#palve

Sel aastal see paast ilmselt kuidagi kergemaks ei lähegi. Ei palvetanud eelmisel nädalal kaks päeva, aga siis sain õnneks sabast kinni ja tõusin uuesti püsti - vaimulik kirjandus ja sisemine kartus toetavad väga. Ikoonide ees tunnen end nii väärituna. Aga mõne aja pärast hakkan endast jälle midagi arvama, iseennast tõstma... Lõputu võitlus. Tahaksin puhas olla... 

Nädala võib ühe sügava ohkega kokku võtta. Ühest küljest ilus, teisest... mitte nii väga. Jõulupaast on minu jaoks kuidagi eriliselt raske. Komistasin kolmel õhtul. Aga püsisin jalul ja komberdan edasi. Pühapäevaselt liturgialt tõin kolm pühitsetud leiva tükikest koju kaasa, et järgmise nädala kivistel radadel veidi tröösti oleks. Paast tuletab iseenda olemise tühisuse ruttu meelde. Hea, et tuletab. Ja palve on mul nõder. Nii nõder. Loen ja samal ajal on häbi sellise palve pärast. Palvereegel on, aga tulisust mitte.

Selle sõnaga ma palvetasin tõeliselt.

Näe, teksti jääb üha vähemaks. Vaiksemaks jäämine pole seni veel hästi õnnestunud. Meelelisest vaikusest rääkimata - vastupidi - sel nädalal tundsin ära vastilmunud mõttemüra ja keskendumisraskuse palvetamiste ajal. Mitu korda avastasin end mujalt ja see pani ohkama. Pühapäeva õhtul oli parem, võtsin pea 10 minutit aega vaikuses seismiseks ja süvenemiseks, aitas. Ihulisi hädasid ei ole, söön pea nädal aega üht ja sama hernesuppi ja tunnen end seejuures hästi.