teele ja plännerisse. See oli ta vanemate pärandus. Vanemate, keda ta õieti ei tundnudki ning keda ta ei uskunudki elavate kirjas olevat. Aga nad siiski olid – sellest andis tunnistust see suur must auk siin.  Kas auk ootab? Kas temast saab aasta jooksul mingit kasu või asja? Rasmus ei jõudnud silmagi pilgutada kui tema kõrval seisev pässakas meesterahvas häälitses, nagu oleks talle midagi kurku jäänud. Tolmukübe kratsimas bronhhi või nii. „Nonii, mine nüüd koju,“ ütles see notar, lai kassinaeratus näol. Tal olid hallid turris juuksekarvad ning Rasmusele tundus, et ka ta kõrvade peal kasvas üht-teist. Tülgastav – sellises ametis härra peaks ju ometi tundma enese eest hoolitsemise kunste – see peaks olema elementaarne. Aga iva oli notari jutu sees olemas, tema karvastikust hoolimata. Ja Rasmus läkski.  Astus auku. Ja jäi sinna pikkadeks aastateks.