Minu au ja uhkus neile inimestele, kes jĂ€rjepidevalt midagi lugeda suudavad. Ăhe raamatu jĂ€rel teine jne. Olen vast varemgi maininud, et kooliajal tundsin, et raamatuid lugeda on raske, kuna kooli enda poolt oli juba niivĂ”rd palju lugemist. Seega klammerdusin rohkem ajakirjade poole.
Ănneks on aga suvi (ja nĂŒĂŒd sĂŒgis) andnud mulle vĂ”imaluse raamatuid lugeda. Rahulikult ja tĂ€pselt nii nagu ma tahan - ilma segavate faktoriteta (loe: nt sisekommunikatsioonialaste teadusartikliteta). Seega ĂŒhel suvealgusepĂ€eval skoorisin ma Apollost 6 euroga kolm raamatut, mis ma ĂŒksteisejĂ€rel ette vĂ”tsin.
Esimene neist oli ĂŒhe prantsuse kirjaniku armastusromaan âArmastajadâ, mis nooooh...kirjeldas kirjeldusterohkelt ĂŒhe vĂ€sinud paari elust, Ă”igemini nende viimasest pingutusest oma suhet pÀÀsta. Siinkohal ma isegi ĂŒtlen, et sisu sisuks, vaid mind hĂ€mmastas autoripoolne detailide kirjeldamise rohkus. Ja oskus. Ma isegi natuke vĂ”rdleksin seda âJumalaema kirik Pariisisâ raamatu kirjeldustega.
Edasi vĂ”tsin aga âmasendavadâ raamatud. Ma olen paar aastat tagasi lugenud âKĂ”rbelilleâ raamatut, mis rÀÀgib ĂŒhest Somaalia tĂŒdrukust, kes otsustab sealt pĂ”geneda. Mulle oli meelde jÀÀnud, kuidas ma lugedes kaasa elasin tema Ă”nnele ja valule (PS: tegemist on tĂ”estisĂŒndinud looga). Seega - oma suureks positiivseks ĂŒllatuseks - avastasin, et raamatul on II osa ka ja asusin lugema.Â
Teine masendav raamat rÀÀkis ĂŒhest Jeemeni tĂŒdrukust, kes mĂŒĂŒdi raha ees mehele, et nad abielluks. TĂŒdruk oli 10. Ent ometigi leidis tee kohtuni ja vĂ”itles end abielust vabaks.
Need kaks raamatut olid korralikult silmiavavad ja mĂ”tlemapanevad. Me kĂ”ik teame, et tĂŒdrukuid lĂ”igatakse ĂŒmber ja sunnitakse abielluma jne, aga vĂ€ga ei mĂ”tle sellele. NĂŒĂŒd lihtsalt pidi mĂ”tlema. Raamatud kĂŒll vĂ€ga meeldisid mulle, aga kolmandat sama sarja raamatut ma enam ette vĂ”tta ei suutnud. See rÀÀgib kĂŒll ĂŒhe neiu abiellumisest araablasega ning kuidas rahvas seda jĂ€rjest pooldama hakkab, harjub. Seega positiivne lugu, aga siiski ei tahtnud.
Seega on minu viimastesse valikutesse kuulunud nn naistekad. Ma taasavastan seda rÔÔmu, mida lugemisest saab. Siinkohal ilmselt tuleb öelda aitĂ€h ka Dâle, kes oma âTroonide mĂ€nguâ osasid loeb nii suure innuga, et mul pole lihtsalt endal muud ka teha, kui lugeda!
Mul endal ei jÀÀ muud ĂŒle kui loota (vĂ”i lihtsalt otsustada?), et ma suudan jĂ€tkata ka kooliajal. Kuigi kooli toimub iseenesest vĂ€he ja ka OLE ROHKEM jĂ€tab mulle vast vĂ”imaluse, siis peab leidma ka selle energia ja tahte. Imelik öelda, et tahte, kuna see ju vĂ€ga meeldib mulle, siis samas ma tunnen, et lugemiseks peab olema ikkagi mingi moment. Selline, kus sa saad rahulikult ainult sellele keskenduda. Kui tuba on koristamata vĂ”i kooli kodutööd tegemata vms pĂ€evaĂŒlesanded tĂ€itmata, siis ma ei saa. Lugemine on nagu magustoit.