toksiline.

Tahaks vabalangeda... kõrgelt...

Teate, mis on kõige raskem? See, kui üks hetk sa tahad elada ja järgmine hetk enam ei taha... ainult, et see emotsioon vaheldub iga paari päeva-nädala tagant.

Kõige raskem on see hetk, kui sa oled jälle üksi - vahet pole et ajutiselt, kasvõi paariks päevaks... sest alles siis mõistad, et tegelikult oled sama tühi kui enne, tegelikult on kõik ikka sama tume ja lõputu. Argipäev erineb ainult selle poolest, et on keegi kes enamus ajast sind tegevuses hoiab ja tundubki, et kõik on hästi, kuigi tegelikult ei ole midagi muutunud.

Nagu liftiga viidaks mäe otsa, siis komistad, kukud, veered, faking lumelaviin, palju teravaid kive ja oled tagasi põhjas… Lapid end, korjad tükke kokku, teed rahu, lõpuks tuleb uus lift. Ja kõik kordub samamoodi, ainult et iga kord on kukkumine aina valusam.

Elu algab alles siis, kui tuled peale pikka tööpäeva koju, avad õlle, telekast tuleb Õnne 13... Väsimus on nii suur, et lihtsalt ei viitsi kanalit vahetada; ja ei ole vajagi, sest hinges on rahu.

Sulle on kõik antud ja sa lihtsalt sülitad selle peale.

Sa arvad, et tulen alati tagasi, aga kallis - ma ei ole koer, olen kass...

Ma võin sulle, teile, kõigile näkku öelda - see siin ei ole mulle. Et olen aastaid aina enam udusse kadunud ja mitte keegi ei usu ega taha kuulda, kuidas saab (noor) inimene üldse midagi sellist mõelda. Ja see hetk, kui tagasitee puudub, langetatakse pea ja valatakse pisaraid, ollakse tagantjärele targad, et oleks ju saanud midagi muuta... Me kõik arvame, et aega on sitaks, aga lõpuks jääme ikkagi alati hiljaks.

Ma läksin purjus peaga ujuma. Keset novembrikuud. Tead, nii vabastav oli käituda mõtlematult. Leides end järve keskelt, kuulsin sind kaldal karjumas, et tagasi tuleksin. Pöörasin otsa ümber ja peale paari tõmmet sain aru, et tagasi tulla ei ole üldse nii lihtne, kui edasi minna. Vesi kippus kopsudesse ja keha oli väsinud. Ja ma mõtlesin, et äkki ei veagi välja, äkki ei jõua kaldale. See hetk oli rahu ja piiramatu õnn. Aga ma raisk jõudsin ikkagi kaldale.

Tundub, nagu kõnniks udus. Igasugune perspektiiv puudub, ja sellel hallil ei paista otsa ega äärt.

Sa mõtled, et saad minuga ümber käia nii, kuidas tahad, aga isegi kummipael läheb katki, kui sellega liiga kauaks mängima jääda.

Armastus lukustab. Viha vabastab.

See on hirmus, kuidas osad inimesed annavad endast kõik ja rohkemgi veel, jäädes ise alati väljasirutatud kätega, mis vaid enese pisaraid täis. Ma (vist) annaks kõik, et osata olla võtja - see, kes tuleb ja laastab, käib üle ja kaob... nagu saamine oleks iseenesestmõistetav. Ei taha olla iseenesestmõistetav, aga kui käsi kaugemale sirutada julgen, siis lüüakse sõrmeotstele tempel ‘isekas’. Ei jaksa enam anda, kuid see on kõik, mida oskan.

Ma ei ole faking iseenesestmõistetav.

Ma ei jaksa enam anda.

Kaitsevägi on nagu lasteaed suurtele inimestele.