ilu, valu ja vaikus - kulgemine Kristuses

Kristus on üles tõusnud! Хрїсто́съ воскре́се! Χριστὸς ἀνέστη!

Kristus on üles tõusnud! Meie paasapüha pidulik söömine toimus tänavu pühapäeva varahommikul, kui valgus alles koitma hakkas. Olles öiselt liturgialt naasnuna kell 3:30 magama heitnud, ärkasin 6:45, et laud söökidega valmis panna. Sel aastal katsime: Lõuna-Ameerikapärase vürtsika sisuga pannkoogid, värske salat avokaadost, röstitud kreeka pähklitest, spinatilehtedest ja tomatitest, läätsekrõpsud ja kodused moonirullid. Lihtne ja piisav. Lauda kaunistasid öösel kirikust kingitusena saadud värvitud munad, paasapüha ikoon, õitsema minemisega viivitavad nartsissid ja palmipuudepüha pajuvitsad sulgehteis. 

Jõudsin neljapäeval kirikusse kell 17:55, kell 18:00 algab väike pärastõhtuteenistus. Ma ei olnud küll plaaninud, kuid Marius viitas väga sujuvalt, et tekstid on lugemiseks valmis seatud. Lugesime siis kolmekesi - mina, Marius ja Katrin. Tellingute mahavõtmine oli pooleli. Valgus oli külm ja hämar. Aga sees oli tunda miskit rahu. Ja usaldust. Vaikset voolamist, nagu väike ojake. Silmasin lugemise ajal kirikukalendrit, kus oli sellele päevale kirjutatud: “VKJ Püha Ekaterina”, mis tähendab, et vana kalendri järgi oli meil mõlemal Katriniga taas põhjus rõõmustamiseks - jälle meie kaitsepühaku mälestuspäev! (uue kalendri järgi peame mälestuspäeva au sees kaks nädalat varem) Kallistasime ja soovisime teineteisele palju aastaid, hoolimata Mariuse heasoovlikust aasimisest “täna sööme komme, homme sööme komme...” Soe ja armas. Soe ja armas.

Sel aastal see paast ilmselt kuidagi kergemaks ei lähegi. Ei palvetanud eelmisel nädalal kaks päeva, aga siis sain õnneks sabast kinni ja tõusin uuesti püsti - vaimulik kirjandus ja sisemine kartus toetavad väga. Ikoonide ees tunnen end nii väärituna. Aga mõne aja pärast hakkan endast jälle midagi arvama, iseennast tõstma... Lõputu võitlus. Tahaksin puhas olla... 

Ülempreester Vladimir Tsvetkov

Kolm nädalat Kristuse sündimise pühani. Esimese paastunädala kodune agape. Läätse-riisi “pikkpoiss”, keedetud kartulid, kõrvitsasalat, jahu-koorekaste, küpsisetort. 

Nädala võib ühe sügava ohkega kokku võtta. Ühest küljest ilus, teisest... mitte nii väga. Jõulupaast on minu jaoks kuidagi eriliselt raske. Komistasin kolmel õhtul. Aga püsisin jalul ja komberdan edasi. Pühapäevaselt liturgialt tõin kolm pühitsetud leiva tükikest koju kaasa, et järgmise nädala kivistel radadel veidi tröösti oleks. Paast tuletab iseenda olemise tühisuse ruttu meelde. Hea, et tuletab. Ja palve on mul nõder. Nii nõder. Loen ja samal ajal on häbi sellise palve pärast. Palvereegel on, aga tulisust mitte.

Olga munkpreester Raafaelist

Esimesel nädalal alustada ei suutnud. Kõik ettevalmistused olid ajapuuduse tõttu tegemata ja muidugi-muidugi jõudis paast ka nii äkitselt (nagu ikka). Täna panime paastuplaanid perekondlikult paika. Hommikud algavad smuutiga. Lõunasöögiks on midagi kodust, lihtsat ja puhast (a’la toortatar salatiga). Ja kõik. Ehk loobun õhtusöökidest. Kui väga vaja, luban endale muul ajal mõne puuvilja. Tee ja vesi on lubatud igal kellaajal. Rangetel paastupäevadel piirdun vaid vedelikega - smuuti, tee, vesi, lahja püreesupp (kui tekib vajadus viimase järele). Kuna ma alkoholi enam ka muidu ei tarbi, siis sellest loobumist pole tarvidust mainidagi. Näis ka, kuidas see välja tuleb, aga püüan väga pühapäeviti kodused agape-lõunad valmistada ja pere toidulaua taha kokku kutsuda, et üheskoos pühas päevas hingata, aega, hoolt ja toitu jagada. Palvekordadele lisan vähemalt ühe sakraalse ruumi külastuse päevas - kuna minu töökoht asub Nevski katedraalile väga lähedal ning igapäevane tööleminek- ja tulek kulgeb katedraalist mööda, katsun seal oma lõunapalved lugeda. Et leida keskpäevane palverahu ja fookus. Nevskis õnnestub mul see reeglina üsna kenasti; seal on turistidest hoolimata niisugune tajutav sügavus õhus. Sakraalruumis tunnetatava püha kogemus igas päevas võiks olla kaunis viis sel ootusajal silmad Kristusel hoida. Ka lektüüri valisin vastava, et fookust säilitada - Optina uusmärtritest pajatav “Mitte sellest maailmast”, “Ema Teresa Kolkatast” ja “Mittepühad pühakud”. Issand õnnistagu alanud paastuaega, et hing Kristuse sündimise pühadeks ette valmistada. Sel aastal tuleb püha teistsugune, sest ootame selleks ajaks perre ka teist sõimelast. Küll on ilus!

