JĂ€rgnevad seiklused viisid mind Peipsimaale. TĂ€psemalt öeldes Varnja ja Kolkja asulatesse. Ei hakka ĂŒldse saladust tegema, et vanaisa juures veedetud aja jooksul kĂ€isin Peipsis korduvalt. Esimene kord jalgrattaga, mis oli pĂ€ris pĂ”nev sĂ”it, kuid mille tagajĂ€rjel sain pĂ€ikse poolt pĂ”letatud Ă”lad. Edaspidi lahutas mind ja Peipsit lĂŒhike bussisĂ”it.
Rattaga Peipsi poole sĂ”ites oli minu esimene sihtkoht Varnja kĂŒla. Varnja on Peipsi kĂ”ige lĂ”unapoolsem vene kĂŒla vĂ”i siis vanausuliste asula. Olin varem vanausulistest ĂŒht-teist kuulnud, aga eksperdiks end kindlasti ei pidanud. Mööda Varnjat jalgrattaga sĂ”ites nĂ€gin omanĂ€olisi jĂ€rveÀÀrseid majakesi. MĂ”ned olid harjumuspĂ€rased majad, aga mĂ”ned olid erksavĂ€rvilisemad, rohkem Vene hinge peegeldavad elamud. NĂ€gin palju kirevaid, lilledega tĂ€idetud aiakesi. Ăhe maja ees oli pererahvas teinud mĂ€nguasjade vĂ€linĂ€ituse. Ma ei tea kust neil selline idee tuli, aga nĂ€gin niisugust vaatepilti vist esmakordselt.
Edasi viis mind rattasĂ”it lĂ€bi KasepÀÀ Kolkja asulasse. Seal nĂ€gin Kala- ja Sibularestorani (mul sinna asja ei olnud, sest ei söö ei kala ega sibulat). KĂ€isin Ă€ra Kolkja vaatetornis, kust nĂ€gin imeilusat vaadet Peipsi jĂ€rvele. Veetsin aega supluskohas, kĂ€isin jĂ€rves sulistamas, kĂŒlastasin Peipsimaa kĂŒlastuskeskuse TĂ€di Ć ura kohvikut.
Oli suviselt palav pĂ€ev ja elamusi oli ĂŒhte pĂ€eva kuhjunud piisavalt. Vanausuliste asulates ringi liikudes oli lahe tajuda, et neil on oma kultuur ning elulaad, millega mul varem kokkupuudet pole olnud. VanatĂ€dikesi omavahel rÀÀkimas kuuldes kuulsin isegi mina, vene keelt mitte kĂ”nelev inimene, et nende vene keel kĂ”lab teistmoodi, pehmemalt, kui vĂ”ib-olla Ida-Virumaa vĂ”i Tallinna venelastel. Peale selle, et neil on oma kultuur, vĂ”ib mĂ”nes mĂ”ttes ju öelda, et neil on ka oma keel. Et vanausuliste kultuurist ja taustast rohkem teada olin otsustanud, et jĂ€rgmise kĂŒlastuskorra ajal kĂ€in Ă€ra kindlasti Kolkja vanausuliste muuseumis. Ja nii ma tegingi.













