#sibulatee

Järgnevad seiklused viisid mind Peipsimaale. Täpsemalt öeldes Varnja ja Kolkja asulatesse. Ei hakka üldse saladust tegema, et vanaisa juures veedetud aja jooksul käisin Peipsis korduvalt. Esimene kord jalgrattaga, mis oli päris põnev sõit, kuid mille tagajärjel sain päikse poolt põletatud õlad. Edaspidi lahutas mind ja Peipsit lühike bussisõit.

Rattaga Peipsi poole sõites oli minu esimene sihtkoht Varnja küla. Varnja on Peipsi kõige lõunapoolsem vene küla või siis vanausuliste asula. Olin varem vanausulistest üht-teist kuulnud, aga eksperdiks end kindlasti ei pidanud. Mööda Varnjat jalgrattaga sõites nägin omanäolisi järveäärseid majakesi. Mõned olid harjumuspärased majad, aga mõned olid erksavärvilisemad, rohkem Vene hinge peegeldavad elamud. Nägin palju kirevaid, lilledega täidetud aiakesi. Ühe maja ees oli pererahvas teinud mänguasjade välinäituse. Ma ei tea kust neil selline idee tuli, aga nägin niisugust vaatepilti vist esmakordselt.

Edasi viis mind rattasõit läbi Kasepää Kolkja asulasse. Seal nägin Kala- ja Sibularestorani (mul sinna asja ei olnud, sest ei söö ei kala ega sibulat). Käisin ära Kolkja vaatetornis, kust nägin imeilusat vaadet Peipsi järvele. Veetsin aega supluskohas, käisin järves sulistamas, külastasin Peipsimaa külastuskeskuse Tädi Šura kohvikut.