Magnettormid ja Tormi

Kui ma laman siin, siis on lagi valge ja taevas kaugel. ja laes on ämblik.

Tegelikult seisis ta parasjagu köögis akna juures, määris võid oma leiva peale ning ei pannud tähelegi, millise sabina ja krabinaga vihma sadas.

”Välisuks kinni!” karjus vanaisa teisest toast. Ta ei viitsinud ennast eriti ratastooliga esikusse veeretada.

Poiss läks pani ukse kinni.

Hetk enne seda nägi ta, mis ilm väljas teeb. Terve aed, eriti tikripõõsad ning aiaäärsemad õunapuuoksad olid pesu täis – alukaid, sokke ja mõningaid triiksärke. Tuul oli teinud nendega oma töö ja lennutanud, kuhu iganes.

Ta kõndis võileivaga mööda märga muru ja asus pesu korjama.

Sajandi torm oli nende majast ja linnast üle käinud. Tormi ei teadnudki kohe. Ta oli passinud köögis ja õige mitu võileiba valmis vorpinud ja need siis ära söönud.

Uudisteportaalid ja naabrite vahelised vestlused kihasid tormitöö kurbadest tagajärgedest. Oli kuulda juhtumeid, kuidas tuul olla kellegi majal katuse ära viinud ja kellegi aiateibad hunnikuse ajanud.

Kindlalt teadis Tormi vaid üht – vanaisa ütles, et tal selg valutab. Valutab niimoodi imelikult, nagu oleksid magnettormid jälle lahti. Magnettormid, need on negatiivsed asjad üldiselt.

Ja nii siis juhtuski, et kui poiss teisel pool tänavat vana klassiõde nägi ning tema poole marssima hakkas, sai ta vasakult lähenevalt autolt sellise löögi, et ta üle masina kapoti lendas, seal ehmunud noore daami karjatust aimas ning siis nõnda valusalt vastu maad potsatas, et nüüd siis... Nüüd lamas ta siin haiglas, vahtis lage ja luuletas.

  Klassiõde tuli teda šokolaadi ja rahustava flöödimuusikaga vaatama. Tüdrukule tundus, et poiss on oma räsitud olukorrast hoolimata armas. Poisile tundus, et nüüd saab neid ratastel isikuid ühes majas olema kaks.

“Selleks ajaks on magnettormid läbi!” ütles vanaisa unenäos.