Javier A. Ago luule

Sinu silmades, käre, pilvitu taevas. Nendes sulaksin.

Igatsen sind... Mõtteis mul püsid, See pärast, igatsen sind.

Kuidas ma ütlen sulle, et ma armastan sind? Kuis kardan, et sina mitte mind. Kuidas ma ütlen sulle, et igatsen sind? Kuis kardan, et sina mitte mind. Kas oleks parem vaikida? Või peaksin välja ütlema. Avaldama sulle mida ma päriselt tunnen, Et hiljem ei tunneks, et kahetsen...

Minust saanud on pätipoiss, ma saatan.

Läbi on kõik, ja mul on kahju... Võibolla peaks panema kõik kiviahju, et enam ei oleks põrgulikult valus. Ära põletama kõik, tunnetest kaetud, halud.....

Kas tõesti, kõik ongi läbi, Kas nõnda, ma näengi sust läbi? Mis olin ma üldse su jaoks, Ma su elust nüüd igaveseks kaoks.. Kas ma olin ainult korraks lihtne stand in? Keegi, kes oleks olemas, kes vajaks sind. Kes oleks su vastu hea, Keegi, kes kohe ära ei jookseks, nii pea. Tükkideks..... Kiskudes.... Purunedes.... Kadudes..... Kurb on see verine reaalsus, sest kuldaväärt tõtt, eales teada ma ei saa. Kadunud on mu selge mõistus. Sind uskuda, ma enam iial, ei tea kas saan... Sest, ma sinusse vist tõeliselt ära armusin. Nagu uljas rumal vasikas... Suured sinised sügavad silmad peas, Kogemata iseenda lubaduste vastu eksisin...

Ma karjun täiest kõrist valuga. Ma räuskan, ei taha anuda. Ma lõhun tasse ja taldrikuid. Hävitan kõike, millest kunagi hoolinud. Seda vaid oma fantaasias. Reaalsuses ma tegelt vaikin. Olen tuim,  Emotsioonitu...

Kuid millal sina neid viimati nägid? Polegi näinud eks? Täpselt. Nii, et mõtle, mis kaal on mu pisarail...

Kõik ilus, mis oli, sellest ilma jäin. Nüüd vaid jäänud mustus, mida ennemgi näind. Kuis päike ei paista, ka kuu mitte, mu jaoks, ma lähen nüüd upun oma tunnete vette. Sest ma ei tea enam mida teha. Ma ei tunne enam oma keha. Hõljun kui atmosfäär. Mul puudub nüüdseks huvisfäär...

Ma sõnatu olen, kui sinuga olen, Sest mida ma teeks, kui sind poleks. Ma oleks siis selline, nagu ma oleks, Kui sind poleks, mu jaoks olemas oleks. Kuid kas siis mul sõnu oleks, Mõelda sinust, kui olemas oleks. Või kas ma oleks, nagu ma oleks, Kui sind ikkagi poleks, mu jaoks olemas oleks. Kuid hetkel sa minu jaoks olemas oled, Mis siis saab, kui sind enam olemas poleks. Mida ma siis teeks, kuidas edasi oleks, Kui sind ootamatult, mu jaoks olemas poleks

Sa küsid minult, miks küll sind nii nõnda vaatan. Ma sulle vaid hellalt vastu naeratan. Sest ometi ka mina vastust ei tea, Mis paneb pöörama mu pea...

Kuid see ongi vist asjade loomulik käik....

Ja aeg, See minu jaoks siis aeglasemaks jäi. Ja sina, Minu jaoks maailma ilusaim näis. Sinu hõbedas juuksed, Mis lehvisid karge ilma külmas tuules. Su imeilus nägu, Mis külmas tuules su jopesse puges. Su häbelikkus, Nii armsana mulle tundus, Sinusse armusin, See nii truu näis just. Kuid see on vaid mälestus. See on vaid hetk minevikust Miks seda oma peast välja ma ei saa Mida pean ma endaga tegema. Vahest peaksin ma sind unustama Sinuga kõik suhted ära lõpetama Et saaksin ometigi olla enda oma Et saaksin tagasi ma enda südame osa. Sest see, mida ma sinu vastu tundsin ei ole normaalne ega ei tohiks olla aktuaalne. Aga ma sind nii väga endale tahtsin, nüüd ikka see mind painab, ja painab... Ma ei tea mida ma peaks ette võtma, Et saaksin endast kasvõi osakese jätta. jätta see osa endast minevikku Matta maha sügavale, kuristikku. mdea...

On süda suvi ja päike lõõskab taevas. Ma leban sambla rohelises aasal, rohus. Õhkõrn tuuleiil paitab mu näo nahka. Ma oma krõbedat võikut ampsan. On nõnda soe ja tuul vaid puhub, Veidrad mõtted mu peast eemale uhub. Nii ma seal soojal murul leban.  Ja ma ootan ja ootan vaid teda.

Mul on igav.  Mul on igav. Mul on igav. Mul on igav. mul On igav. Mul on igav. mul on Igav. Mul On Igav. MUL on igav. mul ON igav. mul on IGAV MUL ON IGAV Lähen õue, tsau!

Kas su on aega? Aega minna ja olla? Või, et tulla kaema... Tulla, et näha mida ma teen. Kuis üksinda vaatan südasuvist päikseloojangut mäenõlval, Või kuidas ma rüüpan pimeduses tulikuuma teed. Samal ajal mõtlen endamisi, et kes ma olen. Kas mul üldse midagi siin veel teha on, Enda olemuses, ma sügavalt kahtlen. Sest ma tunnen, et ma olen tegelt feik. Ma ei tunne, et ma olen see, kes olen. Mu sees toimub võitlus, kuid mu näolt puudub meik. Ja siis ma tahan ära minna Tahan kaugele siit, eemale kõigest mis mu ümber. Tahan lahkuda ja mitte kunagi tagasi tulla. Kuid ma jään siia. Sest ma tahan lihtsalt näha mida tulevik toob. Tahan näha, milliseks suudan oma tee luua, kuhu ennast viia. See pärast pakun sulle enda kõrval istet. Pakun sulle tulikuuma tumemusta teed. Pakun sulle enda kõrval istet, et nautida päiksepaistet. Nii saame me koos olla. Ja eksisteerida. Ja unustad kõik muu, võibolla.