Järgnevad seiklused viisid mind Peipsimaale. Täpsemalt öeldes Varnja ja Kolkja asulatesse. Ei hakka üldse saladust tegema, et vanaisa juures veedetud aja jooksul käisin Peipsis korduvalt. Esimene kord jalgrattaga, mis oli päris põnev sõit, kuid mille tagajärjel sain päikse poolt põletatud õlad. Edaspidi lahutas mind ja Peipsit lühike bussisõit.
Rattaga Peipsi poole sõites oli minu esimene sihtkoht Varnja küla. Varnja on Peipsi kõige lõunapoolsem vene küla või siis vanausuliste asula. Olin varem vanausulistest üht-teist kuulnud, aga eksperdiks end kindlasti ei pidanud. Mööda Varnjat jalgrattaga sõites nägin omanäolisi järveäärseid majakesi. Mõned olid harjumuspärased majad, aga mõned olid erksavärvilisemad, rohkem Vene hinge peegeldavad elamud. Nägin palju kirevaid, lilledega täidetud aiakesi. Ühe maja ees oli pererahvas teinud mänguasjade välinäituse. Ma ei tea kust neil selline idee tuli, aga nägin niisugust vaatepilti vist esmakordselt.
Edasi viis mind rattasõit läbi Kasepää Kolkja asulasse. Seal nägin Kala- ja Sibularestorani (mul sinna asja ei olnud, sest ei söö ei kala ega sibulat). Käisin ära Kolkja vaatetornis, kust nägin imeilusat vaadet Peipsi järvele. Veetsin aega supluskohas, käisin järves sulistamas, külastasin Peipsimaa külastuskeskuse Tädi Šura kohvikut.
Oli suviselt palav päev ja elamusi oli ühte päeva kuhjunud piisavalt. Vanausuliste asulates ringi liikudes oli lahe tajuda, et neil on oma kultuur ning elulaad, millega mul varem kokkupuudet pole olnud. Vanatädikesi omavahel rääkimas kuuldes kuulsin isegi mina, vene keelt mitte kõnelev inimene, et nende vene keel kõlab teistmoodi, pehmemalt, kui võib-olla Ida-Virumaa või Tallinna venelastel. Peale selle, et neil on oma kultuur, võib mõnes mõttes ju öelda, et neil on ka oma keel. Et vanausuliste kultuurist ja taustast rohkem teada olin otsustanud, et järgmise külastuskorra ajal käin ära kindlasti Kolkja vanausuliste muuseumis. Ja nii ma tegingi.