Meie pere paasalõuna: seene-kartulipudruga täidetud pannkoogid, spinati-tofu-tomatipirukad, värske salat lehtedest, tomatitest, kurgist, tillist ja tudraõlist, eksootilised kuivatatud köögiviljad, tsitruse-mandlipasha. Kõik vegan. Õunamahl, prosecco. Ikoon, metropoliidi kingitud lilleõis, küünal ja palmipuudepüha pajuoksad nartsissidega. Alleluia!

Tõesti on üles tõusnud! Ἀληθῶς ἀνέστη!

Kuidas siis sedakorda kokku võtta? - raske oli, nagu alati. Väsitas ja turgutas kordamööda. Kusagil poole peal tuli jälle tõdeda mõõdutunde ütlemata suurt raskust. Enne küllastumist lõpetades jääb emotsionaalne rahulolu kuhugi kinni ja hakkab painama. Kaks korda libastusin ka oma seatud reeglite järgimisest - ühel korral TMW nädalal, kui õega restoran V-d väisasime - sõin saia, lausa burgerit, lausa tofut selle vahel, kolmapäeval! Antagu mulle andeks. Ja teisal kui õde kodus taimse lasanje küpsetas -ikka taimne, aga oli ju kokkulepe, et töödeldud jahutooted nagu pasta ja lasanjeplaadid... Palun andeks. Aga lõpupoole kadusid isud ära. Täielikult. Hõrgutisi söövate inimeste keskel ei olnud raske olla. Pühal nädalal ainult vedelike peal olles kadus see emotsionaalne õgardlus ära, klaasist veest sai palju rõõmu. Ja mida nädala lõpu poole, seda kergemini. Nõnda et kõik need kümned ja kümned tühja kõhuga tekkinud isud ja neile järgnevad mõtted “paasapühal sööme!” vaibusid vaikselt ja loomulikult. Ja suurel nädalal jäin vaiksemaks küll. Igatpidi. See oli meeldiv ja vabastav. Ja ootus üha kasvas ja kasvas kuni lõpuks sai laulda: “Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud, ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud!” Aga nagu püha nädala reedeõhtusel hommikuteenistusel metropoliidi poolt jagatud lilleõis minu palvenurgas ikka õitseb, hoian kõiki paastukannatusi- ja tõdemusi ligi ja pean kalliks. Võtan kaasa. Kuni rõõmukülluses korraks kõrvale heidan ja unustan ja mis siis pühade apostlite paastu ajal jälle meelde tuletatud saavad. Nii on, pühast pühasse, paastust paastu tänuliku meele ja avatet südamega. 

Öökapipealne. Enam-vähem kogu lektüür, mis mind läbi paastuaja kandis, mõni raamat koolikohustuslikum kui teine. Tõeline kastevesi - “Imede maa” - pisaraid siirast heldimusest ja nostalgilisest nukrusest! Õigeusuparfüümne nauding! Lihtsale hingele lihtsasti langev. Soovitan väga! 

Paastust õpitu kaasa võtmine, loobumise harjutamine, vajaduste vähendamine. Paastust võetakse ikka midagi kaasa, mitte ei laskuta otseteed tagasi õgardlusse, sõltuvustesse ja kõrkusesse. Nõnda toimub pidev ja üha sügavam puhastumine, nõnda me kasvame loobuma. Me hakkame nägema luksust ja rohkust, mida me tegelikult ei vaja, vastupidi - mis meie arengut pärsib, meie olulist tähelepanu endale tõmbab ja meid Jumalast lahutab. Ja me õpime seda ära andma. Loovutama kellelegi, kes toitu rohkem vajab, kes meie liigsetest riietest rohkem vajadust ja rõõmu tunneb, näeme ligimesi, kes meie tähelepanu alati otsinud ja oodanud on. Ja muidugi tänulikkus! Sest samahästi kui hakkame nägema ebavajalikku ja vajalikku, näeme me ka, millise rohke õnnistuse ja armuga me üle kuhjatud oleme olnud. Hakkame nägema väikeseid ja olulisi hetki, kui Jumal meile pai on teinud, nendesse vääriliselt suhtuma ja nende eest tänama. Ja kui aasta-aastalt seda praktiseerida ning õpitut endaga kaasas kanda, vähenevad meie vajadused minimaalseteks. Me näeme tõeliselt olulist, ilma milleta ei saa ja suurendame enese ruumi Tema jaoks, kes on tõeline eluleib; ega tee ruumi millelegi muule, vaid anname kõik ära. See on see ideaalaskees, mille poole ma paastudes püüdlen. Olgu Jumal mulle abiks.